Tänavuse aasta Eesti parima noore moedisaineri auhinna ehk Hõbenõela pälvis Eesti saarestike elu ning kultuuri tutvustav pranglilane Cärol Ott oma Aksi saare kollektsiooniga “Aksberg”.
Eelmisel nädalal avas Kuldnõela gala selleaastase Tallinn Fashion Weeki. Lisaks Kuld- ja Hõbenõelale anti esmakordselt välja ka Kuldse Nõelakoja nimeline preemia, mis on mõeldud aksessuaarivaldkonda esindavatele disaineritele. Kuldnõela pälvis rahvusvaheliselt tunnustatud moelooja Roberta Einer, Hõbenõela aga moeosakonna magistrant, viimsilanna Cärol Ott kaubamärgiga CAROLXOTT!
“Cärol Oti eesmärk edendada aastaringselt saarel elavate inimeste elamistingimusi ja populariseerida väikesaarte kultuuri sai alguse 2018. aastal. Kollektsioonides on kasutusel saartel kasutusel olevad traditsioonilise käsitöö ressursid ning paljud tooted valmivad kangajääkidest ja saare kohalike käsitööliste kudumitest. Brändi eesmärgiks on kasutada oma töödes traditsioonilisi käsitöövõtteid uudses võtmes, mis suudaks käia kaasas maailma trendidega ning samal ajal toetada ka vähemusrahvaid oma igapäevastes tegemistes,” seisab põhjendustes ja kommentaarides.
Peaaegu nädal pärast pärgamist tunnistab noor moekunstnik Cärol Ott: “Ma ise ei mõelnud, et pean võitma Hõbenõela. See oli üllatus. Aga ma olen õnnelik, et see kõik nii läks.” Samas tunnustab ta kahte konkurenti ning ütleb, et nad väärinuks kindlalt auhinda.
Moesäde Viimsi saartest
Milline erinevus on Eesti moemaailma auhindadel ehk Kuld- ja Hõbenõelal? “Kuldnõel on ennekõike auhind vähemalt viis aastat tegutsenud ja enda moodi eksportinud disaineritele. Hõbenõel on sellele nii-öelda eelnev auhind, millega pärjatakse eelneval aastal enim silma paistnud säravaid tähti. Kui oled juba enda kaubamärgiga kaugemale jõudnud, siis saad ehk ka kuldse nõela,” arutleb Ott.
Kuigi moekarjääri on Eestis noorel disaineril selja taga mõned aastad, on ta riiete ning nende kujundamise vastu huvi tundnud maast-madalast. “Juba väikesena proovisin nukkudele moodi. Hiljem olin ka koolis huviline. Pääsküla gümnaasiumis õppides sai kõik koolikonkursid läbitud. Siis tuli neli aastat Eesti Kunstiakadeemias (EKA-s) bakalaureuseõpet,” meenutab naine.
Aga kõik vaheajad ja vaba aja veetis ta Pranglil. 14-aastaselt kolisid vanemad sinna päriselt elama. “Nad toimetasid seal muuseumiga. Olin sealse aja- ja kohalooga üle kullatud. Tegin ka ise giidituure, et viia saare külalisi kurssi Prangli elu-oluga,” räägib Ott.
Suurem töö kollektsioonidega algas aastal 2018. Disainer võttis teemana Viimsi ning laiemalt põhjaranniku saartest. Prangli teema oli ka tema bakalaureusetöö. “See pärjati ka Ukrainas Euroopa Noorte moedisainerite konkursil peaauhinnaga,” lisab Ott. Sellele järgnes veel teinegi Prangli kollektsioon, mis oli inspireeritud saare elust 1930-ndatel. “Toona elas saarel palju inimesi ja toimetas kalatööstus. Tooteid ja kalanahkasid eksporditi isegi Saksamaale. Talusid oli palju ning ühes talus võis elada kuni 20–30 inimest,” räägib Ott, milline oli Prangli elu enam kui 80 aasta eest.
Värvid ja pintsakud Pranglilt
Tänavu kevadel koostas Cärol Ott Naissaare teemalise kollektsiooni ning sügiseks Aksi saarest ehk Väike-Prangli elust inspireeritud kollektsiooni. “Seega on kolm saart esindatud. Aga sama teemaga lähen edasi, sest see on osa minu EKA magistritööst. Soovin uurida põhjaranniku väikesaarte elu-olu ja kasutada seda inspiratsiooniks,” tutvustab ta eesmärke.
Kuidas ja mida saab kaasaja moes kunagi kantud riietest või tarbeesemetest eeskujuna kasutada?
Ott seletab, et saarte riietust ei saagi üks-ühele eeskujuks võtta. “Rahvarõivaid ei saa kasutada, sest näiteks Pranglil need puuduvad,” ütleb ta. Küll saab eeskujuna võtta erinevaid emotsioone, melu ja igapäevaelu. Aasta tagasi koostatud esimene Prangli kollektsioon oli just melust ja töövõtetest. “Kui näiteks kooti midagi kangastelgedel, siis mina võtan need eeskujuks. Lisan helid ja tujud. Ja välja tuligi selline värviline kollektsioon,” seletab Ott. Ta lisab, et erksate värvide kasutamine võib alguses isegi ehmatada. Kuid riided peaksid sobima nii naistele kui ka meestele.
Naissaarelt leidis kunstnik ideid omaaegsetelt väga moodsatelt inimestelt. Nii mõneski kodus olid enne viimast sõda seintel moeillustratsioonid.
Fotod Allar Viivik Ka meeste igapäevane töö jagas inspiratsiooni. “Tavaliselt tegid nad Naissaarel tööd kas kalastades või kalatööstuses, kus kandsid õlikuubesid või tööst räpaseid kalahaisused riided. Aga lootsiametis panid nad selga korrektsed vormiriided,” räägib Cärol Ott. Sellest eeskujust sündis kevadel esitletud kollektsiooni pintsakuvormid. Naiste riietuses kasutati palju pitsi ja plisseerkangaid juba eelmise sajandi alguses ja seetõttu leidsid need tee ka Cärol Oti Naissaare kollektsiooni.
Kalanahast saab õmmelda mantleid
Kalastus on andnud ka mõtte kasutada mantlite õmblemisel naturaalset kalanahka. “Need pole pärit kahjuks põhjarannikult, vaid Peipsilt. Koha nahk on pargitud Pärnus. Koha on hea kala. Lõhe on ehk tugevam, aga see-eest kallim,” seletab ta. Ka Pranglis on kasutatud riiete õmblemiseks kala nahka, siiski popimad olid sealkandis hoopis hülgenahast mütsid ja riided.
Ka väike Aksi on pakkunud palju ideid. Täna on see vaid ühe elanikuga saar, kus karjatakse lambaid ja mägiveiseid. Aga enne 1950-ndaid oli seal viis majapidamist ning paaditehas. Viimases tehti põhjarannikul tuntud ja hinnatud paate. Just nendest saigi Cärol Ott kollektsioonile “Aksberg” inspiratsiooni.
“Võtsin purjemotiivi, mida on hea rõivastes kasutada. Puri on ju ka valdavalt kangast. Purjemotiive olen kasutanud kleitide lõigetel ja ühtlasi ka vööna rõivakomplektile erilise efekti saavutamiseks,” kirjeldab naine.
Lisaks on jakkidel näha Aksi loodusest inspireeritud värve. “Olen tänavu käinud seal kaks korda loodust pildistamas. Jäädvustasin rannaliivale tekkivaid erinevaid abstraktseid laike. Lisaks veel hallikasvalget põdrasammalt ja erkrohelist kevadist muru sealt seest välja kasvamas. Kõiki neid värve on ka jakkidel näha,” seletab Ott.
Milline on järgmine saar, mille elu, loodust ja ajalugu Cärol Ott enda kollektsioonides kasutab? “Keri, Rammu või Mohni, ehk Aegna. Praegu veel ei tea. Aga kindel on see, et saared ja teemad otsa ei saa,” on ta veendunud.
