„Ootame veel talve, miinuskraade ja lund. Siis tekib see päris õige jõulutunne,“ kõneleb Eesti vabaõhumuuseumi teadur Maret Tamjärv. Kõik muu peale lume on Rocca al Mares pühadeks valmis ja külastajaid ootamas.
Juba aastaid on vabaõhumuuseum jõulude eel korraldanud üritusi, mille käigus tutvustatakse külastajatele jõulukombeid nii kaugemast kui ka lähemast ajast. Pühadeks valmistunud taludes meenutatakse vanu uskumusi ja traditsioone, tehakse jõulutoite ning pakutakse võimalust meisterdamiseks.
„Jõulud – see on nagu pimeduse ja valguse kohtumise paik,“ usub muuseumi teadur. Just jõulukommetes on vanad, paganlikud kombed tihedalt põimunud uuemate kristlike tavadega. Kõike seda püütakse muuseumis külastajaile ka avada. „Jõulud pole valguse võit pimeduse üle vaid looduses, see on ka inimliku headuse ja hoolimise aeg. Oluline on perega koos olemine, aga ka abivajajate märkamine, soov head teha ja hea olla,“ lisab Maret Tamjärv. Sellel aastal kannabki vabaõhumuuseumi jõuluüritus nimetust „Ühised jõulud“ ning toimub järgmisel nädalavahetusel kahel päeval, 14. ja 15. detsembril.
Maret Tamjärv. Igas talus isemoodi
„Neil kahel päeval ärkavad meie talud ja majad ellu, igal neist on oma lugu rääkida,“ teab Maret Tamjärv. Vastavalt ajastule on need pühadeks kaunistatud ning toimuvad asjakohased tegevused 19. sajandist kuni tänapäevani välja.
Vanemat aega ja eluviisi tutvustavas Pulga talus peab pererahvas jõule nii, nagu esivanemad aastasadu enne meid on teinud – toas on küünlavalgus, põrandal õled, laes jõulukroonid, laud heast-paremast lookas. Pererahvas on jõuluks kostile võtnud ka külakorda käiva vallavaese, et tallegi pühadetunnet pakkuda. Olgugi et päris vanal ajal jõuluõhtul ja veel esimesel pühalgi õlgedel ei müratud, saab muuseumis siiski vanu jõulumänge mängida. Siin võib ka jõulusokuga tutvust teha. Tamjärve kinnitusel oli see natuke teistsugune tegelane kui märksa hilisemast ajast pärit jõulutaat. Jõulusokult kingitusi oodata ei maksa, pigem tuleb talle tervist ja õnne toova puksimise eest midagi vastutasuks anda.
Pulga talus on käsil ka jõuluvorstide valmistamine – ikka nii nagu seda tegid meie esivanemad. Teaduri kinnitusel polnud valged jõuluvorstid muu kui soolde topitud tangupuder, mis oli vana rituaalne pühadetoit. Ohter söömine käis pühade juurde, jõulud olid ja on praegugi tõeline söömapüha.
Vanemat pühadeaega näeb ka Köstriaseme talus. Rehetuppa on kogunenud puutöö tegijad, et meistrile Meelis Kihulasele sellieksamina üks kena puukarp ehk küüp valmis nikerdada. Läbi kambriakna saab piiluda jõulupuud, nagu see vanasti tihtipeale oli – ehituna laest rippumas.
Sepa talu kambris valmistab perenaine lambarasvast küünlaid. Peremees on teinud küttepuid, mida pühadeks vaestele jagatakse. Kõik huvilised võivad puude saagimisel abiks olla.
Uuemad pühadekombed
Uuemad jõulukombed jõudsid 19. sajandi lõpu poole talurahva hulka algul mõisatest, hiljem ka koolide vahendusel. Näiteks küünlasäras jõulupuu, kinkide valmistamine, aga ka paljud jõululaulud on üsna uus traditsioon. Kuie koolimajas ongi klassituba kenasti ehitud ja köstriproua õpetab jõululaule. Kõigil soovijail on võimalus kaasa laulda.
Esimese vabariigi aegses Härjapea talus näeb jõulukinkide tegemist uuema aja kombel. Perenaise eestvedamisel valmistub kohalik maanaiste selts heategevusmüügiks. Jõulupuule riputamiseks küpsetatakse koos piparkooke ja meisterdatakse jõuluehteid.
„Vanarahval oli koguni ütlus, et ennemini juuakse kasvõi aasta läbi vett, aga jõuluks peab õlut saama,“
Maret Tamjärv.
Lau külapoes toimub heategevuslik loterii, mille tulu läheb tiisikuse vastu võitlemiseks ja rahvale hügieeni õpetamiseks. Poest tasub läbi astuda neilgi, kel veel kingikotist mõned kingitused puudu.
Kui jõuludest saab nääriaeg
Nõukogude korra ajal jõuludest ei räägitud, see oli tabu. Aga ega pühad seepärast pidamata jäänud, tulid näärid omade kommetega. Kolhoosimajas saab näha nii nääriaega kui ka tänapäevaseid pühi. Nelja korteriga elamu on isuäratavaid lõhnu täis – kes on pannud ahju liha, kes küpsetab krõbedaid piparkooke, kes hautab potis hapukapsaid.
Sõltumata riigikorrast ja aastanumbrist on vanad pühadetoidud ajaproovile hästi vastu pidanud. Ka isetegemise rõõm pole kadunud – siin saavad lapsed aastavahetuse ootuses pühadekaarte meisterdada.
Jõulurõõmu kõigile
Jõulude ajal pöörati erilist tähelepanu koduloomadele, kes olid inimestele sama tähtsad kui oma pere liikmed. Neist sõltus ju pere käekäik! Loomadele viidi jõuluööl lauta leiba ja usuti, et nad omakeskis inimkeeli kõnelevad. Kolga talus saab muuseumi koduloomi ja -linde näha ning nende kohta mõndagi põnevat kuulda.
Kui on lund saab saanisõit. Kolu kõrts kostitab külastajaid maitsva jõulumenüüga. Varvaste soojendamiseks ja kehakinnitamiseks on kunagine maanteekõrts nagu loodud. Maret Tamjärv teab pajatada, et vanal ajal oli jõululaual väga tähtis koht ka õllel: „Jõulusid on nimetatud koguni õllepühiks ja õlut jõulumärjaks, mida pruuliti kehvemaiski peredes.“ Kõrtsi juures peetakse väikest jõululaata, kaubaks eesti käsitöö ja toit.
Sutlepa kabelis toimuvad kahel päeval kontserdid ja jõulupalvus. Esinevad Tallinna koolide koorid ja ansamblid. Muusikahuvilistele on kindlasti maiuspalaks Eesti kunstiakadeemia kammerkoori kontsert. Pühapäevasel jõulupalvusel teenib õpetaja Urmas Nagel.
Jõulud olid ja on ka praegu kõige oodatumad ja pikemad pühad. Need algasid toomapäevast 21. detsembril ja kestsid kolmekuningapäevani 6. jaanuaril, mil söödi veel viimasedki jõulutoidud. „Muuseumi jõuluüritus toimub küll detsembri keskel, aga avatud oleme kogu pühadeaja,“ ütleb Eesti vabaõhumuuseumi teadur Maret Tamjärv. Ta on veendunud, et muuseum pakub pühadetunnet ja huvi kõigile – tuldagu ükskõik millisest Eestimaa nurgast.
