Mõeldud-tehtud. Mõned head aastad jõusaalis omapäi harjutanuna otsustasin treeneri ja treeninggrupiga liituda, ringtreeningut proovida. Ehk kuulen midagi uut, saan natuke targemaks ja… eks ta seltsis ole segasem kah!

Sellised mõtted peas olin veerand tundi enne treeningu algust Tabasalu spordikompleksi jõusaalis – et lihased velotrenažööril korralikult soojaks vändata. Lihased olgu jõumasinale minnes soojad – nii tark olin juba varasemast.

Treening algas treener Ketlin Kuuskne teavitusega: tänaseks treeninguks on tähistatud 10 kombineeritud harjutusjaama.

Treenijaid oli kogunenud ka täpselt kümme – igale inimesele seega harjutus. Igas jaamas on aega harjutuse sooritamiseks täpselt üks minut, kõneles treener. Mina pole endale kunagi sellist piirangut pannud, rassin vastavalt tujule. Aga eks ole huvitav ka midagi uut proovida.

Raskused saab igaüks valida ise – talle sobivad. Ja esimesel ringil ei tasu üle pingutada, õpetas treener. Õpetussõnade järel hakkas Ketlin Kuuskne meile ette näitama, kuidas igat harjutust täpsemalt jõutrenažööril sooritada tuleb.

Ära lukusta põlvi

Kui masinatega tutvumisring tehtud, jagunes grupp laiali. Minule sattus esimesena jõumasin, mis pidi aitama reie esiosa lihased tugevamaks voolida. Heitsin pingile selili, sirutasin jalad vastu jõumasina plaati ja jäin ootama. Raskuseks oli 50 kg. Kui kõik teisedki olid algpositsioonid sisse võtnud, andis treener korralduse: „Alga!“

Hakkasin suruma plaati ülespoole. Oli parajalt raske, aga mitte liiga. „See baasharjutus paneb töösse suure lihasgrupi reitel, igal korralikul treenijal peaks see harjutus kavas olema,“ kuulsin treeneri selgitusi. Jälle midagi uut.

Ja siis konkreetne näpunäide: „Kui jalad raskusega sirgu lükkad, ära lukusta põlvi. See kehtib reeglina ka teiste harjutuste kohta, ärge liigeseid harjutuse lõpufaasis lukustage, jätke kogu aeg pinge sisse. Siis on treening intensiivsem ja liigesed vigastuste eest kaitstud,“ ütles treener. Midagi täiesti uut minu jaoks. Nagu seegi: pöidade erineva asetusega saab suunata, kas treenida rohkem reie eesmisi või välimisi lihaseid. Nii et saatan peitub, nagu ikka, detailides.

Minut sai kangi surudes ja reielihaseid pingutades mööda nagu lipsti.

„Pugesin nagu hullusärki!“

Puhkepausiks kahe harjutuse vahel anti aega ainult ühe masina juurest teiseni jalutamiseks, uue asendi sisse võtmiseks. Minule sattus teiseks treeningjaamaks kõhulihaste trenažöör. Pugesin sellesse nagu hullusärki, pingile istudes vedasin traksid üle õlgade pingule. 30 kilo oli eelmisest treenijast jõumasinale jäänud, tundsin, et see oli minule kah paras. Varsti kõlaski tuttav: „Alga!“.

Nõksatasin selja paigast, üritasin inertsiga järsu painutuse teha. „Ettevaatlikult!“ rahustas treener. „Nii teed seljale haiget. Et kõhulihased töötaksid, peab harjutuse sooritama läbi keha kumerdamise. Kõik kõhule mõeldud harjutused peavad toimuma rulluvalt, selg peab olema kumer, kõht kausjas. Nagu jalgadegagi – pinget maha ei lase, keha peab olema kogu harjutuse sooritamise vältel pinges.“

Kolmas harjutus. Sätin polsterdatud rulli ülaseljale. Vaatan nutikella – 105 lööki lööb süda. Ujumisega ajan kiiremaid tõmbeid tehes pulsi vahel 160-le, siin vist seda ohtu pole. Treening tundub aeroobne olevat.

„Alusta!“ peale hakkan ennast ja seega rulli üles suruma. Raske on. Eelmisest tegijast on minu jaoks natuke liiga palju kilogramme trenažöörile jäänud. Võtan raskust vähemaks ja üritan tempot tõstes kaotatud aega tagasi teha.

„Rahu!“ manitseb treener, „korduste aeg ei ole tähtis. Peaasi, et pinge oleks kogu aeg sees. Tempo peab olema rahulik, aga pinge olgu kehal kogu aeg peal.“

Kõikidele kontorirottidele

See tundub üks huvitav harjutus olevat. Tõstan vasaku jala keha eest läbi üle pehme polsterdatud rulli. Ülejäänud keha koos toetusjalaga peavad vaatama otse. Ja siis hakkan jalga koos rulliga tagasi tõmbama, ikka enda keha eest läbi. Tunnen mõnuga, kuis reielihased töötavad. Vaatan saalis ringi. Keegi teismeline noormees – mitte meie grupist – on end sisse võtnud positsiooni jalapressil.

Ärge liigeseid harjutuse lõpufaasis lukustage, jätke kogu aeg neile pinge sisse!

Tõepoolest – jalad liiguvad. Aga näpud on mobiilil. Eks ta ole muidugi igaühe oma asi, kuidas jõusaalis oma aega kulutada, aga siiski kahju.

Ehk peaksid vanemad sellised sõltlased mitte ainult jõusaali, vaid just treeneri käe alla saatma. Teadmine, et keegi toimetamistel silma peal hoiab, distsiplineerib vist iga täiskasvanudki, teismelisest rääkimata.

„Selle harjutusega treenid õla tagaosa,“ rääkis treener, kui nööri otsas rippuvast pulgast kinni sasisin. „Tavatoimetuste juures kasutatakse seda lihast harva, eriti kehtib see nende kohta, kes arvuti taga istuvat tööd teevad,“ tegi treener mind jälle targemaks. Toetasin jalad kindlalt põrandale, üks jalg natuke ettepoole. „Küünarnukid tõmbel üles,“ rõhutas treener. „Õlgade kõrgusele. Ainult siis on harjutusest maksimaalselt kasu!“

Treening oli poole peal. Tundsin, kuis higi laubalt tasapisi silmadesse nõrgus. Üksi oli treenida hea, hulgakesi treeneri juhendamisel veel parem. Seda eriti neil, kes soovivad jõusaalist ammutada maksimaalset kasu.