Eelmise aasta septembris saabus Loo keskkooli 12. klassi uus õpilane – 18 aastanetütarlaps nimega Rena Kurata, kelle kodumaa on Jaapan ja kodulinn Tokyo. Kõlab uskumatult, aga kogu meie vestlus toimub eesti keeles, vaid mõned üksikud täpsustused ja selgitused vahetame inglise keeles.
Rena räägib, et tal oli kindel soov minna vahetusõpilaseks ning kaalukausil olid kõikvõimalikud riigid peale Eesti. Siis sattus ta aga nägema õpilasvahetusprogrammi YFU (ingl. k Youth For Understanding) infolehte, kus oli ühe sihtriigina välja toodud ka Eesti. „Mul tekkis kohe huvi, sest ma ei teadnud Eestist mitte midagi. Ja siis ma mõtlesingi, et kui ma Eestist mitte midagi ei tea, siis järelikult tuleb minna ja tundma õppida,” räägib Rena vaikselt naeru kihistades.
Nii esitas Rena Jaapanis YFU-le taotluse tulla Eestisse vahetusõpilaseks. Samal ajal otsis Loo kooli 1.C klassi õpetaja Annika Valge läbi YFU vahetusõpilast, keda üheks õppeaastaks oma pereliikmeks võtta. “Meie pere teadis kohe, et tahaksime võtta kedagi Jaapanist, kuskilt huvitavamalt ja eksootilisemalt maalt,” selgitas naine. Nii saabus Rena mullu septembris oma vahetuspere juurde Maardusse, osates öelda vaid tere ja aitäh.
Vabu nädalavahetusi napib
Renale meeldib Eestis väga, ta on käinud rabas matkamas, Estonia teatris balletti vaatamas, jalgpallimatše vaatamas, lumelauaga sõitmas, suusatamas, saunas jne, see nimekiri võiks jätkuda veel pikalt. Kuna Rena tegeles kodumaal aktiivselt ujumisega ja on selles tõesti väga hea, otsiti talle sobiva koormusega trenn ka Tallinnas. Vahetusema Annika sõnul neil naljalt vaba nädalavahetust ei ole: “Kuna meie pere lapsed on juba suured ja oma elu peal ning meil on aega pühenduda, siis oleme abikaasaga juba arvestanud, et see aasta kulgebki suuresti Rena järgi.”
Annika räägib, et Renal oli Eestisse tulles täpselt teada, miks ta tuli ja mida ta teha tahab. Üks Rena kinnisidee oli see, et ta tahtis tantsida Eesti rahvarõivastes. Pika otsimise järel leiti Tallinnast tantsurühm Pääsuke, kes oli nõus Rena enda sekka võtma. „Arvestades, et Renal puudus igasugune tantsuline kogemus ja ta pole varem tantsimisega üldse tegelenud, omandas ta eesti polka sammud väga kiiresti, keelebarjäär ju veel lisaks. Neil läks ülevaatusel koguni nii edukalt, et saavutasid oma rühmaga üle-eestilise viienda koha,” rõõmustab Annika Valge.
Rena näeb eestlaste ja jaapanlaste olemuses nii mõndagi sarnast– mõlemad vajavad üsna palju isiklikku ruumi ning sarnaselt eestlastele ei kipu ka jaapanlased uusi inimesi ruttu omaks võtma ning vajavad kohanemiseks palju aega ja distantsi. Siiski on Rena suutnud Eestis luua juba palju põnevaid kontakte. Selle toob välja ka vahetusema Annika:. Näiteks lõi Rena eelmisel aastal õpilasfirma, mis müüs origami kõrvarõngaid, koos kaaslastega käidi laatadel ning saadi esimesed ärilised kogemused. Läbi õpilasfirma kogemuse jõudis Renani teadmine, et äri saab kasutada ka inimeste aitamiseks.
Eesti tehnoloogiline areng üllatas
Renat hämmastab Eesti juures enim meie tehnilised võimalused – iseteeninduskassad, e-hääletamine, ID-kaart, internetipank – mitte midagi sellist Jaapanis ei eksisteeri. See inspireeris teda niivõrd, et 8. juulil tagasi kodumaale sõites tahab ta alustada õpinguid ülikoolis äri ja sotsioloogia erialal, IT lisaerialaga. Rena lõpetab keskkooli Eestis. “Saan Loo koolist paberi, et kõik vajalikud ained on läbitud, viin selle oma kooli ja nemad aktsepteerivad selle.”
Annika Valge selgitab, et Jaapanis kestab kooliaasta aprillist märtsini, lisaks on neil kuuepäevased koolinädalad. Ka koolivaheajad on oluliselt lühemad kui meil, suvevaheaeg kestab napilt üks kuu.
Renale meeldib väga Eesti juures ka valikuvabadus, näiteks koolis saab õpilane ise valida, milliste huvialadega tegeleda tahab. Jaapanis on väga palju kooli poolt ette määratud ja kohustuslikuks tehtud – kui nendest ja kodutöödest, mida on väga palju, aega ja jaksu üle jääb, saab oma hobidega tegeleda.
Tüdruk leiab ka, et Jaapan on Eestiga võrreldes üsna suletud riik – neil näidatakse enamasti vaid kodumaised telesaateid ning kirjutatakse kodumaistest staaridest. Nii ei ole enamik Jaapani noortest välismaiste kuulsustega üldse kursiski, sest see info nendeni lihtsalt ei jõua. Ka kuulis Rena alles Eestis olles esimest korda Donald Trumpi enda häälega rääkimas – Jaapanis on kombeks absoluutselt kõigele jaapanikeelne tekst peale lugeda, seda nii uudistes, filmides kui ka näiteks teleka- ja videomängudes. Viimane on ka üks põhjustest, miks jaapanlaste inglise keele tase on väga nõrk – pole võimalust ega vajadust õppida.
Jaapanlannat üllatas Eesti juures väga ka see, kui palju elab Eestis teisest rahvusest inimesi, kes elavad, õpivad ja töötavad Eestis, aga pole paljude aastate jooksul siiani suutnud elukohamaa keelt selgeks õppida. Rena teab omast kogemust, kui ebamugav on keelebarjäär, seega oli tema jaoks iseenesest mõistetav, et ta õpib võimalikult ruttu selgeks kohaliku keele.
Igatsus koduse toidu järele
Erinevustest rääkides ei saa üle ega ümber ka kliimast ja toidust. Renale väga meeldis Eesti talv. “Õues oli nii külm ja nii palju lund. Iga päev imestasin, nii ilus oli! Tokyos sajab lund võib-olla korra aastas või üldse mitte. Ja kui õues oli külm, siis toas oli nii soe!,” kiidab jaapanlanna küttesüsteemi taevani, sest talvisel ajal on Jaapanis kodus reeglina kogu aeg külm, kuna küttesüsteeme majades pole. Talvega seoses avaldas tüdrukule muljet ka Tallinna jõuluturg ja jõulude tähistamine üldse. „Meil ei tähistata jõule kuidagi eriliselt, sööme rämpstoitu ja südaöösel jätab jõuluvana kingitused. Mulle meeldib, et Eestis tuleb jõuluvana ikka normaalsel ajal, nii et lapsed saavad talle laulda ja luuletusi lugeda. Eriti soojaks tegi südame, et terve pere tuleb kokku,” peab Rena meie jõulutraditsioone väga huvitavaks.
Kuna Rena otsustas Eestisse tulles, et on avatud kõigele uuele, on ta väga aldis ka kõiki eesti maitseid proovima. Ta kiidab taevani meie piimatooteid nagu kohukesed, kohupiim ja hapukoor ning haub tulevikuplaane, kuidas saaks neid ka Jaapanis toota või sisse tuua. Üldiselt Renale Eesti toit maitseb, ehkki harjumuse jõud on suur ja ta igatseb koduste maitsete järele – soja, tofu, miso ja riis. Riisi sõi ta kodumaal iga päev. Riisi kõrvale süüakse liha, kala ja palju juurvilju, mis meilgi tuntud: hiina kapsas, kartul, kõrvits, kurk, tomat, porgand.
Lahkuda on kurb
Nädal peale laulu- ja tantsupeol osalemist sõidab Rena tagasi koju Jaapanisse. Teda valdavad kahetised tunded, ühelt poolt ta igatseb koju, Jaapani sooja suve ja toitu, aga teiselt poolt valdab teda ka suur kurbus, sest talle hakkas Eesti väga meeldima. Rena ja vahetusema Annika vahel on väga usalduslikud ja soojad suhted. Juba on plaani võetud seegi, et järgmisel aastal kui Tokyos toimuvad olümpiamängud, läheb Annika perekond Renale külla.
Annika perele oli vahetusõpilase võõrustamine esmakordne kogemus, mis kujunes niivõrd positiivseks, et nad plaanivad kindlasti ka tulevikus vahetuspereks olla. “See on väga lahe kogemus! Kindlasti soovitan kõigile, kel vähegi ruumi ja vaba aega,” innustab Annika ka teisi peresid vahetusõpilastele kodu pakkuma. Vahetusõpilase kulud – taskuraha, reisikulud, jms kulutused, kannab tema pärisperekond. Vahetuspere tagab majutuse ja toidu ning seda ei kompenseerita, ehk siis vahetuspere teeb seda puhtalt vabatahtlikkuse alusel.
