Tarmo Teder (sünd 1958) on Vääna-Jõesuus elav kirjanik, kelle loomingus domineerib otsekohesus – elu on karm ja õel –, aga see ei välista soojust ja huumorit, mis kõik talutavaks teeb. Kirjanik räägib koolist ja enda tegemistest.

Kui rääkida septembri puhul õppeaasta algusest, siis mis ülesanne/funktsioon on tänapäeval kirjandusel hariduses?

Eelkõige eesti keele ülesanne: et säiliks sõnaline rikkus ja kirjatähtede-tagune mõistmine, et tehnokraatia suunas kaldu teadvuse kohal hõljuks emakeele maagiline müstika.

Kurdetakse, et lapsed raamatuid väga ei loe. Kuidas tuleks neid raamatuteni juhatada?

Isad-emad peaksid oma lastele raamatuid ette lugema ja neid ise lugedes eeskujuna mõjuma. Koju tuleb osta riiuleid, need väärt raamatutega täita ja internet kinni keerata. Emakeele õpetajad võiksid ka koolis köited pihku võtta ja lastele sealt ette lugeda. Kõik peaksid hakkama teadvustama, et oleme juba ammu vähemalt elektri, auto ja interneti orjad. Tuleb proovida kas või paar päeva olla ilma nendeta ja proovida raamatuga elada.

Kirjanduslugudes ei kohta väga sõna “sport”. Teile aga on see ligilähedane. Miks ei sobi sport kirjaniku tüpaaži?

Eks ole ju enamik kirjanikke liiga vaimuinimesed, et teha mingit sporti. Higi ja mõtlemine ei taha koos ja hästi isegi vaheldumisi käia. Ma ei tea, et ükski kirjanduslugu minu tagasihoidlikku sportlikku minevikku mainiks. Tulin kunagi ligi 45 aastat tagasi poeglaste C-klassi kolmikhüppes Eesti noorte meistriks ja sain ka kaks hõbedat, odaviskes ja teivashüppes. Hiljem mängisin malet esimese järgu tasemel [mh mänginud endise maailmameistriga Anatoli Karpoviga, matt tuli 26. käigul – M.R.] ja küllap praegugi, aga vaevalt see miski eriline sport enam on.

Palju on Teid kui kirjanikku vorminud lapsepõlves loetu (nt Elmar Valmre “Kindral Naki”, Enn Kahar “Toolse Hunt”). Kui te oleksite tänapäeva laps, mis kirjanik te praegu oleksite?

Pigem on need 1930. aastate lasteraamatud mind kuigivõrd mõjutanud, mitte vorminud. Vormima peab ikka ise, aastakümnetega individuaalse matriitsi ja oma helistiku saavutama. Poisipõlves mõjutasid mind “Kindral Nakist” rohkem Giovanni Boccaccio “Dekameron” ja Armand Lanoux’ “Kui meri mõõnab”.
Tänapäeva lapsena polekski ma veel kirjanik ja vist ei saakski selleks. Pigem ehk kujuneksin mingiks finantsinstrumentidega parseldajaks, biokeemikuks või arhitektiks. Aga mine sa tea, võibolla hakkaksin kirjutama hoopis kosmosesõdade laadis ulmet või prooviksin sulge libistada hoopis molekulaarse sisemaailma aineil.

Kirjutamine on kui omamoodi ventiil. Mida Teie enda loominguga olete tahtnud öelda või välja elada?

Kui välja elada, siis eelkõige võimalikku ohtu hingehaigestuda ja paisata välja ka edevust. Olen tahtnud ütelda ikka seda, et vaadake ja imestage või siis põlastage, millist ebatavalist elu selle autori tegelased oskavad elada. Seda olulist, mis ikka endale tähtis tundub, loodan jagada kas või paarikümne lugejaga.

Kes on teie kirjanduslikud eeskujud?

Oi, neid on palju… Aga kui hakata suurt mõtlemata ritta seadma, siis tulevad need nimed nagu süüdimatu rodu: Verne, Camus, Dostojevski, Gogol, Andrejev, Kuprin, Tšehhov, Bunin, Balzac, France, Maupassant, Maugham, Baudelaire, Marquez, Borges, Thomas Mann, Stefan Zweig, Bellow, Isaac Singer, Beckett, Ionesco, Alliksaar, Gailit, Oks, Mutt, Unt, Valton jne. Oma paarsada nime võiks küll austusega välja tuua ja nende üle uhkust tunda. Millegipärast aga kirjanikud eeskujusid justkui häbenevad.

Olete öelnud, et: “Mina eelistan koledatest asjadest ilusti kirjutamist, ilusatest asjadest koledasti kirjutamisele.” Tooge mõni näide enda loomingust.

Võtaks lause jutust “7,62”: “Kuuvalgust rebestas ilge laksakas, 7,62 millimeetrine kuul kihutas üle kilomeetrise sekundikiirusega läbi salapolitsei bossi kolba, viies kuu suunas kaasa kamalujagu ajuplöga.”

Viimane teos ilmus aastal 2012 – jutukogu “Keedetud hinged”. Kas varsti on oodata midagi uut?

Olen kiirustamata kirjutanud pikemat teost ja sinna vahele rutakamalt enam-vähem valmis ka lühema. Ehk ilmuvad mõlemad aastal 2016.