Selle aasta 3. septembril täitub 80 aastat Hiina rahva võidust Jaapani agressiooni vastu. 80 aastat tagasi, pärast 14 aastat kestnud verist võitlust, suutis Hiina rahvas koos antifašistlike liitlastega viimaks fašismi alistada ja sissetungijad tagasi lüüa. Selle võidu raames vabastati 1945. aastal Taiwan Jaapani koloniaalvõimu alt ja toodi tagasi Hiina koosseisu. Olen Eestis viibinud kaks aastat ja märganud selle aja jooksul, et meie Eesti sõbrad tunnevad suurt huvi Taiwani küsimuse vastu, kuigi sel teemal levib ka valejutte ja väärarusaamu. Soovin olukorda veidi selgitada.
Taiwan on vaieldamatult osa Hiinast
Taiwan on kuulunud Hiinale juba iidsetest aegadest. Arvukad ajaloolised ürikud ja dokumendid kirjeldavad seda, kuidas hiinlased on Taiwani ajalooliselt arendanud. Hiina rajas Taiwani esindused ja kehtestas seal oma jurisdiktsiooni juba Songi dünastia ajal 12. sajandi keskel. Zheng Chenggongi, kes vabastas Taiwani 1662. aastal üle 30 aasta kestnud Hollandi koloniaalvõimu alt, tuntakse igas Hiina kodus kui rahvuskangelast. 1684. aastal asutas Qingi valitsus Fujiani provintsis Taiwani prefektuuri. Hiljem, 1885. aastal, liikus Taiwan täieõigusliku provintsina otse keskvalitsuse haldusalasse.
1894. aastal alustas Jaapan Hiina vastu esimest Hiina-Jaapani sõda ning kaotajaks jäänud Qingi valitsus oli sunnitud loovutama Taiwani Jaapanile. Pärast liitlasvägede võitu teises maailmasõjas tagastati Taiwan Hiinale kooskõlas Kairo deklaratsiooni, Potsdami deklaratsiooni ja Jaapani kapitulatsiooniaktiga. 25. oktoobril 1945 toimus Taipeis tseremoonia, kus liitlasväed aktsepteerisid Jaapani alistumist Hiina Taiwani provintsis. Sel puhul kuulutas kapituleerimise vastu võtnud vastutav ametnik Hiina valitsuse nimel, et alates sellest päevast on Taiwan taas ametlikult Hiina territooriumi osa.
Taiwan tagastati toonasele Hiinat esindanud valitsusele ehk Hiina Vabariigile. Kui Hiina Rahvavabariik 1. oktoobril 1949 Hiina Vabariigi asemel ainsa seadusliku Hiinat esindava valitsusena võimule tuli, võttis Hiina Rahvavabariigi valitsus üle Hiina täieliku suveräänsuse, sealhulgas Taiwani üle. Hiina seadusliku valitsuse vahetumine ei muutnud ega saanudki muuta Hiina põlist territooriumi. Chiang Kai-sheki klikivalitsus pages Taiwani ning vastandus keskvalitsusele nn Hiina Vabariigi nime all, mis omakorda viis pikaajalise poliitilise vastasseisuni kahel pool Taiwani väina. Kuid Taiwan on siiski osa Hiinast ja väina mõlemad kaldad kuuluvad ühe Hiina koosseisu – see pole kunagi muutunud ja on alati olnud Taiwani küsimuse status quo. Tasub meeles pidada, et Eesti valitsus „tunnustab Taiwani Hiina territooriumi lahutamatu osana”. See on sätestatud Hiina Rahvavabariigi ja Eesti Vabariigi diplomaatiliste suhete sõlmimise ühisavalduses, mis moodustab kahe riigi diplomaatiliste suhete poliitilise aluse.
ÜRO resolutsioon 2758 kinnitab Taiwani kuuluvust
ÜRO Peaassamblee 1971. aasta oktoobris toimunud 26. istungjärgul vastu võetud resolutsioon 2758 „otsustab taastada kõik Hiina Rahvavabariigi õigused ja tunnustada selle valitsuse esindajaid Hiina ainsate seaduslike esindajatena Ühinenud Rahvaste Organisatsioonis ning viivitamatult heita välja Chiang Kai-sheki esindajad ÜROs ja sellega seotud organisatsioonides ebaseaduslikult hõivatud kohalt”. See lahendas poliitiliselt, õiguslikult ja menetluslikult kogu Hiina, sealhulgas Taiwani esindatuse ÜROs. Resolutsiooni selgesõnaline tekst ja vastuvõtmise protsess kinnitavad, et Hiina Rahvavabariigi valitsus on ainus seaduslik valitsus, mis esindab kogu Hiinat ÜROs, ning et Hiina koht ÜROs on jagamatu – ei ole olemas „kahte Hiinat” ega „üht Hiinat ja üht Taiwani”.
Resolutsiooni on juba üle 50 aasta täielikult ja efektiivselt järgitud, kuni hiljutise argumendini, et resolutsioon ei maini Taiwani, mistõttu keeldutakse tunnustamast Hiina suveräänsust Taiwani üle. See on ilmselgelt vale ja absurdne! Resolutsioonis 2758 ei mainitud eraldi Taiwani nagu ka ühtegi teist Hiina provintsi. See üksnes kinnitab veel kord, et Taiwan ei ole kunagi olnud eraldi riik, vaid Hiina osa. Lisaks kinnitab seda ÜRO ja selle eriorganisatsioonide tava kasutada pärast resolutsiooni vastuvõtmist Taiwani kohta väljendit „Hiina provints Taiwan“. ÜRO õigustalituse arvamus selles küsimuses väga konkreetne. Kõik katsed resolutsiooni väänata, et vaidlustada Hiina suveräänsust Taiwani üle, on juba eos läbi kukkunud.
Väärtused ei anna õigust rikkuda teise riigi suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust
Mõned Eesti poliitikud nõudsid nn demokraatlike väärtuste nimel suhete tugevdamist Taiwani võimudega. Eriti pärast Ukraina kriisi puhkemist hakkasid levima teemakäsitlused nagu „demokraatia versus autoritarism” ja „täna Ukraina, homme Taiwan”. Need poliitikud tõid Taiwani toetamise õigustamiseks sageli välja, kuidas Eesti ja Taiwan peavad mõlemad tulema toime ähvardava autoritaarse naaberriigiga. Kuna ma juba kirjutasin demokraatlikest väärtustest, tahan siinkohal lihtsalt rõhutada, et Taiwani küsimus erineb põhimõtteliselt Ukrainas toimuvast. Taiwani küsimus on puhtalt Hiina siseasi, Ukraina puhul on aga tegemist konfliktiga suveräänsete riikide vahel. Teiste riikide suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse austamine ning nende siseasjadesse mittesekkumine (hoolimata väärtuslikest erinevustest) kuuluvad ÜRO põhikirjas sätestatud rahvusvahelise õiguse aluspõhimõtete hulka, mida rahvusvahelises suhtluses järgitakse. Kõik, kes rõhutavad Ukraina suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse kaitsmist, kuid rikuvad samal ajal Hiina suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust Taiwani küsimuses, demonstreerivad sellega oma kahepalgelisust. Selline lähenemisviis ei toeta kuidagi Eesti julgeolekut.
„Taiwani iseseisvus” ei võimalda tagada rahu Taiwani väinas
Eesti sõbrad küsisid minult: „Hiina on juba praegu väga tugev. Miks te nii kangekaelselt väidate, et teil on suveräänsus Taiwani üle? Te ju saate ilma Taiwanita ka suurepäraselt hakkama.“ Mulle meeldib alati rõhutada, et nii nagu Eesti rahvas peab oma suveräänsust igaveseks ja võõrandamatuks, peavad hiinlased igaveseks ja võõrandamatuks iga sentimeetrit oma territooriumist. Hiina teeb kõik, mis vajalik, et kaitsta oma suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust.
Kogu Hiina rahvas soovib Taiwani küsimuse lahendamist ja täielikku taasühinemist. Hiina rahva huvides on mõistagi kasutada eelkõige rahumeelseid vahendeid. See on alati olnud Hiina valitsuse esimene eelistus. Samas on ka väga selge, et „Taiwani iseseisvus” tähendab sõda, sest separatism ei toeta rahu. „Taiwani iseseisvus“ ei võimalda tagada rahu Taiwani väinas. Rahu ja stabiilsuse tagamiseks tuleb järgida ühe Hiina põhimõtet.
Viimase aja pinged Taiwani väina ümbruses on tingitud Taiwani separatistide üha suurenevast aktiivsusest väliste jõudude toel. Lai Ching’te võimuorganid on jonnakalt jäänud separatistlikule seisukohale, suurendanud koostööd väliste jõududega ja koguni nimetanud Mandri-Hiina vaenulikuks välisjõuks, teravdades pidevalt vastasseisu Taiwani väina kahel kaldal. Kõik, kes hoolivad siiralt rahu säilimisest Taiwani väinas, peaksid hoiduma vale signaali saatmisest Lai Ching’te administratsioonile ning toetama Hiina ühendamist ühe Hiina põhimõttel.
Nagu ütleb Eesti vanasõnagi: tõde tõuseb, vale vajub. Loodan, et see artikkel aitab rohkematel inimestel läbi näha Taiwani kohta levinud valedest ja väärarusaamadest ning mõista tegelikke fakte ja tõde.