Muraste metsa serval ootas matkahuvilisi esimene üllatus. Mitte just kõige ootamatum, aga mitte ka liigset optimismi süstiv – kunagi kaevatud sügav kuivenduskraav oli pilgeni vett täis. Meie sügise nägu – päeva esimene pool kallab, teine kuivatab.

“Eks see matk siis natuke ekstreemsem tule,” teadis retke juht ja korraldaja, Muraste külaseltsi juhatuse liige Katre Kuusik. Retkelistel ei jäänud muud üle, kui kraavi kitsamas kohas mahalangenud jõukohastest puutüvedest sild improviseerida ja käepärased toikad toetuskeppideks leida. Õnnestunult – keegi paarikümnest matkajast vees kahlama ei pidanud. Isegi üliemotsionaalne Jack Russell Rudy turnis oma neljal käpal üle. Tõsi, pool teed peremehe, ameeriklasest Muraste mehe Jamesi süles.

“Viis-kuus aastat tagasi esimest retke korraldades ei andnud ma registreerimisel piirmäära ette, ja kui poolsada inimest kokku tuli, olin küll ehmatanud – nüüd viin inimesed rappa ja… Nii suurt gruppi pole ju võimalik ohjata,” muigab Katre oma esimese retke korraldamisele mõeldes. Siis oli ärijuhtimist tudeerinud ja pangas spetsialisti ametit pidav Katre Kuusik värskelt lõpetanud ka Luua metsanduskooli ning tahtis vastõpitud teadmisi nüüd ka teiste loodushuvilistega jagada.

Retkejuht Katre Kuusik. 

“Eks ma selle pärast läksingi metsakooli õppima, et maale – kui Eestimaa suurimat küla, tiheasustusega Murastet saab muidugi maakohaks pidada – elama asudes tundsin: siin võiks põhjalikumalt tunda puude hingeelu, teada, kes võsas vilistab või kuidas eristada näiteks kamperriisikat männiriisikast. Ja nii on koostöös külaseltsiga hakanud ka need retked regulaarseks saama,” ütleb Katre põhjuse, miks ta loodushuvilistega aeg-ajalt ikka metsa või rabasse retkele läheb.

Matkajuht kogub hanereaks veninud grupi jälle kokku: “Tahtsin teile küll täna näidata, mis seened siin Muraste metsas kasvavad, kuidas eristada kibedat sapipuravikku näiteks kivipuravikust, aga et metsaalune on märg, siis kõnnime parem natuke edasi, kõrgrappa. Seal on alati ilus ja alati midagi uudistada.”

Rändurid improviseeritud sillal järjekordsel veetõket ületamas. 

Endisessse turbakraavi, mis on helerohelise samblaga ennast kinni kasvatanud kõige ehtsamaks laukaks, surub teejuht pika roika. Helerohelise peale ei tohi ei soos ega rabas astuda – see on ohtlik, õpetab ta noorimaid loodushuvilisi. Kus näete aga punast sammalt, turbasammalt, sinna astuge julgesti – seal on kindel põhi. Ja kui juhtute rabas endale näiteks noaga häda tekitama, siis võib turbasammalt julgesti peale panna, see on antibakteriaalne. Igaühel on teejuhi jutust midagi kõrva taha panna.

Madal lehtpuumets kasvabki päikeselise hommiku edenedes ümber nooreks männikuks, kus on alustaimestikki hoopis teine. Mustikate asemel ootavad noppijaid pohlad, jõhvikad ja sinikad.

Eesti raba on väsitanud kange ameeriklase. Muraste mees James oma abikaasa Mirjami ja lahutamatu Jack Russell Rudyga puhkehetkel. 

Mis on sinika ja joovika vahe, tahab keegi loodushuviline teada.

“Sama taim, ainult rahvakeeli kutsutakse sinikat joovikaks, sest ta kasvab tavaliselt koos sookailudega, mille vänge aroom võib pea pööritama panna, nagu joovastuse tekitada,” seletab Katre Kuusk huvilistele.
Et metsmurakas mitte igal aastal saaki ei anna, isegi siis kui ta kevadel kenasti õitseb, seegi saab rabas kõigile selgeks tehtud. “Murakas on lahksuguline taim, osad on isas-, teised emastaimed. Kui need paar kevadpäeva, mis muraka õitsemise aegu juhtuvad kevadel külmad olema ja putukad ei lenda, siis saaki ei tule.”

Kaks suurt sarve ja pealuu ehk kõik, mis on järele jäänud ühest mehisest sokust. 

Rabas on palju uudistamist: imetlust äratab musträsta pesa, mis punutud täisealisele inimesele täpselt silmade kõrgusele – hea sisse piiluda; soku sarvedega koljuluu, mis otse lauka kaldal leidjaid ootab; sigade suur poriloik ehk spaa ja sügamispuu.

Päikegi on keskpäevast mitu tundi üle läinud, väiksemaid loodushuvilisi kimbutab väsimus, suuremaid ootavad argitegemised.

Tänatakse retkejuhti ja oodatakse peatselt uut põnevat kohtumist loodusega.