Üks tõik, mida me kõik teame – see Vahemere idaosas paiknev 870 000 elanikuga saar on legendide põhjal sünnisaareks Aphroditele, Vana-Kreeka ilu ja armastuse jumalannale. Kui seal sündinu nii ilus on, eks peab selle legendi sünnitanud saar ka ise ilus olema…

Küllap on meist paljud, kel Küprose tee ette võetud, just nii mõelnud. Ja küllap õigusega mõelnud. Küprose lõunaranniku ehteks on kindlasti kilomeetrite pikkused liivarannad, mida palistamas ühelt poolt soe soolane, valges vahus merevesi ja teisalt mägede nõlvadel kasvavate palmide alla ehitatud hotellid. Igale maitsele ja rahakotile. Et siinkirjutaja väisas Küprost just nädal tagasi ehk novembri alguses, siis ei saa ka edastada, milline võiks olla see armastuse ja ilu saar näiteks juulis või augustis. Jutt käib ikka novembrist, koroonaaegsest novembrist.

Piirangud karmimad

Linnade ja külade tänavad – nii palju kui me neid asustatud punkte üldse külastada saime – olid inimtühjad. Kui mitte just inimtühjad, siis vähemalt liigub paradiisisaarel rahvast praegu vähe. Nii ka restoranides ja kauplustes. Kes tänaval või kaupluses kondas, pidi kindlasti maski kandma. Ühistranspordist rääkimata. Muidu võis oodata trahv. Ja päris kopsakas – kui suur just, ei õnnestunudki selgitada.

Legendi järgi olla just Püha Helena 4. sajandil asutanud Stavrovouni kloostri. Et seda aga teha, olla ta metsikusse paika esmalt Egiptusest kasse toonud, kes paika valitsenud maod ära sõid. Maod on Küproselt kadunud, kassid elavad aga hästi. 

Nendel hallidel rannakaljudel olla legendi järgi merevahust sündinud Aphrodite, ilu ja armastuse jumal. 

Vaade hotelliaknast. Ka sadamas igatsesid jahid, kaatrid ja üksik kuunar lõbusõitjaid. 

Tüüpiline Küpros. Fotod Ülo Russak 

Rannas oli olukord leebem – vähemalt ei tulnud seal kuskil rannavalvur ütlema, et mask ruttu pähe, muidu… Sest tegelikult – ega kellelegi ju öelda olnudki. Nii pikk kui on Nissi rand, kuulu järgi üks ilusamaid liivarandu saarel, nii pikalt oli ka tühjust. Ainult sajad korralikult rivis olevad rannatoolid hõikasid lamajaid taga.

Puhas sinine merevesi sellest muidugi ennast heidutada ei lasknud, tema püsis ikka oma 23–24 soojakraadis; taevas aga, mis kuulu järgi pidi aastas 320 päeva sinine ja päikseline olema, novembrituristidele oma seda palet küll ei näidanud. Mõni puhkusepäev oli ikka hallikasvihmane kah. Aga mitte külm. Headel päevadel oli õhk nagu Eesti kuumal suvel, 27–28 kraadi, pahal päeval nagu meie keskmisel suvel – 23 kraadi.

Hinnad pole odavad

Õhtuti, peale rannaskäiku tänavail jalutades hakkas silma, et paljude restoranide ja hotellide aknad jäid pimedaks. Ja mida enam sügis edenes, seda vähem tulesid süttis. Klubides, spaades, kasiinodes… Uurides kohalikelt teenindajatelt, kas turismihooaeg on siis täielikult läbi, kõlas vastuseks enamasti: läbi jah, sest koroona on seda lühemaks lõiganud. Turism tähendab Küprosele, sellele Saaremaast ainult neli korda suuremale saarele majanduslikult märksa enamat kui turism Eestimaale. Et teenindada tava-aastatel saart väisavaid turistide horde, sõidetakse siia teenindajatööd tegema paljudest ümbruskonna riikidest – Ukrainast, Rumeeniast, Moldovast…

Nii et võib liialdamata öelda – Küprosel saab reeglina oma asjad aetud kolmes kohalikus keeles, kreeka, inglise ja vene keeles.

Põhjus aga, et siia teenindajaks sõidetakse, on Küprose suhteliselt head palgad ja kõrge elatustase – statistika järgi olla seal ametlik keskmine netopalk 1800 eurot. Rääkides palkadest ei saa rääkimata jätta ka hindadest – näiteks keskmine õhtusöök kahele keskmises restoranis korraliku lihaprae, salatikausi ja pudeli majaveiniga maksab 40–45 eurot. Gruusias saab sama ja veel natuke rikkalikuma roa 12–15 euroga.

Mõned legendid

Aphrodite sündis merekaljude vahel merevahust. See legend on kõigile hästi teada ja väga paljud turistid teevad Küprosele jõudes ka palverännaku ilujumalanna oletatavasse sünnipaika. Mingeid imelisi vaateid kõrgetelt kaljudelt vahus möllavale merele sealt ei avane – pigem ootab neid Küprosele ebatüüpiline kruusarand mõne kõrgema kaljuga. Legend aga elab.

Vähem on teada, et Püha Helena, keda peavad pühakuks nii katolik kui õigeusu kirik, jõudis oma eksirännakutel 4. sajandil ka Küprosele. Kuna saar oli sel ajal täis suuri kurje madusid, lasi Püha Helena tuua Egiptusest Küprosele sadu kasse, kes siis ka maod hävitasid ja panid aluse tänasele Küprose arvukale kassipopulatsioonile. Kasse võib Küprosel kohata tõesti kõikjal, nii linnas kui mererannas. Ja valdavalt on need hea väljanägemisega, heal elul olnud kassid. Helenast on jäänud saarele aga ka mägedes asuv Stavrovouni klooster.

Nii et naljaga pooleks võib ehk öelda, et kaks naist, Aphrodite ja Helena on teinud Küprosest selle, mis saar täna on ja miks sinna sõita tasub. Isegi pimedal viirusajal.