Üha rohkem on Eestimaal inimesi, kes Hiinat väisates on selle riigi vägevust oma silmaga näinud. Veel rohkem on aga neid, kes plaanivad Hiina riigi vägevust vaatama minna. Et siis samuti tunnistada – Hiina on hoomamatu.
Küllap selle hoomamatuse pärast ongi igal ränduril oma Hiina… Ja seegi kirjatükk ei pretendeeri enamale, kui ühe ajakirjaniku pilguheidule Hiina müüri taha.
Peking ja puhtus
Peking (hiina keeles Beijing ehk põhjapealinn ) hämmastab esmakordselt saabujat oma puhtuse, suurte ja laiade tänavate, vaikse sujuva liikluse, korravalvurite rohkuse ja kevadsinise taevaga.
Kuskil pole näha nii paljukõneldud kõrgeid tossavaid korstnaid ja sudu sees sumavaid inimesi. Peking õitseb. Kirssidega võidu valendavad magnooliad ja abrikoosid, sirelid lisavad sinevust. Erinevus ehk meiega see, et puud ei ole lehes, aga õitsevad. See on esimene mulje sellest rohkem kui 20 miljoni elanikuga linnast.
Kesklinna laiu tänavaid ümbritsevad majad on kõrged, aga mitte taevasse tõusvad pilvelõhkujad. See on administratiivne keskus. Hiinlased ise armastavad visata nalja -egelikult räägivad nad seda üsna tõsiselt – et kui Shanghais, teises Hiina suurlinnas, inimeste peamiseks jututeemaks on äri, siis pealinnas Pekingis poliitika.
Ja poliitikud on teatavasti tõsine rahvas. Pekingis tänaval laialt naeratavaid või naervaid inimesi. Pekingi hiinlaste mongoliidsed näod on valdavalt tõsised. Kui veel Pekingist kiirkorras-kiirrong läbib seda 1000 kilomeetrit natuke kauem kui neli tundi-ärilinna Shanghaisse põigata, siis sealsed hiinlased sarnanevad rohkem tailastele, olles ajaloolilselt tõenäoliselt just lõunapoolsete rahvastega segunenud, põhjas, vastu Mongoolia kunagist piiri on aga segunetud mongolitega.
Nii ka erinevused näojoones ja isegi keeltes-meie kohaliku giidi-U Bin oli ta nimi – (kõlas vägagai Lõuna – Eesti pärase ubinana) on ka keeled mõnevõrra erinevad. Shanghai ümbruse inimeste keel on pehmem, nagu nende naerusuised näojoonedki.
Palju tippautosid
Liiklus Pekingis on sujuv. Tänavatel pole teiste selle kandi maade, nagu Vietnam, Tai, Filipiinid motorrollerite rohutirtsuparvi, mis nii autode kui jalakäijate liikumise üsnagi keeruliseks muudavad. Mööda Pekingi avaraid tänavaid kulgevad Mercedesed, Lexused, Audid, BMW-d ja Volvod. Ja nende enda Hiina tehastes valmistatud masinad, mis ei jää sugugi alla Euroopas või Jaapanis toodetud kallimatele mudelitele. Autopargi põhjal on Hiina ja hiinlased rikkad.
Seal kus lõpeb südalinn oma kõrghoonetega, algavad majad, mis meenutavad vägagi meie Lasnamäe karpmaju, millele on veel ehk mõni korrus peale ehitatud ja püstaks juurde laotud. Giidi kinnitusel kinnitusel on ehitatud need paneelmürakad ajal, mil Nõukogude Liit ja Hiina Rahvavabriik veel suured sõbrad olid. Projekteerinud on need valdavalt Nõukogude arhitektid, nii nagu Pekingi Keskraudteejaama.
Hall Hiina
Õnneks on linna kiire kõrgustessekasvamise juures alles jäänud ka hutongid oma ajaloolise hõngu ja eheda hiinapärasusega. Hutongid ehk Pekingi vanalinn tundub eurooplase jaoks vaene piirkond: madalad akendeta majad (tegelikult aknaid tänavale peaaegu polegi), kus puudub veevarustus ning kanalisatsioon ja tänavatel on ühiskasutuses WC-d ja duširuumid. Kui nende vahel ringi liikuda, leiab majade ees suuri mersusid ning džiipe… Seega vaesed seal just ei ela. Ja vanem põlvkond ei taha vanadest hallidest tellistest kokku laotud majadest ka ära kolida. Neil on seal oma kogukond, lähedus töökohale ja kesklinnale.
Ei loe midagi, et hommikul tuleb siiber võtta ja hommikumantlis üle tänava minna – lähimasse avalikku tualettruumi. Need on kõigile tasuta kasutada. Ja pole võõras seegi, kui kesklinna välikohvikus kohvi rüübates tualeti järele pärides saadetakse turistki avalikku toalettruumi. Mis – tuleb jälle hiinlaso kiita – on üldiselt puhtad ja korrashoitud, varustatud seebi ja muuda toaleti jaoks vajalikuga. Ainult habemeajamisaparaat peab endal kaasas olema.
