Veiko Kastanje. “See, et augusti lõpus umbes kolmekümne inimesega Alutaguse kandis seeni otsides leiab muidu tavalistest liikidest nädala aja jooksul vaid ühe kuivanud tatiku, ühe “mumifitseerunud” suure sirmiku ja mitte ühtegi männiriisikat või lepapuravikku, on üsna erandlik.”
Nii kirjeldab Eesti Taimekasvatuse Instituudi mükoloog Veiko Kastanje tänavust nukralt seenevaest sügist. “Tundub, et soe talv, pikk külm kevad ja enamjaolt külm suvi ajasid piltlikult üteldes seened sedavõrd segadusse, et seenehooaeg algas tänavu väga varakult,” sõnab seeneuurija.
Kuigi öeldakse, et aastad pole vennad, on tänavune seeneaasta siiski ühest tavapärasest keskmisest seeneaastast üpris erinev. Näiteks mitmed riisikad, sh isegi kollariisika rühmast, olid väljas juba juuli lõpus-augusti alguses. “Augusti teises dekaadis kuiva perioodi saabudes kadus aga enamik seeni ära ega taha nüüd kuidagi uuesti välja ilmuda,” sõnab Kastanje. Halvemal juhul võib juhtuda, et tänavuse seeneaasta kõrgaeg ongi juba möödas, kui üksikud niiskemad kohad ehk välja arvata. “Juhul kui sügis tuleb soe ja vihmane, on muidugi veel kõik võimalik,” lisab mees.
Seened pole toit
Eestlaste huvi seente vastu on endiselt kõrge. “Eestis tunduvad kõige populaarsemad olevat puravikud, eelkõige kivipuravikud, kukeseened ning erinevad riisikad. Erinevalt enamikust Euroopa riikidest, korjatakse ja süüakse Eestis palju ka värskelt mürgiseid ja enne tarvitamist kupatamist nõudvaid liike, selles osas sarnaneme Venemaa ja Soomega,” teab Kastanje.
Seened ei ole mükoloogi sõnul tegelikult siiski mingi toit. “Reeglina omastame me neist ainult vähesel määral aminohappeid ning vitamiine. Inimeste hulgas kõrgelt hinnatud kukeseen näiteks ei seedu praktiliselt üldse, tema rakukestad sisaldavad suures koguses kitiini,” teab seeneteadlane, kelle sõnul inimese jaoks ühed kõige paremini omastatavad seened on kivipuravik ja šampinjon, kuid ka need jäävad toiteväärtuselt siiski üsna kesiseks. “Metsas ära eksides ei soovitaks ma seente kui toiduallika peale küll lootma jääda,” lisab ta.
Seeneliikide säilimine
See, et sama seene mütseel ehk niidistik stabiilselt mingis kohas kasvab, ei tähenda, et seal igal aastal või üldse selle liigi seeni peaks esinema. “Paljud seened kasvavad tõesti aastaid samas kohas, ent sõltuvalt valitsevatest ilmastikutingimustest võib nende esinemise aeg tugevasti varieeruda. Kui tingimused kasvukohas püsivamalt muutuvad, ei pruugi me seal kas ajutiselt või üldse enam kunagi neid seeni leida,” räägib Kastanje. Näiteks toob mees sageli samades kohtades kasvava suured sirmikud, kivipuravikud ja erinevad kukeseened.
Kui mingi seene elupaik ja kasvukeskkond kaob, siis kaob reeglina ka see liik. “Isiklikult teeb mulle väga muret Eestis vanade metsade kadumine ja järjest ulatuslikum metsaraie. Autoga maanteedel sõites tundub kõikjal metsa palju olevat, ent isegi nii jääb juba väga palju raielanke silma – metsades ringi käies avaneb aga palju kurvem pilt. Metsaks nimetatakse kahjuks nüüd juba ka võsa,” tõdeb mükoloog.
Sikutada või lõigata?
Kastanje arvates on levinumaid seeneliste väärarvamusi kaks. Esiteks on osa inimesi sügavalt veendunud, et seened tuleb maast üles sikutada koos jalaga, või siis vastupidi, tingimata lõigata – kuna teisiti on korjamine seeneniidistikule kahjulik. “Tegelikult ei ole ma kohanud ühtki teaduslikult põhjendatud näidet, et sel mingi tõepõhi all oleks,” räägib Kastanje. “Seente äralõikamine on lihtsalt esteetilisem ja võimaldab nad puhtamalt korvi panna,” lisab ta.
Teine levinud väärarvamus on see, et puravikuliste torukesed ei ole söödavad ja tuleb eemaldada. “See on ilmselt ajaloolise taustaga ja pärineb aegadest, kui seeni tuli puhastada hämaruses,” teab mükoloog ja rõhutab, et tegelikult on nn “vatt” ehk “sammal” puravikuliste all sama hea või paremgi veel kui seene ülejäänud osa.
Missuguseid seeni aetakse jätkuvalt omavahel segamini?
• Kõige levinum on sapipuraviku korjamine teiste puravike asemel.
• Erinevate pehmemaitseliste ja kibedate pilvikuliikide omavaheline äravahetamine, kännumampli ja jahutanuka osas eksimine, kitsemampli ja vöödikute omavahel mitte eristamine, samuti on võimalik ka noore rohelise kärbseseene segiajamine noore kasepilvikuga.
• Kummalisel kombel ajavad inimesed segi ka šampinjone ja valgeid kärbseseeni.
• Kindlasti ei tohiks tundmatuid seeni ainult pildi põhjal korjata.
