Käisin Naissaarel. Olen viimastel aastatel sinna palju sattunud ja elu saarel on palju edenenud, seda saarlaste omal entusiasmil ja tahtel, mingit asutust selle eest tänada ei saa.

Alati saarele tulles kohtume ka Peedoga ehk Petkaga, nagu teda saarel hüütakse ja mis nime all teda kõik teavad. Alati rõõmus, abivalmis, suhtlemisaldis.

Seekord oli asi aga teisiti. Ma pole oma elus nii kurba Petkat veel näinud. Toreda Nargeni etenduse kulminatsiooniks ulatab naispolitseinik Petkale ametliku kirja, kus keelatakse Naissaare raudtee kasutamine suure trahvi hirmus. Kirjas uhked paragrahvid, milliseid seadusi ja määrusi täpselt rikutakse.
Politsei-ja piirivalveameti ettekirjutus avaliku korra rikkumiste lõpetamiseks:
1.Viimsi valla tütarettevõtte SA Rannarahva Muuseumi valduses oleval ja muinsuskaitse all oleval Naissaare raudteel teostatakse ebaseaduslikku kolmandate isikute poolt korraldatavat reisijateveo transporti, mida reklaamitakse avalikes meediakanalites. Vastavalt Tehnilise Järelvalve Ameti märgukirjas SA Rannarahva Muuseumile viidatule on Naissaare kitsarööpmeline raudtee ning veoks kasutatav iseehitatud veerem mittevastav tingimustele, mis tagaks käesoleval ajal ohutu turismiteenusena pakutava raudteetranspordi.
2. SA Rannarahva Muuseum on korduvalt nõudnud kolmandate isikute poolt korraldatava illegaalse tegevuse lõpetamist. Muuseumipoolseid nõudmisi ei ole kuulda võetud ning inimeste elu ja tervist, samuti saare loodust (nt tuleoht) ohtu seadev illegaalne raudtee ekspluateerimine jätkub hoolimata nõudmistest see tegevus lõpetada.

Küsimused:

Pea kõik on vastava veeremiga saarel sõitnud, ka ametnikud ise, keegi pole paha sõna öelnud, vaid rõõmsalt selles osalenud ja see on ka neile tore vaheldus olnud. Nagu ka öeldud, ei ole kunagi midagi halba juhtunud.

See veerem ja raudtee on üks osa Naissaare romantikast ja iseeneslikust reklaamist.
Petka ise pole kusagil reklaami teinud. Pigem on seda meedia ise ja Naissaare transporti pakkuvad esindajad seda reklaamiks ja atraktsiooniks kirja pannud.
Miks on raudtee ja muuseum antud SA Rannarahva Muuseumile kui nad seal midagi nende arenguks ja korrashoiuks ei tee? (Seda ei taha?)

Saart ei võeta väikesaarte nimistusse ja arengut takistatakse. Teed ei ole teed, vaid rajad ja neid ei pea korras hoidma. Kas autosõit saarel ei ole ohtlik? Kas see ka keelata? Maad tuleb sihtotstarbel kasutada – hakkame taas miine tootma?

Tuleoht? Miks raudteel suurem kui mujal saarel? Kui raudteel kõndida, siis ohtu pole? Mis oht veel? Arvan, et kõik saarele tulijad on seal omal vastutusel.

Muinsuskaitse – mis kõigest sellest siis alles jääks, kui mõni entusiast seda korras ei hoiaks? Sõjavägi on seal niigi kõik ära laastanud, kõik metsaalused ja ehitiste ümbrused on mahamaetud ja nüüd välja tulema hakkavat prahti (pudelid, raud, plastmass jne) täis.

Üks Petka ja ta sõprade poolt korda tehtud lõik töötab väga hästi! Mis alustel on öeldud, et see ei vasta tingimustele – mis tingimustele? Ülejäänu raudtee on ju suures osas mulla all, ära väänatud jne.

Minu Soome sõbrad käisid ka saarel ja sõitsime ka sellel veeremil. Mootor ütles üles ja lükkasime selle tagasi jaama. Elevust kui palju ja reis kõigil siiani meeles. Kõik tahaks saarele tagasi tulla ja meenutavad reisi kui tõelist elamust.

Minu unistus – kui suur osa raudteed oleks saarel taastatud ja seal saaks rongiga (rongilaadse veeremiga) ekskursioone teha ja ringi vaadata.
Mingid lahendused ju peaksid olema, kui tahtmist jätkub.

Selge, et muuseumil pole raha, aga nagu öeldakse: ega raha ilma pealt kadunud pole. Kindlasti on olemas mõni fond, kuhu kirjutada projekt ja mis aitaks raudteed taastada. Võiks teha annetuskastid, konto Naissaare raudtee taastamiseks, saarele tuleku sümboolne maksu nagu paljudes Euroopa linnades. Kindlasti ka paljud saare asukad, sõbrad ja fännid aitaksid kaasa.
Teha “teeme ära” päevi , et kõik soovijad saaks käed külge lüüa.
Siis oleks põhjust ka SA Rannarahva Muuseumil mingit piletimüüki korraldada ja tulu oodata.

Aga kui see muuseumile ei sobi, siis võib-olla nad loobuksid “oma varast” saarel.
Ehk on nõus naissaarlased ise fondi, SA, MTÜ, või mis iganes vajalik ja otstarbekas on, asutama ja seda majandama ja midagi ära tegema!?

See on nüüd siis minu arvamus, aga tean, et paljud on otsusest nördinud ja Petka poolt.
Head ideed ja soovitused on teretulnud!

Suvine naissaarlane Janne Kukk

KÜSIMUS: Millal võiks rong Naissaarel jälle turiste hakata sõidutama?

VALTER PÄRN
Ida-Harju politseijaoskonna juht

Tehnilise järelevalve ameti saadetud märgukirjast SA Rannarahva Muuseumile ilmneb, et Naissaare kitsarööpmeline raudtee ning veoks kasutatav iseehitatud veerem ei vasta ameti hinnangul tingimustele, mis tagaks käeoleval ajal ohutu turismiteenusena pakutava raudteetranspordi. SA Rannarahva Muuseum on korduvalt nõudnud reisijate veoteenuse lõpetamist ning kuna see ei ole tulemust toonud, pöörduti abi saamiseks politsei- ja piirivalveameti poole.
Tuginedes tehnilise järelevalve ameti hinnangule, tegi piirkonnapolitseinik ettekirjutuse teenuse lõpetamiseks, ennetamaks ohtu reisijate elule ja tervisele. Kui raudtee omanik leiab, et reisijate ohutus ei ole hetkel tagatud, siis on tal õigus nõuda rööbastee kasutamise lõpetamist. Seni, kuni rööbastee ei ole korda tehtud, ei saa raudteed sel eesmärgil edasi kasutada.
Reisija allkiri ei vabasta teenuseosutajat või rööbastee omanikku kohustusest vastutada reisijate ohutuse eest, sest ei saa eeldada, et reisija on pädev hindama rööbastee tehnilist seisundit ning nägema ette kõikvõimalikke ohte. Seetõttu ei ole võimalik lubada teenuse jätkamist pelgalt reisija allkirja alusel.

IVAR MILLER
Viimsi Rannarahva muusumi direktor
(Miller on direktorina ametis olnud 1. augustist ehk napilt nädalajagu päevi)

Tean, et Naissaare rongi ja rongisõidu vastu on huvi suur, hiljaaegu saime kirja Saksa teleagentuurilt, kes tahab rongi filmida ja loomulikult ka sõita. Vastasime, et kuni pole turvalisus tagatud, sõita ei saa. Leppisime kokku, et nad ainult filmivad rongi. Nii et Naissaarel on oht saada rahvusvaheliseks turismiobjektiks.
Kõige selle tõttu arutas Viimsi vallavalitsus esmaspäeval põhjalikult Naissaare ja sealse raudteega seotud probleeme. Turistidele avame majaka, kaasajastame sealset muuseumi. Rongisõiduga on lood keerulisemad. Esmalt tuleb teha tehniline ekspertiis, riski ja turvalisuse analüüs, siis veerem raudtee registrisse kanda. Edasi tuleb koolitada ja välja õpetada raudtee tehniline personal. Alles siis võime hakata rääkima ohutust rongisõidust, teenuse osutamisest raudteel. Paraku tuleb tunnistada, et nii vallaametnikel kui muuseumi töötajatel raudteealane kompetents puudub. Nii et see on meile tõsine väljakutse. Senine tegevus raudteel oli aga mõne persooni omavoliline tegevus, millega muuseum ei saanud päri olla.
Ma ise loodan väga, et järgmise turismihooaja alguseks ehk 2017. aasta juuniks võiksime raudteeliikluse Naissaarel taas avada. Igal juhul selle nimel me tegutseme. Tulgu saarele siis Inglise kuninganna või Rootsi kuningas, saksa telemeestest rääkimata – kõik peavad sõita saama.

Kas Rootsi kuningas külastab järgmisel aastal Naissaart?

PATRIK GÖRANSSON
Tallinna Rootsi-Mihkli koguduse (mille alla kuulub ka Naissaare kirik) õpetaja

Olen Eestis õpetajaks onud 16 aastat. Ja see on nüüd kolmas kord, mil saarel levib kuuldus, et Rootsi kuningas on külla tulemas. Nii see siiski pole, kirik pole küllakutset kuningakojale saatnud. Meie seisukoht on, et ehitame kiriku enne lõplikult valmis, alles siis kutsume külla kuninga või kuningakoja liikmed.
Tegelikult on see aga tore, et inimesed kuningat ootavad. Tähendab, nad usuvad millessegi. Inimlikkusse, headusse. Ja kui kõik koos usuvad, püüavad eesmärgi poole, siis ükskord see saavutataksegi. Ükskord külastab Rootsi kuningas ka Naissaart. Kas ta ka rongiga sõidab, seda ma ei tea. Aga külastab kindlasti. Inimestelt ei tohi usku võtta.

AJAKIRJANIKU KOMMENTAAR

Kohtusin Naissaare Peedoga alias Petkaga 31. juulil Naissaare kirikus, kus ta turistidele kõneles, kuidas ta mitukümmend aastat tagasi Naissaarele saabudeskohe ka kirikut külastas. Või mis kirik see siis oli – paljad seinad, isegi õiget katust ei olnud, põrandast, ustest ja akendest rääkimata. Nõukogude sõjavägi oli kasutanud kirikut heinaküünina.

„Hoone tunnistati 1988. aasta ekspertiisiga isegi taastamiskõlbmatuks,“ meenutas Petka.“ Tõmbasime siis paari abilisega kirikule kile kaitseks peale, et müürid vihma ja meretuule käes päris ära ei laguneks.“ Toetustega tulid appi Eesti ja Rootsi riik, kirikukogudused, Viimsi vald, vabatahtlikud eraannetajad. Rootsi kirikutest saadi kirikusse pingid, Naissaarel sündinud inimeste annetustest uksed ja aknad. Ka kiriku kell on Rootsist. Nüüd on hävimisele määratud kirik paljude toetajate abil päästetud.

Naissaare Peedo võinuks kiriku altari ees seistes seda kiriku päästmise lugu jutustades õnnelik olla. Ometi pole ma ammu nii õnnetut inimest näinud 29. juulil olid võimumehed tal krõbedate ähvardustega keelanud rongiga raudteel inimeste veo. Mis on Naissaar aga ilma ühe oma sümboli, rongita.
„Järgmisel aastal külastab Naissaart Rootsi kuningas, kingib altarile uue maali. Millega ma kuningat siis sõidutan, kui rong võsas roostetab,“ oli endine Naissaare legendaarne rongijuht õnnetu.

Kas on sel tegelikult tähtsust – külastagu Rootsi kuningas saart või mitte, rong tuleb ikka liikuma saada, on ju see Naissaare üks sümboleid ja atraktsioone. Ja küllap ka odavam korda teha kui umbauklikud ja poolenisti läbimatud metsateed ära siluda.
Ülo Russak