40 kraadi pea kohal ja sandaletid sulaasfaldis kinni – nii kinnitasid mõnedki heasoovijad, kuuldes minu mõttest veeta puhkusenädal Mandri-Kreekas, täpsemalt Loutraki linnakeses.

Olles juba mõnd Kreeka saart varem külastanud, sai otsustavaks uudishimu – kui kohutav see südasuvi seal hellenite maal siis ikka on? Ja et uudishimu on elu üks edasiviivatest jõududest, saigi otsus kiirelt tehtud: just Mandri-Kreeka väikelinn Loutraki olgu selle suve puhkusepaik. Sest kaarti vaadates tundus see ideaalne paik olevat: väike linn, mis olnud kunagiste suurte tegude tunnistajaks – pealinn Ateena on sealt vaid 80 kilomeetri kaugusel, kultuslik antiikne Olümpia kaks korda nii palju sõita.

Boonuseks aga hotell Euroopa ühe puhtama vee ja romantilisema päikeseloojanguga Joonia mere kaldapealsel. Lisaks võis loota, et lambaribi on Loutrakis sama hästi grillitud nagu näiteks Korful. Otsus oligi tehtud…

Hellenite ahistav päike

Ateena lennujaamast välja astudes tundus õigus olevat neil, kes halasid sulanud asfaldist. Hellenite ere päike lausa sundis silmi sulgema, võimatu oli isegi mõnele Kreeka kaunitarile sügavamalt silma vaadata. Õnneks võeti päikeseprillid kasutusele juba 17. sajandil, nii et see probleem leidis lahenduse enne, kui õieti tekkidagi jõudis.

Euroopa kultuuri häll. Iidne Akropol Ateenas jumalanna Athenale pühendatud marmorist templiga. 

Oluline oli hoopis muu: mida tuleb Kreekas veel katta peale silmade? Olgu kogu reisi kohta ette öeldud – väga aktiivselt Kreekas maskikandmist ei nõutud ega seda ka jälgitud. Hotellis oli küll silt väljas, et avalikus ruumis külastajail mask ette, aga tegelikkuses kandis maski vaid personal: administraatorid, toitlustajad, toateenijad. Sama tavernides – ettekandjad olid maskides, kliendid mitte. Ainult poodidesse sisenedes tuli kaitsevahend ette riputada. Ja mõnes kohas taheti ka vaktsineerimistõendit inimsilmaga vaadata, mitte elektrooniliselt QR-koodi kontrollida, ilmselt Kreeka digivalmidus seda ei võimalda.

Nii et kokkuvõtvalt – koroonapiirangud Kreeka külalist ei ahista, küll aga teevad lihtsamaks paljude üleilmsete turismiobjektide (nt Ateena Akropolis, Olümpia, Hydra saar) külastamise. Kuskil pole tunglevat inimmassi. Nii et ainuke ahistaja on Kreekas päike. Mis puutub aga sulavasse asfaldisse, siis osatakse Kreekas teid pinnata nii, et asfalt ka kuumimate ilmadega sulama ei hakka.

Korinthose kanal ja esimene pankrot

Lennuväljalt kuurortlinna jõudmiseks tuli üle sõita kuulsast Korinthose kanalist. See 1983. aastal valminud 6,3 kilomeetri pikkune rajatis ühendab Joonia merd Egeusega. Ehitus viis Kreeka aastatel 1889–1893 esimest korda majanduslikku pankrotti – nii et pole ka pankrotid midagi uut hellenite päikese all…

Tänane reisija näeb aga kanali mõnel sillal seistes kahte sini-sinist merd korraga. Kuigi mingit erilist sõjalist ega majanduslikku tähtsust see objekt ei oma, siis imposantne on see kaljusse raiutud kanal just oma kõrgete kallaste poolest. Püstloodis kiviseinad tõusevad veepinnast 80 meetri kõrgusele.

Loutraki ise on aga tüüpiline Kreeka väikelinn oma kahekordsete valgeks võõbatud majade, mitte eriti puhaste, aga ka mitte räpaste tänavatega. Erilisi vaatamisväärsusi linnas ei ole, küll aga on arvukalt trahtereid ja muid istumispaiku, ka üks hiigelkasiino ja mõned ööklubid. Joonia mere kivine rand on mõnus, siledatel rannakividel on tervistav massaažikõndi teha! Kui päike on aga kivid kuumaks kütnud, siis põletavad need valusamini kui kuum liiv – võimatu astuda.

Muulad Hydra sadamas turiste ootamas. Fotod Ülo Russak 

Loutrakist vaid mõne tunni kaugusele jäävad objektid, mille pärast Kreekasse üle maailma kokku sõidetakse: Akropolis, Olümpia, Delfi, Hydra saar… Nii et see paik on ideaalne puhkajale, kes ei otsi seiklusi kirevas ööelus, vaid tahab tutvuda maailma kultuuriväärtustega, et pärast kultuurilaksu end merevees taas toibutada.

Hydra – saar, kus pole ühtegi autot

Hydra saar – ka piirkonna üks vaatamisväärsusi – asub Loutrakist mõnetunnise laevateekonna kaugusel (laeva sisse minnes mask pähe, laevas aga täielik vabadus). Merelt liginejale meenutab saar kaljurinnakutele peitunud valgete majakobaratega kõige enam ehk kuulsat Caprit. Ja ega Hydral Caprist romantikaotsijaile vähem romantikat leidu. Näiteks pole seal ühtegi autot ega muud mootorsõidukit. Kogu töö teevad ära muulad.

Tuled laevalt pagasiga, tahtes hotelli jõuda taksoga – aga palun, muul ja muulaajaja ootavad sind sadamas. Esimese hobueesli otsa ronid ise, teise otsa tõstetakse pagas. Sõit algab, ka mägitreppidest üles ja alla!

Või tahad oma hotellis duši alla minna, palun – aga tee seda kahekesi. Nii kinnitavad vähemalt sildid hotelli tualettruumides. Sest saarel tuleb olla veega väga kokkuhoidlik – kogu vesi veetakse kohale korra nädalas Hydrat külastava veetankeriga, millelt siis muulad vee majapidamistesse edasi kannavad.

Saare keskus on väike linnake – samuti Hydra –, mis on koondunud sadama ümber. Hydra hiilgeajaks oli 19. sajandi esimene pool, kui siin elas palju laevakapteneid, kes juhtisid meresõda türklaste vastu Kreeka iseseisvuse eest. Seda aega ja kuulsaid kapteneid meenutavad uhked majad linnakeses.

Tänapäeval on Hydra romantiline aura ja imekaunid vaated meelitanud siia hulga kuulsaid filmitegijaid. Ka on saar olnud teiseks koduks paljudele kuulsustele nagu Gina Lollobrigida, Leonard Cohen jpt. Ligi 1900 saareasuka põhiline tegevus ongi arvukate kodu- ja välismaiste turistide võõrustamine. Ning seda tööd nad tunnevad.

Kui siia lisada, et nädala jooksul jõudsin külastada Ateena kuulsat Akropolist, antiikset Olümpiat, käia Mükeene kuulsates hauakambrites ja väisata Kreeka ilusamat linna Nafpliot, siis kindlasti pole õigus neil, kes arvavad, et suvine Mandri-Kreeka on ainult sulaasfalt.