Keila linna aumärgi on seni pälvinud vaid kolm linnakodanikku – esmalt hariduselu edendaja Mairoos Kala, siis ajaloolane Hillar Palamets ning nüüd 86-aastane kirjanik Erik Tohvri.

Andres Tohver: 10. oktoobril tegi Keila linnavalitsus otsuse anda teile Keila linna aumärk nr 003.

Erik Tohvri: See on nii vahva, et ma ise ei teadnud sellest mitte midagi. Eile õhtul (intevjuu on võetud 14. oktoobril – AT) sain otsusest teada teie käest.

Otsust põhjendati austusavaldusena teie panuse eest Keila linna ja Eesti vabariigi kirjandusellu ning Keila linnas tegutseva suurfirma Harju Elekter arengusse.

Ma olen Harju Elektris 20 aastat töötanud. Olen kirjutanud ka – ikkagi 35 romaani.

Aga sündinud olete te siiski 1933. aastal Rakveres, kus te käisite ka kohalikus algkoolis.

Mis täpsemalt väljendades oli 3. algkool.

Harjumaal olete te õppinud Jägala-Joa koolis ja Kodasoo koolis.

Jah. Ja elanud Kehras peale kõige muu.

Tallinnas lõpetasite te Elektromehaanika Tehnikumi elektrotehnika alal. Mis oli sellise valiku põhjuseks?

Sellise valiku põhjuseks oli minu onu eeskuju, kes oli samuti lõpetanud selle kooli enne sõda ja kes oli tehnika alal niivõrd tark, et ma lihtsalt ei saanud kuidagi loobuda sellest, et mitte sama targaks saada.

Mul oli kaks huvi – tehnika ja lugemine. Ma hakkasin lugema juba kolmeaastaselt. Seitsmeaastaselt läksin kooli. Selleks ajaks oli mul suur osa Lutsu loomingust läbi loetud.

Igapäevaelus kasutate te oma nimena Hans-Erik Laansalu. Mis hetkel teist sai ühtlasi kirjanik Erik Tohvri?

Minu sünnitunnistusel oli tegelikult Hans-Erik Siemann-Toffry, nii veider kui see ka ei ole.

Minu isa ja ema abielu lahutati, kui ma olin kaheaastane. Ema abiellus uuesti ja elas Tallinnas. Vanaisa lapsendas mind ja hakkas Rakveres kasvatama. Kui 1935. aastal toimus suur nimede eestistamine, võttis vanaisa perekonnanimeks Laansalu. Mina sain oma vanaisa perekonnanime.

Pärast pensionile jäämist võtsin omale kirjanikunimeks Tohvri eestipärastatud kujul. See oli 1998. aastal.

Te olete kirjutanud raadiokuuldemänge, novelle, humoreske.

Tekkis tahtmine osa võtta “Loomingu” novellivõistlusest. Mul õnnestus seal kaks korda äramärkimisele jõuda ja “Loomingusse” novell sisse saada.

Siis ma hakkasin kuuldemänge kirjutama, ka samamoodi võistlustöödena. Eesti Raadio korraldas kuuldemänguvõistlusi. Kuus-seitse korda ma sain seal auhindu. Kokku mul lavastati 12 kuuldemängu. Põhilavastajaks oli Kaarel Toom.

Teie sulest on valminud ka filmitsenaarium “Pihlakaväravad”.

Selle stsenaariumi järgi tehti 1982. aastal terve film, kuigi Veljo Käsper seda stsenaariumi omatahtsi muutis natukene. Mina selle filmiga rahule ei jäänud. Minu arust ta rikkus ära filmi põhiidee.

Rahvaraamatukogude statistika järgi laenutati teie teoseid eelmisel aastal 15 805 korda. See oli konkurentsitult kõige parem tulemus.

Viimase kaheteistkümne aasta jooksul olen ma olnud laenutamise poolest esikohal. Möödunud aastal oli juba langev tendents tunda.

Eelmise aasta laenutuste eest saite te hüvitist 2437 eurot. On seda palju või vähe?

Praegu on see korralik kuupalk. Kui aasta kohta antakse niisugune number välja, kusjuures sealt läheb tulumaks veel maha, ei saa öelda, et kirjanikud jõukalt elavad.

Mina kasutasin kõige rohkem oma romaanide avaldamiseks Varraku kirjastust, kellega mul oli suhteliselt hea läbisaamine, aga Varrak maksis keskeltläbi 1500 eurot ühe raamatu eest.

Kes on vähegi romaani kirjutanud või asjaga kursis, see teab, kui suur töö see on. 1500 eurot aastase töö eest, kuigi ma olen isegi poolteist ja kaks romaani aastas kirjutanud, kui on hea teema käes ja asi huvitab, siis see on häbemata vähe.

Sellepärast ma olen neli viimast raamatut kirjastanud ise.

Miks lugejad teid ikkagi armastavad?

See on minule olnud ka üsna suur üllatus. Ma olen tõesti seda armastust tundnud ka päris füüsiliselt. Ma olen käinud raamatukogude kutsel kohtumas lugejatega 138 korda üle terve Eesti. Seal siis lugejate tähelepanu avaldub. Ma olen väga palju häid sõnu saanud kuulda.

Kas te olete meie aja Raimond Kaugver?

Ma ei oska seda öelda, sellepärast et me oleme siiski Raimond Kaugveriga võrdlemisi erinevad selle raskuspunkti või teema lahkamise suhtes.

Minu kirjutamise meetod on natukene teistsugune kui teistel kirjanikel. Ma ei taha teha kirjutamist endale igavaks. Ma olen kirjutanud ka palju tõsielul põhinevaid romaane ja teate, neid on igav kirjutada. Seal on stsenaarium ees.

Mulle meeldib kirjutada täiesti väljamõeldud tegelastega väljamõeldud situatsioonidega asju. Mul on vaja ainult teada, kes on tegelased ja milline on konflikt. Siis tuleb need tegelased vastavalt oma karakteritele elama panna. Nad ütlevad ise ette, mida nad tahavad ja mismoodi nad käituvad.

Te olete viimasel ajal kurtnud, et silmanägemisega on probleeme.

Kuna ma olen eluaegne konstruktor olnud, siis ma konstrueerisin kolmest monitorist ühe agregaadi. Sellega ma saan muuta taustu, kirjavärvi ja suurust. Ma ei näe enam ei lugeda ega kirjutada teisti, kui üksnes tänu sellele aparaadile.

Kirjutusmasinate ajastul ma õppisin ära kümnesõrme süsteemi. Mul klaviatuuril tähti otsida ei ole vaja, aga nüüd viimasel ajal on olnud küll niisuguseid momente, kus ma kirjutan ja tähelepanematult on käed külgepidi nihkunud kõrvalklahvide peale. Siis tuleb niisugune sodi välja, et mitte ei saa aru. Vasakpoolselt monitorilt on vaja jälgida, mis tähed sinna tekivad.

Viimase romaani “Elupõletajad” ma kirjutasin puhtalt selle masinaga. Selle peale kulus seitse kuud. Romaan ilmus tänavu kevadel.

Artiklite lugemiseks panen ma teksti laual horisontaalselt oleva monitori peale.

Te olete teinud kaks elutööd – nii energeetika kui kirjanduse alal. Kumba te neist ise olulisemaks peate?

Minu haridus jäi tehnikumi tasemele, kuigi ma tehnilise ala sain võrdlemisi kõrgel tasemel kätte. Sellega paralleelselt hakkas mul sügelema see kirjutamisharjumus. Minu arvates need kaks asja täiendavad teineteist.

Inglased ütlevad sellise mehe kohta self-made-man. Ma võin seda enda kohta ka väga julgesti öelda.

Abikaasa Alvina Hans-Eriku kohta:

“Hans on väga turvaline, hea iseloomuga ja uudishimulik mees. Me oleksime võinud autoga sõita iga päev mööda Eestimaad, kui ma ainult oleks jaksanud.

Hans on ka kuldsete kätega mees. Teist niisugust ei ole vist maailmas. Meie Vihterpalu maja projekteerimise, keskkütte, veevärgi, kanalisatsiooni, sauna – kõik tegi ta ise.

Ta õmbles endale jope valmis ja lastele, mis vaja. Ei ole niisugust tööd, mida ta ei oska.”

Kirjanik ja tema abikaasa Alvina. FOTO: Andres Tohver