Laste kasvatamine on üks teemasid, kus inimeste arvamused ja tõed on seinast seina. Me soovime järeltulijatele turvalist lapsepõlve ja kindlasti seda, et nad läheksid iseseisvale elule vastu tugevate ja kindlameelsetena.
Rahumeelne lapsevanemlus ja vabakasvatus võivad paljudele tunduda kui ühesed mõisted, kuid seda nad pole. Vabakasvatus tähendab üldjuhul siiski ka seda, et lapse jaoks puuduvad piirid ja sellega võib kaasneda tülikaid olukordi nii kodus kui ka avalikus ruumis.
Rahumeelse vanemluse ja vabakasvatuse erinevus
Tanel Jäppinen „Rahumeelne vanemlus põhineb minu jaoks vanema teadlikul ja küpsel käitumisel, kus vanem vastutab oma emotsioonide ja reaktsioonide reguleerimise eest ning on lapsele eeskujuks. Piiride kehtestamine ja hoidmine toimub empaatiaga, võimalusel koostöös lapsega, kuid mitte alati,“ selgitab vanemlusmentor Tanel Jäppinen. Rahumeelne vanemlus hõlmab endas lapsele vajalike oskuste õpetamist, sealhulgas õpetades ka kehtestatud piiride järgimist. Rahumeelsus ei tähenda piiride puudumist, mis on väga oluline osa lapsepõlvest, kus lihtsalt ootustest ja nõudmistest ei piisa. Piiride kehtestamisel tuleb arvestada ka lapse vajadustega, arenguga ja sellest lähtuvate oskuste ja võimekustega.
„Vabakasvatus on tihti seotud ideega, et lapsele antakse täielik vabadus ilma selgete piiride või ootusteta. Kuigi selline lähenemine võib aidata lapsel areneda loovaks ja sõltumatuks, võib see viia ka ebakindluse ja raskusteni sotsiaalsetes olukordades, kus on vaja järgida reegleid või piire,“ kõneleb Tanel. „Ilma vanema suunamiseta võib lapsel puududa võimekus arendada olulisi oskusi, mis aitavad tal oma impulsse ja tegevusi reguleerida,“ lisab ta.
Varajase kaasamise keskuse juhataja ja koolitaja Liina Lokko leiab, et sõnavara täpsusest või ebatäpsusest sõltuvad sageli meie mõistmine ja valikud. „Teoorias tähendab vabakasvatus konkreetset kasvatusmeetodit sarnaselt näiteks Montessori või Waldorfi pedagoogikaga. Vabakasvatuse kui metoodilise võtte mõistmiseks on aga kirjanduses välja toodud kena kokkuvõte: vabakasvatus kui meetod annab vabaduse lapsele, mitte teda kasvatavale täiskasvanule,“ selgitab ta. „Seega, täiskasvanu peab olema seejuures eriti teadlik, et tema enda oskustest last suunata sõltub lapse areng, heaolu ja valmistumine täiskasvanueaks. Kuna meil Eestis ei ole vabakasvatuse metoodika liiga hästi tuntud ega praktiseeritud, siis on kahjuks hakatud seda sõna pigem hinnanguliselt kasvatamatuse kontekstis kasutama,“ lisab ta.
Liina Lokko Piiride kehtestamine
Rahumeelse vanemluse põhimõttel on oluline luua lapsevanema ja lapse vahel austusel ja usaldusel põhinev suhe. Tanel selgitab, et piiride kehtestamine ei pea alati olema läbiräägitav – on olukordi, kus vanem lihtsalt seab piiri. Kuid ka sellisel juhul saab vanem seda teha empaatiaga, jäädes lapse jaoks toetavaks. „Piiride seadmine ei pea olema järsk või jõuline, sest see tekitab lapses trotsi. Oluline on, et vanem suudaks piiri kehtestada ja samas olla lapsele toeks, kui piirid tekitavad lapsele emotsionaalseid raskusi,“ sõnab ta. Laps alles õpib iseend, oma käitumist ja emotsioone reguleerima ja juhtima.
Piiride kehtestamisel aitab kaasa hea koostöö lapsega, sest kui laps tunneb, et ta on kaasatud ja tema vajadustega arvestatakse, on ta suurema tõenäosusega ka koostööks valmis. „Lapsed austavad vanemat mitte ainult sellepärast, kui hästi piirid on selgitatud, vaid ka seetõttu, et nad tunnevad end armastatuna ja mõistetuna,“ leiab Tanel.
Rahumeelne vanemlus tähendab eelkõige seda, et vanem on teadlik iseenda reageeringutest, emotsioonidest, nende käivitajatest ja lapse eakohase arengu põhimõtetest. Piiride katsetamine käib lapse arenguetappidega kaasas. Eriti nähtavalt toimuvad piiride nihutamised 2–3-aastaste puhul, sageli ka kooliealiseks saades ning kindlasti teismeeas. „Kui piiride seadmine on väiksest peale olnud pigem lapse ülesanne – läheme sinna, kuhu laps soovib, sööme seda, mida laps ütleb jne, siis ei tasu olla üllatunud, et ka teismeeas sätib noor piiri, millal ta koju tuleb või kellega ta on nõus koos lauda istuma,“ sõnab Liina. „Mulle meeldib väga ütlus: suhteid teismelisega tsementeerime väikelapseeas. Kui usaldus on vastastikune, siis ei ole vaja piire ülemäära nihutada, mõningasest paindlikkusest piisab,“ lisab ta.
Avalikus ruumis käitumine ja vanema eeskuju
Avalikus ruumis, meelelahutuskeskustes, näitustel jne on oluline vanemal oma lapse valmisolekut hinnata. „Kui on oht, et laps ei suuda keskkonna nõudmistele vastata, on vanema vastutus mõelda, kas laps on valmis sellisesse kohta minema. Kui laps ei ole valmis või võimeline järgima selles keskkonnas kehtivaid reegleid, on vanema ülesanne kas lapse tegevust rohkem jälgida ja suunata või vajadusel lahkuda,“ sõnab Tanel. Vanema ülesanne on enne külastust selgitada, millised ootused tema käitumisele antud keskkonnas on ning kui laps ei suuda neid täita, on vanema kohustus sekkuda ja last suunata. „Samuti on vanema eeskuju kriitilise tähtsusega – kui vanem ise ei järgi reegleid, on lapsel keeruline mõista, miks temalt eeldatakse teistsugust käitumist,“ räägib Tanel.
„Vabakasvatus on tihti seotud ideega, et lapsele antakse täielik vabadus ilma selgete piiride või ootusteta.“
Käitumine on tugevalt seotud kultuuri ja tavadega. Meie kultuuris on teatud tavad juurdunud, kultuuride segunemisel õpime ja kogeme erinevaid lähenemisi. Lapse aju küpseb alles eelkoolieaks niipalju, et laps suudab mõista reegleid ja pidada paremini kinni kokkulepetest. Seega tasub endale meelde tuletada, et meie, täiskasvanud, oleme kõigi väikelaste teejuhid – meie tuletame sõbralikult meelde, mis sobib ja mis ei sobi, mida võib ja mida mitte. Mõne lapse puhul piisab ühest-kahest korrast, teise puhul tuleb seda teha kümme korda iga päev. „Kordade arv ei sõltu enamasti lapse tahtest, vaid aju võimekusest seoseid luua. Unustada ei tohi, et üks kokkulepe või meeldetuletus korraga ning õiges kontekstis. Loengu pidamine enne muuseumikülastust ei toimi ning pahandamine peale apsaka juhtumist ka mitte,“ selgitab Liina. „Lapsi ei pea infoga üle koormama, sest pikad põimlaused ei jää meelde mõnikord isegi täiskasvanule. Üks kokkulepe korraga: „Võõrast asja me ei puutu.“ Sõbralik hääletoon ja lapse silmade kõrgusele kükitamine väljendab teie siirast soovi teda vaid juhendada, kuidas on õige,“ soovitab ta. Julgemad täiskasvanud võivad sellist sõbralikku enesekehtestamisabi pakkuda ka vanemale, kes ise on juba lootuse kaotanud, sest laps ei kuula.
Märksõna „eakohasus“ võiks aidata ka vanemal endal teha paremaid valikuid – 2–3-aastane suhtleb 2–3-sõnaliste lausetega, ehk et meie peaksime tegema sama. Liina soovitab lapsi mitte üle külvata pikkade emotsioonide peegelduste või arutlustega, lapse jaoks on see sõnapuder ja teie head kavatsused jooksevad liiva. Lühikesed, konkreetsed sõnumid ja igasuguste kokkulepete õpetamine muutub palju-palju lihtsamaks.
„Teismelisega kasutame kõnepruuki, mis laseb tal tunda ennast võrdsemana, täiskasvanulikumana ja küsime alati tema arvamust enne otsuse langetamist.“ lisab ta.
