Eesti Ornitoloogiaühing ja Päästame Eesti Metsad kutsuvad lindude kevadsuvisel pesitsusperioodil pidama pesitsusrahu. Pesitsusrahu on vajalik uue põlvkonna linnupoegade üles kasvatamiseks ning Eesti elurikkuse hoidmiseks. Pesitsusrahu kampaania raames tutvustame meie metsades elavaid linnuliike ja nende pesaelu.

Laanerähn ehk kolmvarvas-rähn

Oma esimest laanerähni nägin ma Piusa jõe ürgorus, kus ta ühel püstisel surnud kuusetüvel vaikselt toimetas. Ka minu hilisemad kohtumised laanerähniga on olnud peamiselt vanades metsades.

Kuigi laanerähn eelistab elupaigana kuusikuid ja kuuse-segametsi, võib teda kohata ka lehtmetsades. Peaasi, et leiduks piisavalt seisvaid surnud ja surevaid puid, mille koorealused elanikud on selle rähni maiuspalaks. Just seetõttu kutsub laanerähni ka metsadesse, kus on olnud põlenguid, tormimurde või muid kahjustusi.

Lemmiktoiduks kooreürask

Kuuselemb on aga kolmvarvas kindlal põhjusel – nimelt on selle linnuliigi lemmiktoiduks kooreüraskid. On teada, et üks laanerähn võib aasta jooksul ära süüa 670 000 üraskit või üraski vastset ning see teeb temast üraski tõrjumisel metsaomanikule väga väärt abimehe.

Autor: Piret Räni 

Üldjuhul märkabki laanerähne kusagil puutüvel tasakesi tegutsemas – nemad ei lärma kevaditi nii kõrvulukustavalt nagu kirjurähnid, rohelised rähnid või musträhn. Trummeldavad ja häälitsevad siiski ka nemad ning ka süüa manguvad pesakonnad on laanerähnidel üsna häälekad.

Nelja asemel kolm varvast

Laanerähnid on pisut suuremad kuldnokast. Emaste sulestik on musta-valgekirju, isastel on lagipea ehk kiiru keskosa kollane. Kui teistel rähnidel on neli varvast, siis kolmvarvas-rähnil, nagu nimigi ütleb, on üks varvas vähem. On leitud, et see võimaldab tal võrreldes neljavarbaliste rähnidega end tüvest kaugemale eemale kallutada ja puule nokaga kõvema obaduse anda.

Pesa rajavad mõlemad vanemad

Laanerähnid võivad territooriumi ja paarilise otsimisega alustada juba märtsi keskpaiku. Pesa hakkavad nad ehitama aprillis ja munemiseni jõuavad mais. Pesaõõnsuse rajavad nad kas surnud puusse või elava puu pehkinud osasse ja selles töös osalevad mõlemad vanalinnud. Pesapuuna eelistavad laanerähnid küll okaspuid, kuid ei põlga ära ka kaske, haaba või leppa. Sama puud võidakse pesitsuseks kasutada mitmeid aastaid.

Laanerähni kurna suuruseks on 2–5 muna, mille haudumisperiood on võrdlemisi lühike, vaid 11–14 päeva. Järelkasvu eest hoolitsemisele pühenduvad mõlemad vanemad. Pesapoegi toidavad nad 22–26 päeva ning pärast pesast väljalendu õpetavad linnuvanemad poegadele veel rohkem kui kuu aega nippe edasises elus hakkama saamiseks.

Lase linnupojal suureks kasvada ja pea pesitsusrahu!

Laanerähnist kirjutas Liis Keerberg