Öeldakse, et psühholoogial on pikk minevik, aga lühike ajalugu. Seesama kehtib ka õnnelikkuse uurimise kohta: õnnest ja selle poole püüdlustest on inimkonna ajaloo jooksul loodud lugematuid raamatuid, luulet, näidendeid, selle üle arutletud isiklikes päevikutes ja koos teistega. Vaatame lähemalt, kuidas defineerivad õnnelikkust positiivsed psühholoogid.

Õnnelikkus ja positiivne psühholoogia

Üks oluline õnnelikkust uuriv psühholoogiateaduse valdkond on positiivne psühholoogia. Positiivne psühholoogia uurib nagu teisedki psühholoogia valdkonnad inimeste mõtlemist, käitumist, tundemaailma, kuid paneb rõhku eelkõige inimeste tugevustele ning positiivsetele kogemustele. Positiivne psühholoogia ei püüa ainult parandada seda, mis on halvasti, vaid leida ka viise, kuidas viia inimeste heaolu nullpunktist kõrgemale.

Positiivses psühholoogias defineeritakse õnnelikkust (happiness) eelkõige positiivsete emotsioonide kaudu: mida rohkem tunneme igapäevaelus positiivseid emotsioone (näiteks naudingut, inspiratsiooni, lootust, nalja, tänulikkust) ja mida vähem on negatiivseid emotsioone (näiteks viha, hirmu, pettumust),  seda õnnelikumad oleme.

Laiemalt vaadatuna hõlmab õnnelikkus ka muud kui emotsioone ning selle üldnimetus on heaolu (well-being). Heaolu hõlmab lisaks emotsioonidele ka näiteks seda, kuivõrd tähendusrikkana enda elu ja tegevust näeme, kuivõrd näeme enda elul mõtet või kuidas meil läheb enda suuremate eesmärkide saavutamisega.

Kuidas heaolu mõõdetakse?

Heaolu on suuresti subjektiivne hinnang enda elule: kaks inimest, kes elavad sarnastes elutingimustes, võivad anda täiesti erineva hinnangu sellele, kuivõrd õnnelikuna nad ennast tunnevad, kui tähenduslikuna enda elu näevad või kui optimistlikud nad on tuleviku suhtes. Seega ei saa otsustada inimese heaolu üle ainult selle järgi kui rikas ta on või kui head on tema suhted. Inimese subjektiivset heaolu mõõdetakse temalt erinevaid küsimusi küsides.

ÜRO iga-aastase maailma õnnelikkuse raportis (World Happiness Report) just seda tehaksegi. Muude mõõdikute kõrval kasutatakse ka lihtsat redelimeetodit, kus inimesel palutakse kujutada ette redelit, mille kõige kõrgemal, kümnendal pulgal on parim võimalik elu, mis tal olla võiks ja kõige hullem võimalik elu on 0 ehk redeli all maas.  Inimesel palutakse hinnata enda praegust elu redeli 0-10 skaalal. Riikidevahelises võrdluses on 2020. aastal avaldatud raporti järgi kõige õnnelikumad meie põhjanaabrid, asetades end “õnnelikkuse redelil”  peaaegu 8. pulgale (keskmine 7,81). Eesti on selles nimekirjas 51. kohal (156st riigist), keskmise tulemusega 6,02.

Millest koosneb heaolu?

Nagu öeldud, koosneb heaolu suuresti inimese subjektiivsest hinnangust enda elule. Positiivse psühholoogia alusepanija Martin Seligman toob enda raamatus “Flourish” välja, et meetodid, näiteks nagu redelimeetod, on hea viis, kuidas mõõta inimese õnnelikkust, aga mitte heaolu. Seligmani jaoks on heaolu konstrukt, mis koosneb mitmest alaosast, kuid mida ei ole võimalik otse mõõta. Üks selline konstrukt, mida ennast mõõta ei saa, on näiteks ilm – me ei saa mõõta ilma ja järeldada, kas tegu on hea või halva ilmaga. Küll aga saame mõõta sademete hulka, tuule kiirust ning temperatuuri ning nende põhjal öelda, millise ilmaga on tegu. Sealjuures on oluline, et mõõdaksime kõiki komponente, sest üksiku ilmanähtuse põhjal ei saa teha järeldust, kas ilm on hea või halb. Seligmani järgi on heaolu just niisugune konstrukt mille kohta järelduste tegemiseks on vaja mõõta mitut komponenti. Neid komponente on viis:

1. Positiivsed emotsioonid – kuivõrd tihti ja intensiivselt tunneme naudingut, rõõmu, inspiratsiooni, tänulikkust ja teisi positiivseid emotsioone ja kuivõrd vähe negatiivseid emotsioone.

2. Haaratus (engagement) – haaratus viitab seisundile, kus me justkui kaotame end mingisse tegevusse ära, kaotame aja- ja enesetaju, sest oleme täielikult tegevusest haaratud. Seda nimetatakse ka hoo-seisundiks või voogamiseks (ingl k flow). Seda tunnet esineb tihti näiteks põnevat raamatut lugedes, arvutimängu mängides või ka sellistes tööülesannetes, mis on meie jaoks huvitavad ja väljakutset pakkuvad, kuid siiski jõukohased.

3. Suhted – millal oli viimane kord, kui naersid laginal? Kui tundsid meeletut rõõmu, uhkust või tähendusrikkust? Kas olid siis üksi või kellegagi koos? On tõenäosus, et meie elu kõige meeldejäävamad ja õnnelikumad kogemused leidsid aset kellegi teisega koos või teiste juuresolekul. Erinevates õnnelikkuse uuringutes on aina enam leidnud kinnitust, et positiivsed suhted teistega on üks olulisemaid (kui mitte kõige olulisem) inimese heaolu ennustajaid.

4. Tähendus (meaning) – tähendust võib defineerida kui kuulumine ja panustamine millessegi, mis on suurem kui Sa ise. Tähendusrikkust annavad elule juurde nii väikesed asjad, näiteks sügavamõtteline vestlus sõbraga, eakale naabrile poekoti viimine või Teeme Ära! koristustalgutel osalemine, aga ka suurt osa meie elu hõlmavad tegevused: religiooni praktiseerimine, laste kasvatamine või tööalaselt mingisse suuremasse eesmärki panustamine.

5. Saavutused (accomplishment) – enda eesmärkide ja ambitsioonide saavutamine panustab meie heaolusse, tekitades rahulolutunde. Samas toob Seligman välja, et saavutuste poole püüdleme mitte positiivsete emotsioonide kogemiseks, vaid saavutuse enda tõttu. Nagu tähendusrikkus, on ka saavutustel erinev mõõde: saavutusi võib olla erinevates eluvaldkondades, need võivad olla suuremad ja väiksemad, tööalased, suhetealased või meile olulised isikliku arengu seisukohast.

Õnnelikkuse ja heaolu defineerimine on olnud paras pähkel nii filosoofidele kui ka psühholoogiateadlastele. Ilmselt ei ole olemas üht kindlat definitsiooni, milles nõustuksid kõik maailma inimesed. Mõned asjad on aga kindlamad kui teised: näiteks, et tänapäevaste vahenditega ei ole (veel) võimalik õnnelikkust objektiivselt mõõta, vaid tuleb arvesse võtta seda, mida inimene ise ütleb ja arvab ehk subjektiivset hinnangut.

Allikad: Seligman, M. (2011).  Flourish: A visionary new understanding of Happiness and Well-being.  New York, Atria Paperback ja World Happiness Report 2020: https://worldhappiness.report/ed/2020/#read