Mäletate veel aega, kui katki läinud kodumasina puhul oli täiesti normaalne seda parandada, taas uueks luua – kas ise või viia meistrimehe juurde. Niimoodi pidasid mõned masinad vastu aastakümneid, ilma et need oleks esimese rikke puhul kohe tulnud uue vastu vahetada.

Aastatega on aga paljud tootjad läinud ahnemaks. Loomulikult teenib rohkem raha uue toote müümisega kui juba müüdud masinale purunemise puhul varuosade pakkumisega. Telefone ja arvuteid toodetakse nüüdseks tihti nii, et näiteks akut neil vahetada ei saa. Kui kustub aku eluiga, on vaja osta uus arvuti või telefon. Vana elektroonika on aga jälle tükk prügi.

Veel üks lisa meie keskkonda juba koormavale jäätmehunnikule.

Meid ümbritsevad masinad lähevad ikka aegajalt katki. Vale kasutus, vigane detail masinas, lühis ja sada muud erinevat põhjust miks see võib lakata töötamast. 80-ndate alguse lapsena on mul veel mälestus oma töötoas või aias lõputult nokitsevast vanaisast, kellele ei olnud võõras ühegi kodumasina parandamine.

Tollal oli täiesti mõeldamatu tänapäevane raiskamine, kus korra töö lõpetanud aparaat prügikasti lendab ja samal ajal juba e-poest uus tellitakse. Kodumasinaid oli muidugi ka võimalus osadeks lahti võtta ja tagasi kokku panna, kui olid selle vigase detaili leidnud, parandanud või asendanud.

Tänapäeval valmistatakse põhiosa meie elektroonikaseadmetest kusagil madala palgatasemega riikides. See teeb nende tootmise väga odavaks. Nende seadmete disain on aga tihti meelega juba selline, et parandamine oleks aja- ning rahakulukas. Asendusdetailid on kallimad, kui need peaks olema, sest tootjatel on endal õigus nende hind kallis hoida.

Septembris 2019 loodi liikumine Right to Repair (tõlkes „õigus parandada“) ning sellega liitus väga kiiresti üle neljakümne organisatsiooni 16-st Euroopa riigist. Rühmitus seisab selle eest, et Euroopa seadusandlus nõuaks tootjatelt oma toodete hõlpsat demonteerimist, et purunemisel saaks olulisemaid komponente parandada ja vajadusel vahetada ning asendusdetailide hind oleks reguleeritud.

Praegu paraku ilma seadusandluseta ei saa, turg ise seda probleemi ei lahenda. Tootjatel on palju kasumlikum uusi tooteid müüa kui aidata vanu töökorras hoida.

Masinate parandamine peaks olema üldlevinud, taskukohane ja igapäevane. Mis tähendab ka seda, et kordategemine ei tohiks maksta rohkem kui uue masina ostmine. Klient peaks poes kaupa valides kohe pakendilt välja lugema, kas toodet on võimalik parandada ning pärast toote ostu peaks tal olema ligipääs juhistele, varuosadele või tööriistadele, et seadet vajadusel parandada ja aastaid kasutuses hoida.

Margus Vetsa, Tallinna ülikooli keskkonnakorralduse lektor: „Me peame võitlema raiskamise vastu ning hoidma seda, mida me juba kasutame võimalikult kaua kasutuses ning hiljem selle materjali ringluses. Tegutseda tuleks eile.“

Elektroonikajäätmeid on küll võimalik mingil määral uuesti kasutada, kuid reaalsuses läheb nendest taaskasutusse vähem kui 17 %. Peale selle on elektroonikaseadmetes tihti mitmesuguseid keemilisi komponente mille taaskasutusprotsent on alla 1 %.

80 % oma negatiivsest keskkonnamõjust tekitab keskmine elektroonikaseade juba siis, kui seda alles toodetakse. Seega – parim keskkonnale on olemasolevate toodete eluiga pikendada.

Jäätmed kujutavad endast majanduslikku kahju, koormavad ühiskonda ning mõjutavad meie tervist. Mida vähem on jäätmeid, seda vähem kulub meil nende kogumiseks, sorteerimiseks ning käitlemiseks raha.