Kuigi hanemaltsa ehk quinoa’d võib osta paljudes kauplustes, on see endiselt üpriski võõras, tundmatu ja järgiproovimata kaup. Samas on hanemalts toiteväärtuse poolest praktiliselt väljaspool konkurentsi ning seda tuleks kõikidel tarvitada. Muidugi, hanemalts pole odav, kuid see-eest väga väärtuslik – ega teda peeta asjata imettegevaks taimeks.
Hanemaltsa kodumaaks on Andid – tänapäeva Boliivia, Tšiili, Peruu, Kolumbia territooriumid, mis olid kunagi inkade kodumaaks. Hanemalts on tänapäevalgi Andide elanike menüüs olulisel kohal, ta on kaitsnud paljusid inimesi näljahätta sattumast, sest hanemalts võib kasvada kõrgmäestikes, kuuma päikese käes, külmas õhus, soolases ja liivases pinnases, talle piisab võrdlemisi vähesest veekogusest.
Hanemaltsatangud meenutavad hirssi, aga tegemist ei ole teraviljaga, vaid ta kuulub maltsaliste sugukonda. Hanemaltsa sugulasteks on spinatid, peedid, teeservas kasvav malts.
Toitumisnõustajad soovitavad loobuda jahutoodetest, samuti ei soovita nad süüa ülemäära palju lihvitud riisi. Hanemalts on rikkaliku toitainete sisalduse tõttu neile suurepäraseks alternatiiviks. Hanemalts sisaldab odraga, maisiga ja nisuga võrreldes tunduvalt rohkem rauda, vaske, mangaani ja tsinki, samuti kaltsiumit, magneesiumit ja kaaliumit, seevastu vähem naatriumit.
Hanemaltsa kasulikkus
Hanemalts ei sisalda gluteeni, kuid temas on palju kiudaineid, erinevaid vitamiine (B1, B6, B9), südametegevust soodustavaid küllastamata rasvhappeid ja antioksüdante (nende kontsentratsioon hanemaltsas võib olla suurem kui jõhvikates või pohlades). Samuti on ta täisväärtuslik valkainete allikas (18%), sest sisaldab rohkem valkaineid kui teraviljatooted.
Quinoa sobib hästi kaalulangutamise toetamiseks, luude, aju, naha ning veresoonte profülaktikaks, alandab vererõhku ja vähendab rinnavähi tekkimise riski, ravib suhkruhaigust ja migreeni, parandab seedesüsteemi funktsioneerimist. Hanemaltsa heade tegude nimekirja võiks aina jätkata ja jätkata.
Ökopoodides ja ostukeskustes on saadaval punased, mustad, liivakarva hanemaltsaseemned – need on kõik väärtuslikud ning igatpidi toitudes kasutatavad.
Kuidas hanemaltsa toiduks kasutada?
Hanemaltsa tuleks enne keetmist loputada või isegi veidi aega külmas vees leotada – see eemaldab kibeda maitse. Ühe kruusi hanemaltsa kohta võetakse 2 kruusi vett, keedetakse nagu riisi ca 20 minutit, kuni seemned muutuvad natuke läbipaistvaks ega pole enam kõvad (hammustades on kergelt krõmpsud). Selleks, et hanemaltsa maitset tugevdada, võib seemneid enne keetmist viis minutit kuival pannil pidevalt segades röstida.
Hanemalts tugevdab kõikide lisandite maitset,- s.t., et nii soola, kui ka igasuguseid muid maitseaineid tuleb toidule lisada väga vähe.
Hanemalts sobib suurepäraselt erinevate lehe-aedviljasalatite juurde. Hanemaltsast võib valmistada ka hommikuputru, mille juurde võib lisada pähkleid, värseid marju või puuvilju. Hanemaltsaseemneid võib lisada kookidele, küpsistele või plaadipirukale. Hanemaltsa lisatakse suppidele, samuti serveeritakse teda tihti kalatoitude lisandina.
Proovi järgi – kanafilee paneeritud hanemaltsaga
Koostisained: 500 g kanafileed (ilma nahata), 150 g keedetud hanemaltsa, 1 munavalge, sool, jahvatatud pipar, riivleib, küpsetusõli
Valmistamine: keedetud hanemalts puistatakse alumiiniumfooliumile, tasandatakse õhukeseks kihiks, peale raputatakse ühtlase kihina riivleiba (saia). Kanafilee lõigatakse pikuti kõrretaolisteks, hõõrutakse sisse soola ja pipraga, leotatakse sutsu ülesklopitud munavalges, seejärel veeretatakse hanemaltsa-riivleiva segus. Küpsetatakse mõlemalt poolt kuumaksaetud õlis. Serveeritakse aedviljasalatiga.
