Vilja Savisaar räägib, kuidas teda viis depressiooni lõputu kaksikelu elamine. Heimar Lenk nimetab Edgar Savisaart ristilöödud Jeesuseks, Siret Kotka teeb väga üllatava avalduse tema ühisest reisist Savisaarega Hispaaniasse, millele järgnes korruptsioonisüüdistus.

Mihkel Kärmas, kas Teile ei tundu, et teete filmi valest inimesest, mehest, kellel lasub korruptsioonikahtlus, keda kaitsepolitsei ja prokuratuur süüdistavad altkäemaksu võtmises?

Filmi “Edgar Savisaar” stsenarist, ajakirjanik Mihkel Kärmas: Noh, Edgar Savisaar ei ole inimene, ta on nähtus. Ja just sellepärast seda filmi teemegi, et ta tekitab inimestes tugevaid tundeid, nii positiivseid kui negatiivseid. Tema austajatel pole vaja karta, kindlasti ei püüa film väiksemaks rääkida tema teeneid Eesti ees; samas ei lähe kindlasti me mööda ka valusatest, et mitte öelda tumedatest episoodidest tema elus. Loodan ja töötan selle nimel, et film saab olema aus. Räägime Balti ketist ja Rahvarindest, aga toome ekraanile ka väga palju traagilisi inimsuhteid.

Kui palju Savisaar ise antud filmi tegemisel osales, kui koostööaldis ta üldse oli?

Lühike vastus on: ei osalenud, ta teab filmist ja temaga on toimunud mitmeid läbirääkimisi kaasalöömise teemal. Teleajakirjanik Anne Raiste on filmi toimetajana temaga näost näkku kohtunud ja läbirääkimisi pidanud; ka mina olen Savisaarega kohtunud ja intervjuud küsinud – tõsi küll, mitte selle projekti raames. Alati, kui mina olen temaga kohtunud ja intervjuu teemaks võtnud, on vastus olnud üks: see intervjuu tuleb. Õigel ajal. Nii et lootus teda ennast filmis rääkimas kuulda pole veel lõplikult kadunud.

Kui dokumenteeritav pole koostööaldis, kuidas tekkis siis üldse mõte teha Edgar Savisaarest dokumentaalfilm?

Mõte teha Savisaarest pikem saade, ehk isegi dokumentaalfilm pole väga uus. Rohkem kui aasta tagasi me katsetasime, aga ka siis polnud Savisaar koostööaldis; pealegi projekt kasvas, läks aina keerulisemaks, mängu tulid rahataotlused erinevatest fondidest. Projekt jäi seisma. Aeg aga läks edasi ja me keegi ei lähe ju nooremaks. Nii saigi otsustatud, et kui me nüüd ei tee, siis millal veel! Asjaolud ei lähe ju soodsamaks. Nii otsustasimegi, et teeme ainult Pealtnägija jõududega. Film on ETV ekraanil 9. jaanuaril, kõigepealt tavalisel Pealtnägija ajal, kell 20. Ja teine osa läheb eetrisse kohe peale Aktuaalset Kaamerat. Kokku on film peaaegu kahetunnine.

Originaalmaterjale televisooni arhiivist ometigi kasutate?

Olen kindel, Savisaar on viimase 30 aasta jooksul olnud Eesti kõige jäädvustatum inimene, olgu siis pildistatuna, intervjueerituna või filmituna; ta on ikkagi, mees, kes on olnud nii pikalt nii kõrges mängus.See on ka põhjus, miks me Anne Raiste toimetajaks palusime, tema orienteerub ETV kõigis arhiivimaterjalides. Päris palju toetume ka vähem kasutatud või üldse mitte kasutatud pildimaterjalile. Rõõm on tõdeda, et meil on läinud päris hästi: fotomaterjali, üle tuhande pildi on erinevad inimesed meile toonud oma koduarhiividest.

Kui Savisaar ei ole, siis kes on peamised kõneisikud filmis?

On avalikkusele tuntuid, aga ka vähemtuntuid isikuid. Tuntumatest ehk Siim Kallas ja Jüri Ratas, Savisaarega lähedalt seotud naistest võiks nimetada Vilja Toomastit ja Siret Kotkat; vähemtuntud ja vähemesinenud inimestest räägivad oma loo näiteks Savisaaare pikaaegne abi Liina Oja; lõpuks teeb oma suu lahti ka pikaaegne Savisaare saladuste hoidja, reklaamiärimees Paavo Pettai; oma suhetest Savisaarega räägib rida poliitikuid, kaasvõitlejad Marju Lauristinist Heimar Lengini ja Olga Ivanovast Raimond Kaljulaidini.

Kas tehes filmi mehest, kes „on olnud viimased 30 aastat kõige enim pildil“, saite tema kohta ka midagi täiesti uut teada?

Ikka! Mind kui uurivat ajakirjanikku huvitasid erinevad skeemid ja sigadused, mis on aastatega tehtud. Nendest saame ka mõnevõrra teada. Tegijate eesmärk oli ja on, et see oleks midagi enamat kui üks tavaline televisiooniintervjuu, et see lugu oleks ikkagi natuke ka meie lähiajaloo mäludokument. Sellepärast oleme üritanud tasakaalukalt väärtustada suure poliitiku jalajälgi, küsides endalt, kui palju me peaksime tuhnima sellise suurkuju üksikuis mahhinatsioonides, skeemides või sonkima tema truudusetuses.
Mis mind kui ajakirjanikku aga inimlikult kõige rohkem üllatas, oli ehk see, kuivõrd suure emotsionaalse jälje on Edgar Savisaar jätnud väga paljudesse. Ta on mõjutanud väga paljude inimeste elu ülitugevalt. Inimesed elavad oma kunagisi emotsioone tugevalt üle tänaseni. Mitu inimest poetab ekraanil ka pisara.

Hansapanga loost tehti seriaal, miks ei võiks siis olla seriaal Savisaarest…

Pole selle peale mõelnud, aga et materjali on nii palju, siis miks mitte… Tema on vist ainukene inimene Eestis, kes seriaali välja kannaks.

Kas oli neidki, kes keeldusid filmis osalemast?

Mind hämmastas pigem see, et inimesed, kelle poole pöördusime, saades aru, et tegemist on pikema ja kestlikuma vormiga kui tavaline Pealtnägija episood, olid koheselt oma meenutuste ja mälestustega nõus osalema. Oli ka inimesi, kes ütlesid, et enne Edgari lahkumist nad ei ole valmis rääkima. Nimeliselt ei tahaks ma kedagi eraldi välja tuua. Mõned keeldujad põhjendasid oma soovi filmis mitte osaleda poolelioleva kriminaalasjaga. Et me tegutseme aga aja ja eelarve raamides, siis me ei saa lõpmatuseni kellegi nõustumist oodata.

Teie jutt on küll usutav ja huvitav, aga ajakirjanduslik kretinism minus sunnib ikka küsima: kas Edgar Savisaar kandideerib eelseisvatel valimistel ja see film pole propagandana Savisaarele?

Mina ei tea, et Savisaar kandideeriks. Jutte olen kuulnud, aga need pole minu arvates väga tõsiseltvõetavad.