2016. aasta suvel perega mänguväljakule minnes ei osanud ma ette näha, et umbes 15 minutit hiljem kõnnime sealt otsejoones tagasi koju, lindude poolt ära nokitud oravapoeg ämbris.

Sarnaseid juhtumeid erinevate loomade ja lindudega tuleb ette igapäevaselt, mitmed neist leidjatest jäävad ka hiljem Eesti metsloomaühingu vabatahtlikuteks hoiukodu pakkujateks. Eesti metsloomaühing loodi 2015. aastal vabatahtliku ühendusena ja nagu alguses, toimib ka täna vaid tänu annetustele.

Keskkonnaameti lepingulise parterina saab ühing aastas ligi 5000 teadet abi vajavate metsloomade ja -lindude kohta. Loomulikult ei sekkuta loodusesse asjata. Looma ja -linnupoegade puhul on esmatähtis nad vanemate hoole alla tagasi saada. Kui see aga ei õnnestu, on üle Eesti paiknevad vabatahtlikud nad valmis vastavalt võimalusele enda hoole alla võtma. Samamoodi leitakse abistaja vigastatud hädalistele.

Ühest juhuslikust oravapojast sadade lutibeebideni

Seda lugu kirjutades pean iga tunni järel mõttelõnga katkestama. Seda seetõttu, et minu hoole all on hetkel 11 oravapoega, üks vares ja üks kakk. Iga päev tuleb keegi juurde, see on tipphooaja võlu ja valu. Märtsist tänaseni on minu kodust läbi käinud 68 abivajajat: rebasekutsikad, kärplased, kakud, värvulised, jänesed ja hunnik oravaid. Juhuslikult seitse aastat tagasi leitud oravapojast jäi hinge kriipima tunne, et ma saan veel midagi ära teha ja nii minust Eesti metsloomaühingu vabatahtlik saigi.

Merit orvust rebasekutsikaga kodu poole teel. 

Esmalt aitasin telefonivalves, siis hakkasin ühingu sotsiaalmeediasse lugusid kirjutama, et annetajad saaksid meie tegemistega kursis olla. Nüüdseks teen kõike: juhendan, pakun hoiukodu eelkõige vastsündinud või noores eas imetajatele ja vajadusel ka kõikidele teistele, samuti olen juhatuse lisakäeks. Seda kõike teevad vabatahtlikud just nimelt oma ajast ja pere- ning tööelu kõrvalt. Miks? Mina näiteks lihtsalt ei oska enam teisiti ja nii saan ma inimtegevuse tagajärgede lihvimise juures oma panuse anda.

Soov midagi ära teha võrdub ideaalne vabatahtlik

Kristiina-Maria Laur sattus ühingu vabatahtlikuks, kuna tal oli juhtumisi vaba aega, soov panustada ja ühing otsis parasjagu telefonivalvesse lisakäsi. Esimesel päeval ei teadnud ta veel, et sellised linnud nagu piiritajad on olemas, mõne kuu pärast oskas ta aga juba juhendada, kuidas maha kukkunud piiritajat uuesti lendu aidata ja veidi hiljem sai ta juba ise kodus piiritajat toita ja lendu aidata. Selle järgnes suure luige fikseerimine kandekotti, auto tagaistmele pakkimine ning hoiukodusse toimetamine. Otsust ühingusse püsima jääda põhjendab ta sellega, et see aitab paremini tööstressiga toime tulla. „Olen poole kohaga vabatahtlikuks saanud ka oma abikaasa, kelleta ma nende kohustustega toime ei tuleks. Kuigi ette tuleb ka palju raskeid hetki, kaaluvad õnnelikud momendid need kindlasti üles,“ räägib Kristiina. „Aitamine toob ellu ja argipäeva nii palju positiivsust, et enda mured tunduvad äkki kuidagi pisematena. Luban, et see aitab paremini kui mistahes ravim või teraapia,“ lisab ta.

Varesepoja hooldajast tihaste emmeks

Kristina Aas sattus ühingu vabatahtlikuks nii nagu paljud teised: ta leidis ühe hädas varesepoja ning otsis abi. „Minult uuriti, kas ma oleks valmis ühingu juhendamisel ise tema eest hoolitsema ja ma vastasin, et võin proovida. See oli neli aastat tagasi,“ räägib Kristina.

Igaüks saab aidata, looduse eest peame kõik vastutama.

„Kogu teema kõnetas mind ja ma sain aru, kui palju mul on tegelikult vaba aega, mille ma saan suunata millegi kasuliku tegemiseks. Kõik inimesed võiksid mingi hetk oma elus midagi heategevuslikku teha. See on nii suur kasutamata ressurss. Täna kogun kokku hädised tihasepojad ja proovin nad suureks kasvatada,“ lisab ta. Kristina varasemad teadmised lindudest olid ainult hobikorras linnuvaatlused.

Haigur Kristiina vannitoas taastumas. 

„Sain selle huvi oma vanaisalt. Võisime koos tunde aknast linde jälgida,“ jutustab ta. Nagu teisi aktiivseid vabatahtlikke, mõjutab see töö väga palju eraelu, sest ühing ja linnupojad võtavad väga suure tüki elust. „Lähedased teavad, et olin juba enne metsa poole ja on leplikud. Igaüks saab aidata, looduse eest peame kõik vastutama,“ paneb Kristina südamele.

Kus on, sinna tuleb juurde

Kristiina Püvi sattus Eesti metsloomaühingusse neli aastat tagasi, mil tema poolõde leidis kolm emata jäänud siilipoega ja hooldas neid natuke aega. Suvise kiire elu tõttu ei olnud tal võimalik siilikesi pikalt enda juures hoida ja nood liikusid kasvatamiseks Kristiina juurde. Hiljem ehitati neile õue aedik ja algaja õnne tõttu läks kõik ilusti, hilissuvel lasti siilid taas vabasse loodusesse.

Kristiina Püvi siili tohterdamas. 

Saadud emotsioon oli nii tugev, et Kristiinal tekkis soov metsloomaühingu vabatahtlikuna jätkata. Kristiina sõnul on Eesti metsloomaühingus mingis mõttes sarnased inimesed, kellega ühise keele leidmine on lihtne. „Kamba peale kokku on siin ka märkimisväärselt palju infot selle kohta, kuidas hätta sattunud lindu-looma aidata. Üksi pusides ei suudaks selliseid teadmisi ja kogemusi iial hankida. Enamik meie hulgast on nii öelda spetsialiseerunud mingile kindlale loomaliigile, kuid on ka imetlusväärseid inimesi, kes saavad sisuliselt kõigi hädasolijate aitamisega hakkama,“ räägib ta.

Peamiselt tegeleb Kristiina hättasattunud suurte ja väikeste siilidega, kes satuvad tema juurde näiteks siis, kui nad on mingil põhjusel oma pesas liialt vara ärganud ja liiguvad talvel õues ringi. See võib juhtuda, kui koerad kraabivad talvituva siili pesast välja või läheb pesa sulailmadega märjaks. Talvel õues ringi liikuv siil on alati suures ohus ja vajab ellujäämiseks inimeste abi.

Kristiina-Maria luigega, kes talvituma minekuga hilja peale jäi. Fotod Merit Põld, Kristiina Püvi, erakogu 

Palju siile saab ka liikluses või koduloomade rünnakutes viga, jäävad kinni aiavõrkudesse või saavad eluohtliku mürgistuse, kui läbi nende tavapärase toidu jõuab nendeni putuka- ja teomürkide mõju. Kesksuvel on siilibeebide hooaeg, mil ühiselt tuleb üles kasvatada kümneid emata jäänud siilibeebisid. Kui siiliema saab hukka, siis umbes kolmenädalased siilipojad suudavad näljaga juba ise pesast välja tulla, et toitu otsida.

Samas sellised pisikesed siilid ei saa veel loodusest ise piisavalt toitu ega suuda ka üksi kehasooja hoida. Väike emata aias ringiliikuv siilipoeg vajab samuti alati abi. Mõnikord on Kristiina juurde sattunud ajutiselt ka muid hädalisi – oravapoegi, meigas ja ükskord talvel isegi hallhaigur. Pärast mõningat turgutamist liikusid tegelased edasi oma lõplikusse hoiukodusse.