“KwaZulu-Natali provintsis, Durbani linnast 80 kilomeetrit loodes, vägistati eile tumedanahaliste kurjategijate jõugu poolt 74-aastane valge farmiomanik, tema 70-aastane mees peksti läbi; mõlemad kannatanud viibivad haiglas, nende tervislik seisund on raske.”
Sellised ja veel õõvastavamad postitused levivad Lõuna-Aafrika sotsiaalmeedia võrgustikus, mitte ametlikes meediakanalites. Vähemalt nii kinnitas Euroopast pärit ränduritele Bethy, meie kohalik saatja, valgenahaline vanem daam. Bethy oli meie teejuhiks järjekordsesse “loomafarmi”, seekord surikaatide levialale.
See oli üks väheseid loomaparke, mis polnud mitmemeetrise traattara ja seda ülevalt täiendava elektrikarjusega piiratud. Igal pool mujal Lõuna-Aafrikas, isegi neegrikülades, rääkimata valgete villadest, olid eravaldused kaitstud tugeva aia pluss elektrikarjusega – ikka kuritegevuse ja kurjategijate vastu. Okastraatide ja kaameratega olid kaitstud isegi äsja istutatud metsamassiivid.
Surikaadid
Pisikesed – end püsti ajanuna ehk täiskasvanule põlvini ulatuvad – pelglikud surikaadid aga kaitset ei vajanud. Salakütid neid ei himusta, teiste pahalaste – röövlindude ja hüäänide – eest oskasid nad end ise varjata.
Surikaadid hommikuse päikese käes end soojendamas. Kohalike kinnitusel olla soojad päikesekiired neile organismi hommikuseks käitamiseks vajalikud – nagu kahejalgseile külm dušš või kuum kohv. Meie olime jõudnud nende põnevate olendite elupaika aga juba enne koitu, kella viie paiku hommikul. Ja võtnud kaasataritud kokkupandavatel toolidel poolkaares istet ümber uruaukude, oodates sedaviisi poolkõrbes tõusva päikese soojust ja surikaate. Kõigepealt tuli päike, siis koos esimeste kiirtega surikaadid: esmalt pistis pea välja karja juht, jälgis ümbrust, hüppas siis – hops! – kõrgemale kühmule ja jäi pead keerutades ümbrust silmitsema.
Siis ilmus koopast teine loom, seejärel kolmas, siis pisemat kasvu, veel noored surikaadid… kuni kogu kari, oma 15–16 isendit, olid koopast väljas. Ja nad kõik soojendasid end iga minutiga soojemaks muutuva päikese kiirtes: kõigil kehad keeratud päikese suunas, esikäpad kõhu peal risti, pead aga, nagu kahe väikese nööbiga vurrkannid, pöörlemas vilkalt siia-sinna.
Kaalukausil oli kilo sulgi võrdne kilo kulla hinnaga.
Selle kordumatu vaatepildi pärast tasus hommikul kell neli end voodist üles ajada, tool seljas mitu kilomeetrit tühja poolkõrbesse marssida.
Nii arvasime meie, uudistajad. Surikaadid ei arvanud midagi – Bethy kinnituse kohaselt olid nemad harjunud, et neid igal hommikul uudistamas käiakse, neid oli nii treenitud. Ja selline treenimine võtab vähemalt pool aastat – alguses näitab end koopa juures üks inimene, istub natuke seltsis, siis rohkem inimesi.
Tarvitses meist kellelgi järsem liigutus teha, näiteks toolilt tõusta, ja kogu kari kadus tagasi urgu. Et siis minuti-paari pärast jälle välja tilkuma hakata. Bethy kinnitusel peetakse mangustlaste sugukonda kuuluvaid surikaate mõnel pool ka koduloomana – need kergesti kodustatavad kiskjalised hoiavad maod majadest eemal.
Kes hoiaks majadest eemal aga teised kurjad jõud?
Kaks Lõuna-Aafrikat
Jaanalinnufarm, mida järgmisena väisasime, oli igati toimiv: 800 hektaril peeti 1500 lindu. Ja turistidele ei häbenetud näidata ei noorkarja, hauduvaid linde ega tooteid, mida jaanalinnust valmistatakse.
Ligi 300-aastase farmi uhkuseks oli aga “sulevilla”, natuke rohkem kui sajand tagasi, 1910. aastal valminud sammastega uhke häärber. Sellesse aega, esimese maailmasõja aegsesse perioodi langes ka jaanalinnukasvatuse sõna otseses mõttes kuldaeg, sest kaalukausil oli kilo sulgi võrdne kilo kulla hinnaga. Nii kõrgele oli sulgede hinna ajanud Pariisi, New Yorgi ja Londoni kabareede nõudlus.
Et ka maailma majandus oli siis enneolematul tõusulainel, kerkisidki kõrbefarmidesse, aga ka piirkonnas asuvatesse pisilinnakestesse viktoriaanlikud (Victoria, Inglise kuninganna aastatel 1837–1901) sammaste ja võlvkaartega uhked häärberid.
Jaanalinnufarm. Samas aga – vaid mõned kilomeetrid lõuna poole – hakkas silma teinegi farm. Hakkas silma lagunenud karjaaedade ja räämas häärberiga. Jaanalinde ega lahket pererahvast polnud kuskil näha. Bethy teadis ka põhjust – mõned aastad tagasi saabus farmi põlisrahva kogukond ja teatas, et farm on rajatud nende esivanemate maale.
Poola juutide perekond, kes oli farmi viimased 80 aastat – alates teisest maailmasõjast – pidanud, lahkuski mitu sugupõlve nende koduks olnud farmist, saades hüvituseks valitsuselt vaid minimaalse summa.
“Keegi ei tea, kas tulevikus enam mingitki hüvitist makstakse,” kõneles Bethy, sest parlament võttis 2019. aastal vastu otsuse, et valgetelt võib maa ilma igasuguse kompensatsioonita ära võtta.
Vastu tuleb võtta veel mõned rakendusotsused. Mis pärast seda juhtub, Bethy ei teadnud. Küll teab aga statistika: alates 1994. aastast, mil võimule tuli Aafrika Rahvuskongress, on riigist lahkunud ligi miljon valget – arsti, õpetajat, inseneri, IT-spetsialisti…
Sedagi kaunist sommeljeed veinimõisas võib peatselt oodata töötuks jäämine. Lõuna-Aafrika seadused nõuavad, et 80% personalist oleks mustad, 10% valged ja 10% värvilised. Fotod Ülo Russak Tulemus, mida eranditult kõik tunnetavad: keset õhtusööki võib restoranis järsku elekter ära minna; pidevad elektrikatkestused on riigis tavalised. Sest harimatud ei saa energiasüsteemiga hakkama.
Austraalia, Uus-Meremaa, Inglismaa ja muidugi kauaaegne emamaa Holland lausa ootavad häid Lõuna-Aafrika spetsialiste. Kõik valdused, olgu mustade või valgete omad, on tarastatud ja veel elektrikarjusega julgestatud. Kõndimas musta poissi valge tüdrukuga või vastupidi, pihk-pihus, Lõuna-Aafrikas ei näe. Kuhu see rikas riik üldse teel on – ei tea…
