Jõulude tähistamine Jeesus Kristuse sünni auks on suhteliselt noor traditsioon. Tegelikult on jõulude juured paganlikes pidustustes talvise pööripäeva ajal ning sõna endagi (jul, jól, jõulud) ajalugu aegade hämaruses.

Jeesuse sünnipäev pole teada, selleks on pakutud 6. jaanuari, 28. märtsi, aprilli, maid, novembrit. Paganlike tavade ületrumpamiseks ja varjutamiseks määrati sünnipäev 25. detsembrile ja kolmekuningapäev 6. jaanuarile. Pidulikult ja ametlikult hakkas katoliku kirik seda tähistama alles 4.–5. sajandil.

Sellest ajast saati on öö vastu 25. detsembrit kristlastele Jeesuse sündimise öö ja just sellepärast peetaksegi pidulikke jumalateenistusi 24. detsembri õhtul. Kui praegu on protestantliku ja katoliku kiriku jaoks tegemist aasta tähtsaima usupühaga, siis veel paarsada aastat tagasi pidas mõni usulahk jõule paganlikeks pühadeks. Tõepoolest, nii oligi, sest algupäralt nad seda ongi.

Jõulud on pööripäeva tähistamine

Ammu enne Kristuse sündi peeti talvise pööripäeva puhul pidustusi, et tähistada päikese taassündi. Hakkavad ju päevad sellest ajast alates pikemaks muutuma ja pimedus taanduma.

Näiteks Vana-Rooma saturnaalid, mis sai alguse enne meie aega, toimus igal aastal 17.–23. detsembrini, kulmineerudes pööripäevaga. Siis toimusid Roomas vägevad pidustused, ohverdati külvijumal Saturnusele, söödi-joodi mõõdutundetult, jagati kingitusi, toimus festival ja ühiskonna tavad keerati pea peale: lubatud olid hasartmängud ja isandad kandsid orjadele toitu ette.

Orjapidajad olid enda orjadele teenijateks, kuna saturnaale peeti kõikide inimeste vabaduse ajaks. Juhuslikult Saturnuseks valitud inimene kuulutas välja uusi „seadusi“, mis kehtisid vaid tollel hetkel.

See tava õitses, kuni hakkas kristliku kiriku otsuse järgi kattuma Kristuse sünnipäevaga. Tõenäoliselt võeti ka kinkide jagamise tava üle saturnaalidest.

Saturnaalid olid vaste Vana-Kreeka kronia pidustustele, mis toimusid suve keskel – mil samuti on pööripäev. Talvine pööripäev ehk talvine päikeseseisak toimub igal aastal pisut erineval ajal, kas 21. või 22. detsembril. Sel aastal on talvine pööripäev 21. detsembril ja kõrghetk kell 23.47.

Ei maksa unustada, et pikima öö ja lühima päevaga on tegu vaid põhjapoolkeral. Lõunapoolkeral on sel ajal aasta pikimad päevad.

Viikingite jõulud

Ka Skandinaavias tähistati jõule ammu enne kristlust. Põhjalas oli jõulude ajal vähe tööd, samas kui süüa jätkus – hea aeg pidutsemiseks. Muinasgermaanlaste jõuluaeg võis kesta kaua, sest näiteks idagoodid nimetasid novembrit esimeseks ja detsembrit teiseks jõulukuuks. Selget sotti nende tähistamisest ei ole, kuid teada on, et peeti pidu ja ohverdati loomi.

Arvatakse, et esimest „päris“ jõulupuud Euroopas sai näha Tallinnas, kui Mustpeade vennaskonna liikmed panid 1441. aasta jõuludel Raekoja platsile kuuse püsti.

Islandil oli inimestel seadusega kohustus mõdu pruulida ja hoida talus teatud varu – juhuks, kui mõni pealik peaks läbi astuma. Muidu võis trahvi saada. Pealikud ise pidid aga korraldama vägevaid jootusi, jóladrykkjat, millest võisid osa võtta ka orjad – nagu saturnaalide puhul.

Jõuluaega nimetatakse ingliskeelses maailmas siiani muinasgermaani keelest pärit sõnaga Yuletide. Jõuluaega seostati nn metsiku jahiga – müüdiga, mille järgi peajumal Odin pidas siis oma surnud sõdalastega jahti. Tavaliselt polnud teda näha, kuid sageli võis kuulda tema kahte koera haukumas – alati ühte valjemini, teist tasemini. Tänapäeva on üle kandunud skandinaavia jõulusoku traditsioon, mis on muutunud kõrtest tehtud kaunistuseks.

Levinud teooria järgi pärineb jõulusokk jumal Thorist, kes sõitis taevas ringi kaarikuga, mida vedas kaks sokku. Viljakoristusel jäeti vanasti viimane viljavihk jõuludeks alles kui püha ja maagiline, saagi hing. Seda hüüti ka jõulusokuks.

Põhjala traditsiooniks oli jõulupalgi põletamine. Selleks toodi metsast eriti jäme puu ja pandi jõuluööl põlema. Tuli pidi kestma jõulude lõpuni 6. jaanuaril ja tükk veel ülegi jääma – see tõi õnne ja sellega süüdati järgmise aasta jõulupuu. Tänapäeval põletame küünlaid või uuemal ajal süütame elektriküünlaid.

Jõulusinki peetakse kristlikuks traditsiooniks, kuid ka see pärineb paganluse aegadest. On teada, et muinasgermaanlased tõid jõuluajal sea ohvriks viljakusjumal Freyrile, kelle päev on 26. detsember.

Kust tuli kuusepuu?

Kristlus võttis üle ka kuusepuu ja puuvõõriku, mis mõlemad on seotud muinaspõhja mütoloogiaga. Jumal Baldur oli headuse, õigluse ja puhtuse sümbol, lähim Kristuse võrdkuju, kui nii tohib öelda. Ta ema Frigg võttis kõigilt maailmas vande, et nad ei tee Baldurile liiga, välja arvatud puuvõõrikult.

Siis lõbustasid end teised jumalad, üritades tagajärjetult Baldurile kõiksugu relvadega viga teha. Aga kelmjumal Loki sokutas pimedale jumalale Hördurile kätte puuvõõrikust tehtud noole ja sihtis ta vibu. Nii sai Baldur surma, kuid nagu Kristuski, tõuseb ta üles.

Skandinaavias peeti puuvõõrikut taimeks, mis toob lepitust ja rahu. Euroopa folklooris, näiteks keltidel, tagas puuvõõrik viljakuse ja kaitses mürgistuste eest. Eriti populaarne seoses jõuludega on puuvõõrik Inglismaal. Kuusepuu võib aga tähistada maailmapuud Yggdrasili.

Tegemist on igihalja puuga, mis ei allu tavalise surma-sünni tsüklile. Lisaks nägi kuusk toas kena välja ja varjutas pisut haisu keskaja Euroopa kodudes. Siiani tantsivad koolilapsed koolis ümber kuuse.

Eestis oli ülemöödunud aastasajani kombeks hiiepuu ehtesse panna ning võimalik, et puu ehtimise traditsioon on väga vana. Arvatakse, et esimest „päris“ jõulupuud Euroopas sai näha Tallinnas, kui Mustpeade vennaskonna liikmed panid 1441. aasta jõuludel Raekoja platsile kuuse püsti. Jõulupuu tuppatoomise traditsioon kodunes meil 20. sajandiks.

Kingitused on vana komme

Jõulude ajal kingituste andmine on samuti iidvana traditsioon, mida kirjeldavad ka 10. sajandi Norra kuningatest rääkivad islandi saagad. Tol ajal ei olnud Norra veel kristlik, jutt on paganlikust tavast kõrgklassi seas.

Vanasti oli Islandil tavaks, et lapsed ja muu majarahvas saavad jõulude ajal kingituseks küünla. Traditsiooniks oli ka uute riiete kinkimine, mis oli nagu preemia hea töö või käitumise eest. Vana tava oli ka see, et jõukamast talust saadeti naabritele, kel nii hästi ei läinud, jõuluks toidumoona. Sellel taval on juured viikingiajas, kuid ristiusu tulles soodustas kirik selle jätkumist.

Tänaseks on jõuludest nii mõneski mõttes tehtud kommertslikud pühad. Juba praegu hakkab jõuluvana reklaamides inimestele meelde tuletama, et jõuluhooaeg on alanud ja peaks juba kingitusi varuma. Varsti pärast seda sätivad suuremad poed end jõulurüüsse, kasutades kuuski, vilkuvaid tulukesi ja täispuhutavaid jõuluvanasid.

Püüdkem siiski jõuludes ja pööripäevas näha midagi sügavamat kui kaubanduskeskuste külastamist.