Kunagi varem ajaloos pole Eesti hääl kõlanud maailmas nii valjult kui Euroopa Liidu ja NATO liikmena. Olen veendunud, et ELi kuulumine on andnud väga tugeva panuse Eesti inimeste heaolu suurendamisse nii linnades kui maapiirkondades ning seda positiivset mõju Eestile näeme igal pool meie ümber. 

Oleme ehitanud teid, haiglaid, koolimaju, arendanud ettevõtlust ning teadust ja teinud veel väga palju muud. Meie võimalused õppimiseks, töötamiseks, reisimiseks ja kõigeks muuks on avaramad kui eales varem. Euroopalik mõtteviis väärtustab ja hindab igaühe panust ning asetab just inimeste huvid ja heaolu poliitika keskmesse.

Kuidas hindate Euroopa Liidu välis- ja julgeolekupoliitika ühtsust ja järjepidevust viimastel aastatel ning millised on olnud peamised väljakutsed selles valdkonnas?

Euroopa julgeoleku nurgakiviks on ja peab jääma NATO. Nüüd, mil Soome ja Rootsi liitumise järel kuulub varasemast rohkem EL-i riike NATO-sse, on igati ootuspärane, et kahe organisatsiooni koostööst tekib ka senisest enam sünergiat. Seda on vähemalt meie regioonis raske ülehinnata. Samal ajal tuleb tulevikku vaadates tõdeda, et lisaks NATO ressursile peab EL jätkama ka oma kaitsevõime tugevdamist.

Selleks peaksid liikmesriigid kasutama eelkõige ära oma majanduslikku potentsiaali ning kõiki ühise majandusruumi loomise kaudu saavutatud eeliseid. Mõistagi on kahetsusväärne, et see pidi olema sõda, mis andis vajaliku tõuke liikmesriikide ühtsemale tegutsemisele, erinevate kompetentside arendamisele ja investeeringutele kaitsevaldkonnas, mille osatähtsus peab igas EL-i liikmesriigis tõusma kolme protsendini SKP-st.

Muuhulgas oleks just koostöö tõhusam koordineerimine liikmesriikide vahel ning ühisinvesteeringud kaitsetööstusesse mõned neist olulistest hoobadest, mille abil õnnestuks tugevdada liitu nii idast kui ka lõunast lähtuvate ohtude vastu.

Mai alguses avaldatud OECD prognoosi kohaselt on Eesti majanduse viimase kolme aasta (2022-2024) sooritus 38 OECD liikmesriigi võrdluses kõige viletsam. Kuidas te seda kommenteerite?

Ainult kolmes riigis (38-st OECD riigist) saab SKP olema sel aastal väiksem kui pandeemia järgsel 2021. aastal – Argentiinal ja Soomel on SKP 0,1% toonasest väiksem, Eesti oma on aga tervelt 4% väiksem. Kõige viletsam, nutusem tulemus!

Koalitsioonipoliitikute tavapärased õigustused, et kõiges on süüdi keeruline geopoliitiline olukord, ebakindel majanduskeskkond maailmaturul ja kaubanduspartnerite vähenenud impordinõudlus kindlasti ei päde või vähemalt ei ole see täis tõde. Samadel tingimustel ja sarnases olukorras suudavad teised riigid nimelt toimetada palju tõhusamalt – Läti majandus kasvab kolme viimase aastaga 4,6%, Leedu oma 3,9%. Ukraina vahetus naabruses asuva Poola majandus kasvab 9,1%, Slovakkia oma 5,7%. Rootsil, mille majanduse nõrkust tuuakse meie vähenenud impordinõudluse peasüüdlaseks, kasvab majandus 3,3%. See kasv on tavapärasest aeglasem, kuid see on kasv, mis ei saa kuidagi õigustada meie majanduse langust.

Need õigustused meenutavad juba vana Tujurikkuja sketši, kus Märt Avandi kehastatud halenaljakas sportlane õigustab oma täielikku hävingut meeste 50 km käimises – küll olid ilmaolud kehvad, küll tuul kõva ja „sinna need sekundid läksidki“. Küsimus on aga, kuhu läksid need tunnid.