Teravate servadega sügav, võimsa mootoratta jälg on lõhkunud sambla, purustanud õrnemad puujuured, vigastanud vägevamaid ja vonkleb siis puude vahel nagu õel lõhkuja madu ürgses metsas, ikka mäekünkast üles ja teisest alla. Kuni kaob Kalevi-Liiva hauamemoriaali taha.
Ilus on siin. Isegi väga ilus. Ürgne kuuse- ja männimets katab laugjaid künkaid, küngaste jalamil, kitsas orus vonkleb kiirevooluline Kaberla oja oma vett mere poole viia. Kõik oleks nagu täiuslik paigas, kuhu Jõelähtme matka- ja rattaklubi Singel eestvedaja Meelis Välk on kutsunud ajakirjaniku. Mehel on, mida meenutada ja millest teistelegi rääkida. Kunagi ammu, taasiseseisvunud vabariigi algusaastatel, tähistati ka siinkandis osa matkarajast, mis algas Iklast ja läks Narva. Nüüd meenutavad seda aega ja rada juba pleekuma kippuvad sinivalged värvirõngad mustadel puutüvedel. Künka tipus, mille otsas ajakirjanik koos matkajuht Meelis Välkiga seisab, avaneb panoraamvaade igasse kanti – paremal pool all paistab hästi kätte üle kiirevoolulise oja viiv kööka vajunud puidust sild. Sild on kõveraks litsutud nagu vanake, kellele tahtmatult liig suur koorem õlgadele laetud.
“Tahtmatult pole siin midagi juhtunud,“ ütleb matkajuht süngelt. Mootorratturid, krossi- ja enduromootorrataste omanikud on siin üksteisele oma sõidumeisterlikkust demonstreerinud. Paraku pole sillake sellest sõidust koos kihutajatega rõõmu tundnnud, on hoopis kööka vajunud. Üks taoline sõit veel ja ta läheb koos kõige kaduvaga allavett, mere poole.
„Igal aastal parandame sillad,” ütleb Meelis Välk. “Siis on matkahuvilistel ikka võimalik meie kauneid radasid nautida. Ja igal aastal lõhuvad motomehed need oma võimsate ratastega jälle ära,” tunnistab mees jõuetult.
Ei taha ära sõnada
Künka otsast, kus ajakirjanik ja matkajuht seisavad, jookseb otse alla vaadates mööda mäekülge sügav vagu, palju sügavam kui üks keskmine kartulivagu – ka selle saavad siia metsa kündnud olla ainult jõulised suure mustriga mootorrattakummid.
“2015. aastal, kui mind Jõelähtme matkaklubi etteotsa valiti, kirjutasin motomeeste kodulehele ja palusin selline loodusrüüste lõpetada, meenutab Meelis Välk. Vastukajaks tuli vaid anonüümne sõim.
2017. aastal toimus Jõelähtme vallavalitsuse eestvõttel koosolek, kus osalesid nii maaomaniku ehk RMK, politsei, keskkonnaameti ja juudi kogukonna esindajad. RMK andis loa rajada Võerdlasse 20-kilomeetrine motorada, kus siis kõik adrenaliinikütid saaksid segamatult adrenaliini jahtida. Kiirusedki saaksid seal olla muljetavaldavamad kui Kalevi-Liiva metsade vahelistel küngastel.
”Mõni aeg peale selle otsuse vastu võtmist oli meie kandis tõesti rahulikum, motorodeosid toimus märksa vähem,” meenutab Meelis Välk mõne aasta tagust aega.
“Nüüd on asi aga päris käest läinud, vihased on nii kohalikud inimesed, siia linnulaulu nautima tulevad ornitoloogid, loodusõpperadadel matku korraldavad inimesed. Kõik. Ja ega siin enne lõppe, kui mõni laps, keda siin loodusradadel tihti kohtab ja mootorratas…,” Meelis Välk üle õla. Ta ei taha midagi ega kedagi ära sõnada.
Sügavad jäljed hauakääbastel
Miks sõidetakse enduro ja krossitsiklitega just siin, Kalevi-Liiva küngaste ja metsade vahel, maalilise Kaberla oja kallastel, arutleb matkajuht Meelis Välk. Ja osutab ühele omapärasemale paigale ümbruskonnas, tõenäolisemalt aga ka kogu Harjumaal, Kaberla kanjonile, nagu seda kohalikud kutsuvad. Org, mille põhjas oja voolab, on järskude nõlvadega, annab kanjoni mõõdud välja küll. Mootorrattaga – olgu see nii vägev kui tahes –, siin korralikku hoogu sisse ei saa. Aga ometigi on ahtake org mootorratturite poolt üles küntud, nagu oleksid metssead siin tuhnimas käinud.
“Ei saa aru nende motokrossitajate hingeelust – siin, nende järskude servadega küngaste vahel sõites adrenaliinilaksu ju ei saa, mootorratas ei saa hoogugi sisse, miks nad siis kõik oma endurodega siia kipuvad. Kui tahavad loodust nautida, võtku kiivrid peast ja tulgu jalgsi või jalgrattaga, kuulaku linnulaulu – nagu kõik ristiinimesed,” arutleb matkajuht Meelis Välk.
Keerame nüüd oma pilgud pahemale, sinna, kus mets taandub liivaluidete ees ja kus läbi hõrenevate puude on aimata Kalevi-Liiva kogukat monumenti, püstitatud tuhandetele süütutele tšehhi, poola, saksa ja eesti juutidele, kelle natsid siin 1942–1943 aastal mõrvasid. Võiks arvata, et mootorratturi kiivri all on ikka natuke mõistust, nahkse kuue all südames veidike pieteeditunnet, et räiged rattajäljed ehk ei…
Mingeid pidurdusjälgi enne kalmukünkaid pole, rasked rattajäljed laskuvad metsaselt künkalt puude vahele sügavat vagu jättes ka otse kalmuküngastele…
Toimetus palus kommentaari asjaomastelt ringkondade esindajatelt
Kommenteerib Ida-Harju politseijaoskonna piirkonnapolitseinik Karmo Kaasik:
“Politseile teatati, et 16. novembril sõitsid mootorratturid Jõelähtme vallas Kalevi-Liiva memoriaali ja Ubari looduskaitseala juures. Juhtumi asjaolude väljaselgitamiseks oleme alustanud väärteomenetlust. Tegemist ei ole esimese korraga, kui mootorratturid Kalevi-Liiva piirkonnas hoolimatult selleks mitte ettenähtud kohas ringi sõidavad. Kuna ratturid on vabanduseks toonud oma teadmatuse ja selle, et kaassõitjad soovitavad just selles piirkonnas sõitmas käia, tuleb tõsta motokogukonna teadlikkust. Omaniku loata territooriumil ringisõitmine ei ole lubatud, samuti ei ole sõitmiseks sobiv koht looduskaitseala. Oma hobiga tuleks tegeleda selleks ettenähtud kohas, kahjustamata ümbritsevat keskkonda ja rikkumata seadust.”
Kommenteerib RMK Ida-Harjumaa metsakonna metsaülem Andrus Kevvai:
“RMK on teadlik, et Kalevi-Liiva piirkonda kasutavad mõned inimesed seal mootorratastega sõitmiseks. Inimesele, kes ei tea selle paiga ajalugu ega austa sealset rahupaika, ongi väga keeruline selgitada, miks seal sõita ei tohi. Nii RMK kui ka kohalikud inimesed on saatnud teateid Keskkonnainspektsioonile sellise käitumise eest karistamiseks, paraku on tulemused jäänud kehvapoolseks.
Head lahendust selle probleemi lahenduseks ei ole. Metsa lukku panna ei saa, keelavaid silte iga puu kõrvale samuti mitte ja paraku ei saa seal keegi olla pidevalt valves, et mootorrattaga sõitjaid korrale kutsuda. Saame rõhuda ikka vaid inimeste teadlikkuse tõstmisele ja sealse hauarahu väärika hoidmise vajadusele, kasutades selleks ka ajakirjanduse abi.
Kena oleks kui saaks ajalehes seda teemat käsitledes välja hõigata ka palve, et igasugune mootorsõidukitega liikumine väljaspool avalikult kasutatavaid teid on vaja maaomanikuga (sh riigimaa osas maaomaniku volitatud esindajaga) kooskõlastada.
Lisan siinjuures, 2017. aasta suvel toimus Jõelähtme vallas koosolek, kus lepiti kokku, et RMK paigaldab Kalevi-Liiva memoriaali ja ühishaua lähistele liiklust reguleerivad märgid juhtimaks tähelepanu, et metsaradadel sõitmine on keelatud. Märgid said paigaldatud. Kahjuks on olnud sellest vähe abi.
Lisaks lepiti kokku, et Eesti Juudi Kogukond korraldab ühishauale piirde paigaldamise. RMK on andnud piirde paigaldamiseks ka omapoolse nõusoleku.”
Kommenteerib Eesti Juudi Kogukonna eestseisja, vandeadvokaat Alla Jakobson: “Mida tuleks probleemi lahendamiseks ette võtta? Arvan, et ainuke võimalus on paigaldada valvekaamerad. Kui tehnika abil on võimlik tuvastada korrarikkujad, siis on võimalik neid ka karistada. Kui mitte kriminaal-, siis halduskorras kindlasti.”