Kose vallas elav noormees Kaur Tuule saavutas viimatistel Eesti meistrivõistlustel kuubikute lahendamises kolmel alal esikoha, samuti tuli ta samadel aladel esimeseks ka eelmisel aastal.

Üldse oli oktoobri lõpus peetud võistlustel seitse ala, Kaur Tuule sai neist kulla kolmes. Võistlused olid küll rahvusvahelised, aga Eesti meistrite järjestust peetakse eraldi. Toimusid need Tallinna tehnikakõrgkoolis.

Eesti meistrivõistluste võitmine pole Kaur Tuule jaoks enam midagi üllatavat, pigem on see talle viimastel aastatel juba tavapäraseks saanud. Sest just Kauri nimel on klassikalise 3 x 3 Rubiku kuubiku lahendamise Eesti rekord – 6,96 sekundit, mis saavutatud just tänavu Eesti lahtistel meistrivõistlustel.

Võrdluseks olgu toodud hiinlase Yusheng Du nimel olev maailmarekord – 3,47 sekundit. See tipptulemus püsib juba aastast 2018. Lisaks hoiab Kaur Tuule enda käes ka 3 x 3 kuubiku ühe käega lahendamise keskmise tulemuse rekordit (15,17), parimat vähimate liigutustega lahendatud tulemust (25) ja ka 4 x 4 kuubiku lahendamise rekordit (30,89).

Võistlustel kindlad reeglid

Ungarlane Ernö Rubik leiutas kuubiku juba 1974. aastal, ülemaailmse populaarsuse saavutas keeratav värviline kuup 1980. aastatel, ent uue tõusu tegi kuubiku lahendamine selle sajandi alguses. Praeguseks on üleilmses mastaabis võistlemas umbes 150 000 kuubikute lahendamise spetsialisti, lihtsalt harrastajate, st oma lõbuks lahendajate arv on muidugi suurem. Üldiselt arvatakse, et 6% maailma elanikkonnast üldse oskab Rubiku kuubikut kokku panna. Aga kogu maailmas on vaid üksikuid, kes selle alaga ennast täiesti ära elatada suudavad.

Rekordite üle peab arvestust Maailma Kuubikuassotsiatsioon (WCA), mille egiidi all toimuvad ka ametlikud võistlused, kus tehtud tulemus rekordina arvesse läheb. Üldiselt peetakse arvestust nii kõigi katsete peale saadud keskmises tulemuses kui ka absoluutselt parema üksiku katse tulemuse üle.

Kuubikute lahendamisel on palju alasid, peaaegu iga ametliku võistluse käigus läbiviidav ala koosneb viiest katsest, millest arvestatakse maha parim ja halvim katse ning järelejäänud kolmest saadud ajast võetakse keskmine. Maailmarekordeid registreeritakse ka kiireima üksiku tulemuse arvestuses.

Alasid on mitmesuguseid – on erineva suurusega kuubikud ja siis lisaks võisteldakse veel erinevates lahendamise vormides, näiteks ühe käega, silmad kinni, jalgadega lahendamine jmt. Võistlustel osalejad jaotatakse gruppidesse, arvuti abil genereeritakse kuubikute segamine nii, et ühes grupis on lahendamiseks samamoodi segatud kuubikud, et kõigil oleks võrdne lähtepositsioon. Ühes voorus saab iga osaleja lahendada viis korda. Põhiline hindamiskriteerium on kiirus, kohad saavad selgeks viie lahenduse keskmiste aegade põhjal. Seega peab tipplahendaja olema stabiilselt hea, üks juhtumisi saavutatud eriti hea tulemus ei pruugi veel üldvõitu tuua.

Kolme aastaga Eesti tippu

Kaur Tuule meenutab, et esimese kuubiku pani ta kokku 2018. aasta 28. aprillil. Toona tegi ta seda YouTube’i videoõpetuse järgi.

„Sain umbes poole tunniga kuubiku kokku ning siis tekkis kohe tahtmine uuesti proovida, aga juba niimoodi, et õpetust enam ei kasuta. Nii see alguse saigi,“ räägib Kaur Tuule. „Hakkasin asja paremini jagama ja ka ajad läksid järjest kiiremaks. Esimene meetod seadis varsti ajalised piirid, sain aru, et pean kasutusele võtma juba märksa täiuslikuma meetodi. See oli küll keerulisem, aga kiirem.“

Ta räägib, et Rubiku kuubiku lahendamise võti peitub strateegias ja erinevates meetodites, kuidas seda teha. Maailma kiireimatel lahendajatel on oma kindel meetod, edasijõudnutel on oma meetodid ja algajatel oma. Aga üldiselt on klassikalise kuubiku lahendamisel neli etappi: ühele küljele koostada valgetest ruutudest rist ja selle kõrvale teatud kindlad ruudud. Edasi astuvad juba mängu algoritmid – teatud kindlas järjekorras tehtavad liigutused, mis vilunud lahendajal on talletatud n-ö lihasmällu, nii et kui ta kuubiku ruutude asetust näeb, tekib tal peas kohe seos, kuidas sellise kombinatsiooniga kuubikut lahendada.

„Kuigi lahendused on justkui kuubiku ideesse sisse kirjutatud, on iga lahendus siiski teisest erinev. Võimatu on kasutada täpselt samasugust lahendust korduvalt,“ kirjeldab Kaur Tuule.

„Iga lahenduse ajal tulevad ette erinevad olukorrad, kuidas lahenduseni jõuda. Väga palju tuleb mõelda ja seda peab tegema kiiresti.“

Ta tunnistab, et asjatundmatule inimesele on Rubiku kuubiku kokkupaneku metoodikat ja selle juurde käivat käte motoorikat väga keeruline seletada. Temal tuleb see justkui iseenesest. Nii julgebki Kaur Tuule öelda, et tavalise 3 x 3 Rubiku kuubiku lahendamises talle Eestis praegu väga tugevat konkurenti pole. Seda näitab ka tema keskmise tulemuse rekord, mis on oma poolteist sekundit parem teise koha tulemusest. Kuubiku lahendamises tähendab see mäekõrgust üleolekut.

Eesmärk olla saja parima seas

Kui alguses unistas ta entusiastlikult ka millalgi maailmarekordini jõuda, siis nüüd annab gümnaasiumis õppiv Kaur endale aru, et kooliskäimine ja õpingud on esialgu ikkagi olulisemad. Selle tõttu jääb ka kuubiku jaoks vähem aega ning ta on endale püstitanud mõnevõrra tagasihoidlikumad eesmärgid. Ent ka nendes jagub kõvasti ambitsiooni. Nii soovib Kaur tõusta viie lahenduse keskmise tulemuse kategoorias maailma esimese saja kuubikulahendaja hulka (praegu on ta üleilmses arvestuses 285. kohal) ning teine eesmärk on pääseda maailmameistrivõistlustel finaali 16 parema lahendaja sekka. Maailma reiting selgitatakse välja ametlikel võistlustel saavutatud tulemuste põhjal.

Võistlustel on oma kindlad reeglid ja protseduurid. Kohe alguses on võistleja ees kattega kaetud kuubik. Kui võistleja on valmis, eemaldab kohtunik katte ja siis on võistlejal aega 15 sekundit kuubiku asetust vaadata ning esimesed liigutused läbi mõelda. Kaur Tuule ütleb, et tema jõuab ette valmis mõelda esimese etapi ja umbes pool teise etapi lahenduskäigust. See on keskeltläbi kakskümmend liigutust. Edasi sünnivad liigutused juba vastavalt konkreetsele olukorrale.

Mõte peab kiiresti jooksma

Et saada heaks kuubikukeerutajaks, peab inimesel olema eriliselt hea lihasmälu. Seda saab muidugi ka treenida, aga juba loomult hajameelsest ja hajevil olekuga inimesest ilmselt kuigi head kuubikulahendajat siiski ei saa.

Kaur Tuule leiab, et lisaks heale keskendumisvõimele ja kiirele mõtlemisele peab endale selgeks tegema Rubiku kuubiku lahendamise üldise kontseptsiooni, sest lihtsalt algoritmide järgimine ei vii kuhugi.

„Võib ju tunduda, et kuubiku lahendaja ei mõtle selle tegevuse käigus üldse, lihtsalt laseb näppudel kiiresti käia. Aga tegelikult on protsessi oluline osa ikkagi mõtlemine,“ selgitab ta. „Ja no näpud peavad muidugi ka korralikult liikuma. Lahendamise ajal tuleb see lahendus peas välja mõelda ja kätega teoks teha ja need tegevused peavad siis põhimõtteliselt käima sünkroonselt. Kuigi tegelikult peas käib mõte ikkagi liigutustest eespool.“

Rubiku kuubiku lahendamist saab ka pealtvaatajatele märksa atraktiivsemaks muuta, kui kuubiku pelk võistlustel kokkupanek seda on.

Näiteks lahendamise ajal jalgpalliga žongleerides vmt trikke tehes. Kaur on teinud ka nii, et visanud segiaetud kuubiku järve, hüpanud sellele järele ja lahendanud ära niimoodi, et ise on vee all ja kuubik veest väljasirutatud käes.

Erilist ja pidevat harjutamist nõuab kuubiku lahendamine silmad kinni. Kaur nendib, et kunagi ta seda ka oskas, aga kuna harjutamises on olnud lüngad sees, siis on see muutunud taas üpris keeruliseks. Üldse vajab kuubiku lahendamine pidevat tegelemist, sest kui üldine lahendamine ehk ei lähegi meelest ära, siis iseäranis kõige efektiivsemad lahenduskäigud kipuvad pauside järel ikkagi ununema.

Kuubikute lahendajad üle maailma on üksteist toetav seltskond ja nii julgustab ka Kaur huvilisi temaga ühendust võtma, et soovi korral kuubikukoolitust teha.