21. veebruaril esitles kunagine Eesti NSV KGB majandusluure juht Vladimir Pool oma elulooraamatut “Minu elu ja teenistus KGBs”. Raamatus on räägitud paljust, mida enamik keskeas eestimaalasi hästi teab ja pühana mälus hoiab. Kas mäletame oma ajalugu aga samamoodi nagu endine KGB-lane?

Mitmed neist seikadest on seotud meie tuntud ja tunnustatud inimestega. Kes – kui uskuda seltsimees Pooli – ehk ei väärigi oma tunnustust?

Põhjalikult kajastab Vladimir Pool NSV Liidu valitsuse toonast plaani hakata Eestis rajama mitut uut suurt fosforiidikaevandust. Asuvad ju Rakvere ümbruses ühed maailma suurimad fosforiidivarud, mis eri hinnangutel ületavad 8 miljardit tonni ja mille väärtus maailmaturu hindades on ligi 600 miljardit dollarit.

„Sõjajärgsel perioodil toodi Eestisse NSV Liidu eri regioonidest massiliselt tööjõudu, mõnel aastal kuni 10 000 töölist, see tähendab, et Rakveres – mille kõrvale karjääri planeeriti – oleks elanike arv kasvanud 30 000ni, kusjuures need oleksid teistest NSV Liidu piirkondadest sissesõitnud. Eestlased said aru, et kui vabariigi elanike arvu kasv jätkub samas tempos, on nad varsti oma kodumaal vähemuses, nagu see oli juhtunud paljudes NSV Liidu autonoomsetes vabariikides,“ kirjutab autor peatükis „Kes peatas fosforiidisõja?“ Ja täiesti õigesti kirjutab.

1979. aastal koostati Eesti Projektis Toolse fosforiidikaevanduse töötajate elamurajooni projekt, millega oli ette nähtud ehitada rohkem kui 100 elamut kokku 17 000 inimesele. Nõukogude Liidus 1982. aastal välja kuulutatud toitlusprogramm – et päästa kuuendik planeedist toiduainetenappusest – kasvatas survet Eesti fosforiidimaardlate kasutuselevõtuks veelgi.

11. septembril 1985 võtsid NLKP KK ja Ministrite Nõukogu vastu määruse, millega eraldati 18 miljonit rubla Eestisse fosforiidikaevanduste ehitamiseks. Sama aasta 20. novembrist pärineb EKP KK ja ENSV Ministrite Nõukogu määrus nr 593, milles anti nõusolek mineraalväetiste tootmise arendamisele Eestis aastatel 1986-1990. 1987. aasta 26. veebruari telesaates “Panda” intervjueeris tollane tuntud teleajakirjanik Juhan Aare Üleliidulise Mäekeemiatoorme Koondise ülemat Juri Jampoli. Paljud eestlased mäletavad seda kurikuulsat intervjuud: Jampoli sõnade järgi pidi kaevandamisega algust tehtama aastatel 1997–1998.

Fosforiidivastasele liikumisele tõusis terve rahvas – tekkis roheliste liikumine fosforiidi vastu, Tartus protesteerisid tudengid, oma analüüsid ümbritseva looduse mõjule esitasid tuntud teadlased, kirjutati tuhandeid protestikirju televisooni ja lehetoimetustesse. Energiat protestiliikumisele andis tuntud kirjaniku ja tulevase presidendi Lennart Meri pikk ja emotsionaalne artikkel, mille avaldas Literaturnaja Gazeta.

Otsustav sõna KGBlt

„Nõukogude Liidul olid raskused elanikkonna toiduainetega varustamisel viljaga, kartulisaak oli vilets, väetisi ei jätkunud ja ma arvan, et mineraalväetiste tootmise esialgse plaani tagasilükkamine polnud kerge otsus. On vähe neid, kes teavad, et see otsus sündis kõige kõrgemal tasemel, Eesti KGB arvamust arvesse võttes. Avaldan teile saladuse,“ kirjutab Vladimir Pool.

Saladus endise kagebisti kirjapandu väitel on siis selline: „Ma palusin ühel kompetentsel Eesti teadlasel koostada õiend, milles analüüsitakse fosforiidiprobleemi. Esitatud dokumendis oli teaduslikult kirjeldatud ja isegi oluliselt võimendatud Eesti uue suure fosforiidikihi kasutuselevõtu negatiivseid tagajärgi. Selle võib kokku võtta kahe sõnaga: ökoloogiline katastroof. Mõistetavatel põhjustel polnud seal demograafilistest probleemidest sõnagi: see oleks võinud asja ära rikkuda ja Eestit oleks süüdistatud oma kitsaste rahvuslike huvide kaitsmises.

Ma ise saatsin eriteate NSV Liidu KGB 6. Valitsuse ülema kindralleitnant Fjodor Aleksejevitš Šterbaki nimele ja lisasin sellele vene keelde tõlgitud analüütilise õiendi.“

11. novembril 1987. aastal tühistas NSV Liidu Ministrite Nõukogu oma varasemad suunised.
Nii et Eesti tuntud ja aktsepteeritud teadlased Endel Lippmaa, Mihkel Veiderma, Leo Vallner, Guido Paalme, Evald Mustjõgi, Alo Adamson ja Andrus Ristkok ei suutnud midagi. Ei nende teaduslikud analüüsid ega rahva ees ülesastumised. Tarvitses vaid ühel kgb-šnikul analüüs tellida, see salajase postiga Moskvasse läkitada ja fosforiidisõda oligi läbi…

Kui loorbereid jagati…

„Fosforiidisõja võitja loorberid kirjutas oma nimele Juhan Aare – paljuski tänu oma positsioonile televisioonis. Aare kaasabil tehti süüdlaseks vabariigi juhtkond, eelkõige EKP Keskkomitee esimene sekretär Karl Vaino ja Eesti NSV ministrite nõukogu esimees Bruno Saul. Vaino positsiooni ma ei tea, kuid Sauli puhul on need süüdistused ebaõiglased. Saul oli fosforiidikaevandamise vastu, kuid ütles oma arvamuse erinevalt Aarest välja mitte televisioonis, vaid NSV Liidu Ministrite Nõukogus,“ kirjutab Vladimir Pool oma raamatu 297. leheküljel nii veenvalt, et hakka või uskuma.

Paraku kõneles tollane Eesti NSV peaminister Bruo Saul 31. märtsil 1987 Sakala poliitharidusmajas aastal ajakirjanikele antud pressikonverentsil veel veenvamalt, miks Eesti NSV vajab fosforiidikaevandusi. Seda teavad ja mäletavad paljud ajakirjanikud. Ka siinkirjutaja. Ja kes ei mäleta või ei taha mäletada, võib vaadata Eesti Televisioonis valminud dokumentaalfilmi. Kuigi Bruno Saul õhtul peale pressikonverentsi veel telemajja kihutas käsuga päevane videolint pressikonverentsist hävitada, ei oldud ka telemajas päris rumalad – sellest oli tehtud juba koopia. Loodetavasti on see tänaseni säilinud. Ja kui pole säilinud koopia, on see kümnete ja kümnete ajakirjanike mälus, kes sel pressikonverentsi osalesid. Ka selle loo kirjutajal.

Luurajad ja seakasvatus

„Eesti Agrotööstuskomiteega juhtus mul kurioosne lugu. Rapla rajoonis töötas kõrge produktiivsusega sigade aretamise katsejaam, Me otsustasime vabariigi seakasvatusele pakkuda oma tsekistlikku abi. Teada oli, et Saksamaal aretati seatõug, mille siga kasvas nagu pärmi peal. Vasikasuuruseks ja kogus kiiresti kaalu. Et sääraseid notsusid osta, läks vaja märkimisväärset summat kõvas valuutas, kuid ühe NSV Liidu KGB 6. valitsuse struktuuri abiga õnnestus väikse tasu eest hankida piisav kogus saksa tõukuldi spermat,“ kirjutab Pool. Ja lisab kahetsusega: „Kuid see oli juba aeg, mil eestlased hakkasid laulma ja tantsima ning minusse hakati suhtuma ettevaatlikult. Kui varem olin ma põllumajandusministeerimis ja 1985. aasta selle baasil moodustatud Agrotööstuskomitees olnud „oma inimene“, kellele pakuti teed ja kohvi, siis nüüd, laulva revolutsiooni alguse ajal, hakkasid inimesed mind vältima, kartes, et neid võidakse süüdistada kuritegelikes sidemetes hirmsa KGBga ja minu siiras kingitus kodumaisele seakasvatusele lükati tagasi,“ on tšekist õnnetu.

Ta ei tule selle pealegi, et elada sai ka teistmoodi: ei pidanud seaspermat oma kottide vahele peites üle piiri hiilima; põllumajanduslikke tõuloomi ja know-howd sai ausasti osta, müüa ja vahetada, nagu kogu arenenud vaba maailm seda tegi.

Suveräänsusdeklaratsioon

1988. aastal valmistus Kreml kehtestama uut NSV Liidu konstitutsiooni. Kui vana järgi võinuksid liiduvabariigid vähemalt de jure Liidust lahkuda, siis uus põhiseadus välistas selle. Eestis käis samal ajal aktiivselt IME ehk Isemajandava Eesti temaatika üldrahvaliku arutelu, milleks tõuke oli andnud 26. septembril 1987 ajalehes Edasi avaldatud Siim Kallase, Tiit Made, Edgar Savisaare ja Mikk Titma artikkel üleminekust kogu „Eesti NSV täielikule isemajandamisele”. Arutleti iseseisvast valuutasüsteemist ja väliskaubandusest, kõik üleliidulised ettevõtted pidid tulema Eesti alluvusse, tööjõuvahetust Eesti ja ülejäänud N Liidu vahel pidi reguleerima erirežiim. Et kõik see toimida saaks, pidid Eesti seadusel olema ülimuslikud N Liidu seaduste ees.

Rahvale oli selge, et see oli mineku algus. Eesti lahkumine Nõukogude impeeriumist oli alanud. Seda enam, et minekut toetas ka Eesti võimuladvik – Karl Vaino asemel parteiliidriks tõusnud Hiiumaa mees Vaino Väljas, Ülemnõukogu Presiidiumi esimees Arnold Rüütel ja Bruno Sauli asemel valitsusjuhiks saanud Indrek Toome. Ainult keegi ei teadnud, millega see minek lõpeb.

Ülemnõukogu presiidium, survestatud Savisaare juhitud Rahvarindest, valmistas ette Eesti NSV suveräänsusdeklaratsiooni, mis pidi kuulutama Eesti seadused Eesti territooriumil ülimuslikuks ja ning eraomanduse koos ettevõtlusega lubatuks. Vastu võtta taheti ajalooline, pöördelise tähtsusega dokument Eesti NSV Ülemnõukogu erakorralisel istungijärgul 16. novembril 1988. Toonane EKP esimene sekretär Vaino Väljas on meenutanud seda aega nii: „Loomulikult Moskva teadis seda. Kontroll EKP Keskkomitee juhtkonna üle oli ju üsna tõsine. Ärgem unustagem, et 10. novembril arutas NLKP Keskkomitee poliitbüroo olukorda Baltimaades ja poliitbüroo liikmed saadeti Eestisse, Lätisse, Leedusse. 14. novembril saabuski Tallinnasse NLKP Keskkomitee sekretär Viktor Tšebrikov, varasem NSV Liidu KGB esimees.“ (Maaleht, 13.11.2008).

Porõvkini rasvane täpp

Vaatamata puna-Moskva vastuseisule, Eesti NSV Ülemnõukogu erakorraline istung toimus ja suveräänsusdeklaratsioon võeti vastu. Saalis viibinud 264 saadikust 258 hääletasid deklaratsiooni poolt. Vladimir Pool mäletab seda nii (Peatükis „Parõvkini rasvane täpp“): „Esimesena tõstis deklaratsiooni toetuseks käe Rahvarinde juht Edgar Savisaar, siis tema mõttekaaslased, kohe tõusis ka Väljase käsi – see oli signaaliks kommunistidele, keda saadikute hulgas oli 202 inimest (70,8 protsenti) /…/ Oli veel üks tegur, mis avaldas kõhklevatele rahvasaadikutele psühholoogilist tuge. Saalis istus rahvasaadik Venjamin Porõvkin, erukindralmajor, endine Eesti KGB esimehe esimene asetäitja, kelle teenistus oli lõppenud alles kahe kuu eest. Saadikute pilgud olid tema poole pööratud ja kõik ootasid, kuidas hääletab hallipäine kindral sellest seni veel hirmsast ametkonnast (suur osa saadikuist ei teadnud, et ta on pensionil). Kui Porõvkin hääletas poolt, hingas saal rahulikult välja – kui KGB on poolt, pole meil, lihtsurelikel, midagi karta.“

Nii usub vana tšekist kindlalt, et just KGB kindlustas Eesti iseseisvusdeklaratsiooni üksmeelse vastuvõtmise.

Tollane Eesti Ülemnõukogu presiiidiumi esimehe Arnold Rüütli nõunik, kes toona oli Ülemnõukogu presiidiumi osakonna juhataja, tuntud ja tunnustatud jurist Arno Almann mäletab seda ajaloolist Ülemnõukogu istungit 16. novembril 1988. aastal veidi teisiti: „Tegelikult oli Moskvas antud juba tagasikäik Gorbatšovi perestroikale, juba olid tema meeskonna võtmepositsioonidel olevad inimesed vahetunud, Gorbatšov oli juba vanameelsete poolt haardesse võetud – taheti vastu võtta uus konstitutsioon, mis keelaks N Liidust väljaastumist. Meie siin Eestis hakkasime sellele dokumendile oma vastulauset koostama. Aga jõudsime peagi järeldusele, et seda on vähe – ühiskond oli selleks liiga palju muutnud, inimeste poliitiline aktiivsus oli suurem kui kunagi varem. Oli selge, et keegi peab kanaliseerima selle aktiivsuse. Eesti omapära ongi see, et toonane võimuorgan Ülemnõukogu näol üritas kanaliseerida Eesti inimeste aktiivust. Esmalt võeti vastu Eesti NSV konstitutsiooni parandused ja suveräänsusdeklaratsioon, mille luges ette välisminister Arnold Green. Suveräänsusdeklaratsioon võeti ka peaaegu üksmeelselt vastu. Enne seda oli toimunud Rüütli kohtumised Ülemnõukogu erinevate saadikutegruppidega, kus siis Rüütel inimesi rahustas, kõneldes oma Moskva kohtumistest. Ka see, et presiidiumis istunud Aljošin – Moskva poolt määratud EKP Keskkomitee teine sekretär – käe tõstis, oli kindel märk kohalikele venelastele poolt hääletada. Kas Porõvkin hääletas ja kuidas hääletas, seda märkasid ehk tema lähimad naabrid, ta istus ju üsna saali keskel,“ meenutab Arno Almann kunagist hääletamist.

„Ma ei teadnudki, et selline KGB kindral nagu Porõvkin olemas on,“ on Juhan Aare, tol päeval asendusliikmena esimest korda Ülemnõukogu istungil osalenu, veelgi resoluutsem.

Nii või teisiti – seltsimees Vladimir Pool „oma tõega“ ajaloolise tõe tasemele ei küüni.

ARVAMUS

Ülo Russak, ajakirjanik

Järgmisel nädalal täitub 70 aastat märtsiküüditamisest. 25. märtsist kuni 29. märtsini 1949. aastal veeti Eestist loomavagunites Siberisse ligi 21 000 inimest. Esimene ešelon läks sihtkohta Tapa raudteejamast 26. märtsil kell 12.32, vagunites 992 inimest, viimane Võru raudteejaamast 1064 inimesega 29. märtsil kell 21.10. Noorim küüditatu oli 3-päevane Anne Ojaäär Hiiumaalt, vanim 95 aastane vanamemm Maria Räägel Abja vallast. Mis olid nad oma küüditajatele teinud? – ei midagi. See oli lihtsalt operatsioon Priboi, mille NLKP Keskkonmitee käsul viisid läbi NSV Liidu julgeolekujõud oma käsilastega „Eesti puhastamiseks“.

KGB endise kõrge ohvitseri, Vladimir Pooli poolt kirjeldatud tormilistest sündmustest Eestimaal on möödas 30 aastat. Eesti iseseisvumise käigus verd ei valatud. Mujal, ka meie lähinaabrite juures, ei saanud julgeolekujõud ka siis ilma inimesi hävitamata – Riias hukkus 20. jaanuari 1991. aasta tänavalahingutes vähemalt neli inimest, Vilniuse sai tankiroomikute alla surma 14 inimest, vigastada sajad ja sajad. Mis sundis endist kõrget KGB ohvitseri mälestuste heietamisele, memuaaride kirjutamisele? Rõõm, et Eesti iseseisvus veretult? Vaevalt. KGB oli, on ja jääb igavesti repressiivorganiks, kelle abil diktatuuririik oma rahvavaenulikku poliitikat ellu viis. Seda teadsid ja teavad sinna kuulunud inimesed hästi.

Loomulikult ei kuulunud kommunistliku partei parema käe ülesannete hulka ainult elanikkonna hirmu alla hoidmine. Mida nõrgemaks jäi riigi majandus, seda enim tuli „importida“ oskusteavet arenenud riikidest. Selleks oli loodud eraldi osakond, mida Eestis juhtis värskete memuaaride autor Vladimir Pool. Näidata nüüd, pea 30 aastat peale iseseisvumist ennast kangelasena, kelleta Eestis poleks olnud ei arenenud majandust, poleks võidetud fosforiidisõda ega vastu võetud suveräänsusdeklaratsiooni – sõnaga poleks olnud tänast Eesti Vabariiki – on pehmelt öeldes jamps ja võõraste sulgede omaenda selga riputamine. Nüüd on ju hea oma vana, vereplekiline  munder kappi peita, tõmmata selga vabadusvõitleja rüü ja hõisata: aga kõige selle eest me ju seisimegi.

Olgu selle KGB ja tema ametnikega kuidas on – töötõendit  taskus kandes oli nende kuuluvus, alluvus ja tegutsemismotiivid selged või enam-vähem selged. Aga nii, nagu nad ei saanud küüditamisel hakkama omade jõududega – vaja oli abilisteks kaasajooksikuid, kohalikke aktiviste – nii ei saa poolid tänapäevalgi hakkama kaasakiitjateta. Ja eriti kummastav on, kui kaasakiitjaks on hakanud organisatsioon, keda KGB omal ajal kõige enam vaenas ehk kiriku esindaja. SA Eesti Kirik nõukogu esimees esimees Jüri Ehasalu on võtnud järjest KGB kunagisi hirmutegusid kiita ja tegijaid tunnistada. Nii kiidab Ehasalu 28. veebruari Maalehes Vladimir Pooli ennastsalgavat isamaalisust ja vaprust artiklis „Vladimir Pool paotas ust“, olles enne seda (24.05.2019) avaldanud artikli KGB viimasest tippjuhist Karl Kortelainenist: „ENSV KGB toonase juhi esimene intervjuu – kas Lauluväljakut taheti tõesti tankidega rünnata?“

Kas KGB kunagine vägevus on mõne usku vahetanud jüngri jaoks ikka suurem kui kiriku paleus?