Lõpuks on kätte jõudnud kauaoodatud kevad. Olgugi, et ilmataat on üpris kapriisne ja mängib aegajalt vingerpussi, on võimalik aiatöödega algust teha. Meetodeid ja toimetamise viise on erinevaid ja oma soovitused annavad permakultuuri õpetaja Marian Nummert ja Juhani puukooli sisuturunduse projektijuht Maris Jakobson.

Mida praegusel hetkel aeda istutada, et saada maksimaalne tulemus minimaalse jalajäljega?

Marian Nummert (pildil): Istutama saab hakata, kui maa on sulanud ja mullaelustik üles ärkab ning istutatu saab hakkama külmadega, mis võivad veel tabada.

Minimaalse jalajäljega on taimed, mis on pärit sinu lähikonnast – naabri/sõbra/tuttava aiast. Näiteks mõni püsik, mis on suuremaks kasvanud ja mida saab jagada. Või kui paljundad ise juurde endale taimi, mida rohkem soovid – kas seemnest, pistikutest, tütartaimedega jmt. Mida kaugemalt on pärit seeme või istik, mida oma aeda tood, seda suurem on selle jalajälg. Kui otsid erilisemaid taimi, siis eelista kodumaiseid puukoole ja Eestis kasvatatud istikuid ja seemneid.

Kuidas luua permakultuurist lähtuvalt uusi peenraid? 

Marian Nummert: Permakultuursed peenrad jäljendavad looduse loogikat – pealt katmine, mitte ümber pööramine. Juhul kui uue peenra alal kasvab juba taimi, tasub nende katmiseks kasutada ka pappi või paksemat kihti ajalehti. Peale võib kõige paremal juhul panna komposti (olenevalt edasisest kasvatustplaanist 10-15 cm) või siis komposteerida peenras – laotada kihiti erinevat orgaanikat: süsinikurikast (põhk, hein, peened oksad, hake, pilliroog, lehed, kuivanud taimeosad) ja lämmastikurikast (rohelised taimed, sõnnik, muruniide, köögikompost).

Mahu mõttes kulub suures plaanis rohkem süsinikurikast ja vähem lämmastikurikast. Kõik komposteerub – seega mõne aja pärast on sul peenras külluslik uus muld ning juhul, kui kasutasid pappi või ajalehti, siis ka need lagunevad ning peenraalune muld ja peale laotud orgaanikakihid saavad üheks elavaks mullakihiks.

Põhk on üks võimalik multšimaterjal, mis tihti permakultuuriga seondub. Kartulite ja põhu ühendus toimib seetõttu, et kartulid kasvatavad uusi mugulaid ülespoole. Seetõttu on kartulite kasvatamisel tuntud tööks muldamine, mis võimaldab suuremat kartulisaaki saada. Põhk saab olla muldamise nö aseaineks ja kui kartulil on juur mullas, aga ta saab mugulaid põhu sisse kasvatada, siis on neid hiljem ka väga mugav noppida. Põhk kui multš töötab ka mullaelustiku toetajana, kuna multši abil on muld kaetud ilmastiku mõju eest ning lisanduv orgaanika suurendab mullaviljakust. Oluline on põhukihi piisav paksus (vähemalt 30 cm, kuna see vajub kokku) ja kasvuhooajal võib põhku ka lisada. Kartulil võiks juured siiski mullas või kompostis olla, kõrgusesse kasvamiseks sobib põhk hästi.

Istutama saab hakata, kui maa on sulanud ja mullaelustik üles ärkab ning istutatu saab hakkama külmadega, mis võivad veel tabada.

Mida kasutada peenardes väetiseks ja kuidas hoida ära kahjureid?

Marian Nummert: Väetise osas tuleb oma mõtlemisviisi muuta. Jah, taimedel on mullast vaja toitaineid, aga need toitained on mulla mineraalses osas kõik olemas. Küsimus on, kuidas need jõuavad taimeni? Looduse lahenduseks on mullaelustik, kes oma toiduvõrgustiku ja seedeprotsesside kaudu teeb mineraalained taimedele kättesaadavaks. Kui taimed ei suuda ilma kunstlike väetisteta kasvada, viitab selle sellele, et mulla toiduvõrgustik ei toimi nii nagu peaks. Rohkemate väetiste kasutamine teeb olukorra ainult hullemaks.

Komposti eesmärk ei ole taimi tegelikult väetada, vaid paljundada mullaelustikku, mis omakorda suudaks taimi toita. Muld ja taimed on kokku terviksüsteem, mis toetab teineteist. Taimed panustavad umbes pool oma toodetud suhkrutest mullaelustikku toitmiseks, järelikult nad peavad seda oluliseks ning ootavad mullaelustiku poolt vastu mineraalaineid. Looduse tarkuses ei tasu kahelda – see on meile loonud miljonite aastate jooksul viljakad mullad ja võimsad looduskooslused ning nüüd on meie kord lubada loodusel oma tarkuse järgi toimetada ja sellele kaasa aidata.

Kahjurid on sümptomid taime immuunisüsteemi nõrkusest. See omakorda viitab sellele, et taime toitumises on probleeme ja see omakorda viitab probleemidele mullaelustiku liigirikkuses ja olemasolus. Tasub teada, et taime, mis suudab terviklikult fotosünteesida, toota täisväärtuslikke valke, rasvasid ja aromaatseid ühendeid, ei suuda kahjurputukad seedida. Et sellised taimed saaksid kasvada, tuleb taaskord pöörduda mulla toetamise juurde ja tarkade mullahoiuvõtetega ning hea kompostiga mullaelustikku toetada. Kahjurid toimivad looduses kui kiskjad – hävitavad nõrgad saakloomad.

Mida istutada oma aeda, et tagada putukatele võimalikult hea elu ja tagada liigirikkus?

Marian Nummert: Iga aed võidab sellest, kui seal on rikkalikult kodumaiseid ja looduses esinevaid taimi, millega kodumaised putukaliigid on kohanenud ja milledega nende elutsüklid on seotud. Näiteks nõges – vajalik toidulaud paljudele liblikaröövikutele. Talveks tasub püsti jätta surnud taimeosad, sest nendes talvituvad paljud putukad või nende vastsed. Mida rohkem toimetad nii nagu loodus, seda liigirikkam sinu aed on. Multši oma maad, ära hoia seda paljana, jäta aeda väike selline ala, kus lased loodusel omasoodu toimetada, kogu sinna kive ja oksi, kõdupuitu; jäta mõni mutimullaauk kinni lükkamata, et sinna saaksid pesa teha kimalased. Mida mitmekesisem on aia taimestik ja maakasutus, seda mitmekesisem saab olla putukate elu.

Kas puude ja põõsaste lõikuseks on sobiv aeg?

Maris Jakobson (pildil): Praeguste ilmadega saab õues eelkõige teha lõikus- ja puhastustöid. Tänu sellele, et ilmad on pikalt olnud jahedad, saab veel lõigata nii marjapõõsaid kui ka vaarikaid ja viljapuid. Luuviljalistele (kirsid, ploomid) võiks kevadel teha vaid kerge sanitaarse lõikuse ning lõigata võrast välja vanu kuivanud või talvel murdunud oksi. Nende puude suuremad lõikused tuleks jätta suve teise poolde. Samuti algab neil juba varakult mahlajooks ning õiget lõikamishetke on raske tabada. Kevadisi lõikusi saab teha kuni viljapuude pungade paisumiseni.

Lisaks ootavad kääritööd ka ilupuud ja -põõsad, kuid mitte kõik. Praegu ei lõigata neid ilupõõsaid, mis õitsevad kevadel ja suve esimeses pooles. Suurtest puudest ei tohi lõigata neid, kel on kevadel tugev mahlajooks. Need on näiteks kased, vahtrad, hobukastan, pähklipuud, sarapuud, jalakas, pihlakas. Puude-põõsaste kevadise lõikamise peaks lõpetama siis kui nende pungad puhkevad. Kõige ebasobivam lõikamisaeg on sellest ajast kuni lehtede täiskasvamiseni.

Praegu on sobiv aeg ka vanade lehtpuuhekkide noorendamiseks ja need u 20 cm peale maha lõigata. Nii saab tiheda ja tugeva uue heki. Samuti saab juba pügada okaspuuhekke. 

Kuna puutüved on praegu niisked, siis saab ette võtta ka nende puhastamise. Selleks nühi kas kindaga või pehmemate harjastega harjaga tüvedelt samblikud ja vanad korbad, et hävitada seal talvitunud kahjureid. Liiga jõuliselt ära siiski asjale lähene, nii võid puu koort hoopiski kahjustada.

Milliseid töid võiks juba kasvuhoones ette võtta?

Maris Jakobson: Kel jäi kasvuhoone sügisel puhastamata, võiks selle töö praegu ära teha – välja viia kõik eelmisest hooajast sinna jäänu, pesta ja desinfitseerida kõik pinnad. Vajadusel vaheta välja pealmine mullakiht. Kui see tehtud ja ruumi jagub, saad kasvuhoonesse katteloori alla külvata rediseid, salateid, tilli, aga ka naerist, spinatit, peterselli ja porgandit. Neile jahedus sobib ja saad esimesi oma aia saadusi juba varakult.

Neil, kes ise taimi ette kasvatavad, on juba tehtud ka esimesed külvid – magus- ja vürtspaprika, porrulauk, baklažaan, juursellerid. Tomati ettekasvatamisega tegelikult kiiret ei ole, seda võib teha veel paar nädalat. Mida vähem on teil kodus tingimusi, mis on vajalikud tervete ja tugevate istikute saamiseks, ning eelkõige pean siin silmas piisavat valgust, seda hilisemaks tuleks taimede ettekülv lükata. Siin nimetatud taimed vajavad välja istutamiseks sobiva suuruse saamiseni umbes 60 päeva, samas kurgid, kõrvits, suvikõrvits, melon, arbuus vajavad ettekasvamiseks vaid 20–30 päeva.