Jaanus Väljamäe peab igapäevaselt Keila linnavalitsuse kultuurinõuniku ametit. Kuid aastast 2009 on tal veel teinegi tähtis roll. Nimelt rivistab ja juhib mees koos abilistega üldlaulupidude ja noortepidude osalejate rongkäiku läbi Tallinna.
Mõned päevad enne laulu- ja tantsupeo algus vastas Jaanus Väljamäe Harju Elu küsimustele.
Sinul tuleb nüüd viies pidu korraldada?
Algab jah. Seda koos noortepidudega. Esimene oli üldlaulupidu 2009.
Kuidas toona just Sind rongkäigu rivistajaks kutsuti?
Iseennast pakkuda ei saa. Seda huvitavat ametit saab Eesti pidada vaid üks inimene. See on omamoodi lotovõit, sest oled üks miljoni hulgast, kes rongkäigu rivistab. Asi algas sellest, et ma korraldasin juba aastakümneid enne aastat 2009 Harjumaa pidude rongkäike. Selle kaudu sain tuntuks. Kui senine rivistaja enda ameti maha pani, hakkas Laulu- ja tantsupeo SA otsima tuttavate kaudu inimest, kes on selle tegevusega kokku puutunud. Harjumaa on suur. Ja Harjumaa rongkäik maakondadest Eesti suurim. 6000 inimest ja Keila linnas kilomeeter käia. Elan ja töötan Keilas ja sealseid Harju pidusid ma korraldasingi.
Aga suure peo ning maakonna peo rongkäigud on kaks eri asja. Suurel peol on seekord üle 45 000 inimese ja rongkäik on pikk viis kilomeetrit. Seda ei kujutanud ma ette.
Esimesel peol ehk aastal 2009 jäi rongkäik vist venima ning aega kulus üle tunni rohkem?
Rongkäik ei veninud, vaid selleks oli aega planeeritud vähem kui vaja. Aga ma õppisin ning aega rongkäiguks planeeriti juurde. Mina ega keegi teine ei osanud seda toona ette näha.
Kuidas Sa tegevust rivistusel planeerid?
Kogu rongkäik koosneb kolmest osast. Kõige lihtsam on paiknemisala ehk kogu rahvas ühte kohta koondada. Seal on skeemid olemas ning 99 protsenti pidulistest teab, kus tema maakond, linn või vald asub.
Teine osa on see, kui kiiresti peaks peorongkäik liikuma. See on huvitav teema. Rongkäigu pea liigub Vabaduse väljakult laululavani viis kilomeetrit 55 minutiga. Keskel liiguvad kolonnid väljakule kiirusega 1 tund ja 15 minutit ning päris lõpus lisandub veel 15 minutit. Selle põhjus on väga lihtne. Tekib nn lõõtsa efekt. Rongkäigus on 45–48 000 inimest. Iga kollektiiv võib pidurdada liikumist ja liikumine võib jääda venima. Eriti tahetakse peatuda telekaamerate ees.
Loomulikult saaks teha nii, et kogu rongkäik saabub Piritale nelja või viie tunniga. Aga siis peaks rakendama Põhja-Koera harjutusmeetodit. Kõik need 45 000 inimest käivad kaks aastat üle päeva koos ja treenivad. Aga Eestis ei ole see võimalik. Siin on vaba tegevus, kollektiivid tahavad ja võivad esineda. Kogu rongkäik ongi üks suur etendus.
Mis on Sinu laupäevases juhtimises kõige raskem?
Seda on kõige raskem ära arvata. Rongkäik tuleb hajutada. Seda ei kujuta keegi eriti ette. Arvatakse, et lõpp on pärast laulukaare esise läbimist. Tegelikult lõpeb rongkäik Eesti Näituste väljakul. Seal on suurem hajumisala ning ka sööklad. Aga tund enne pidu on väljak täis. Publikut on kümned tuhanded. Ja mahuta veel peaaegu viite Keilatäit rahvast kuhugi ära.
Kes veel peale Sinu korraldada aitavad?
Meeskonnas on 15 inimest. Neist paljud Keila linnavalitsuse töötajad nagu minagi. Osad ka Keila koolist. Nemad aitavad kogu peoliste hulka juhtida. Noorte jaoks on see suur väljakutse ning võimalus õppida. Abiks on loomulikult liikluskorraldajad, turvafirmad, politsei ning tänavu ka Briti sõjaväeüksus.
Kui kaua kestab ettevalmistus?
Esimesed koosolekud toimuvad veebruaris. Pärast seda saavad selgeks, kus paiknevad maakondade ja omavalitsuste kolonnid. Palju tegeletakse kogu peo rongkäigu peaga, kus liigub ka tuli, logod ja lipud. Peas liiguvad ka hobukaarikud. Mujal rongkäigus on hobused ja autod turvalisuse hoidmiseks keelatud. Kõik mis liigub, peaks olema jalgadel, jalgratastel või kärudel. Igal maakonna kolonnil on omad juhid.
Suurim õudusunenägu enne pidu?
Ma hakkasin veebruaris temaatilisi unenägusid nägema. Üks esimene oli selline, et kogu rongkäik saabus väljakule, aga see oli tegelikkusest hoopis erinev kui Tallinna lauluväljak. Kogu rongkäik läks ühte nurka kokku ja kõik pidid ronima läbi poolteist meetrit laia augu.
