25. novembril tähistatav kadripäev oli eestlastel karjaõnne tagav tähtpäev, mil tuli valgesse riietuda, meestel naisteks maskeeruda ning oma koduümbruse peredele kambaga külla minnes laulda ja pilli mängida, küsimuste ja mõistatustega kiusata, andisid koguda ja õnnistust soovida.

Vana kombe kohaselt tuli päev enne kadripäeva ehk kadrilaupäeval minna valgetes või heledates riietes (sukad, kleidid, sallid, mütsid, kindad) ja nägu varjates, laulu ja pillimängu saatel küla peale käima. 20. sajandil hakati riideid ilustama rohkete lintide ja litritega, tihti kasutati näo varjamiseks loori või maski, või hakati nägu valgeks värvima.

Ukse taga tuli tervituslaulu saatel küsida luba, et tuppa lastaks, toas aga usutleti pererahvast, esitati mõistatusi, lauldi, pritsiti vett ja visati vilja. Pererahvas omakorda püüdis igati mõistatada, kes need kadrisandid on, kes neile saabusid.

Traditsioon on muutunud

19. ja 20. sajandil maskeeruti tihti kadripereks, kellest kõige tähtsam oli kadriema, kes kaasas olnud kadrilaste jaoks andisid palus – need siis laulsid ja tantsisid, et annid välja teenida. Kadriperega võis kaasas olla loomamaskides tegelasi ja pillimehi.

Kadriemal oli tihti süles „kadrititt“ – kaltsudest valmistatud nukk, kes toas tingimata pissis (nuku sisse oli võis olla peidetud veega täidetud põis või pudel). Vee pritsimisega pissimise imiteerimine on olnud viljakusmaagiline rituaal. Samuti võidi pererahvast ka okstega „peksta“ tervise ja edu tagamiseks.

Tavaline on olnud mõistatuste esitamine, laste lugemisoskuse ja tüdrukute käsitööde kontrollimine.

Traditsioonilised laulud võiksid ka tänapäeval olla nagu vanasti: sisselaskmislaul, tänulaul, lahkumise laul. Kui lubati sisse, siis teretati ja tutvustati ennast, räägiti, kui kaugelt on tuldud, lauldi kadrilaule, tantsiti, küsiti pere käest mõistatusi, kiusati lapsi ja neide küsimustega, mängiti lihtsamaid mänge. Järgnes andide palumine ja selle järel lauluga tänamine ning õnnistamine.

Peredele, kes kadrisid tuppa ei lasknud, loeti ja lauldi sajatusi, vahel juhtus, et lasti loomad laudast lahti või topiti korsten kinni.

Tänapäeval võib kadrisid ringi jooksmas ka näha ka kadripäeval, mitte vaid kadrilauapäeval. Samuti ei pruugi tänapäeval enam varjata ennast maski taha, vaid hoopis uhke kübara pähe panna. Näo varjamine pole enam nii tähtis, sageli vaid meigitakse tugevamate värvidega.

Tihti on kadridel kaasas vilepill või plokkflööt.

Kadriemal oli tihti süles „kadrititt“ – kaltsudest valmistatud nukk, kes toas tingimata pissis.

Ka kadriandide osas on aeg korrektiive teinud. 19. sajandil palusid kadrid rohkem villa vm näputööks vajalikku, 20. sajandil rohkem pähkleid, komme, mandariine jmt. Mida aeg edasi, seda olulisemaks on muutunud maiustused ning muidugi ka raha.

Kadrirituaal sarnaneb mardipäeva omaga. Mardipäeva peetakse rohkem meeste pühaks, kadripäeva naiste pühaks: mart on põllu kaitsja, kadri karja kaitsja, mart on must ja kole, kadri valge ja ilus.

Seos hingede ja Püha Katariinaga

Surnute ja esivanemate mälestamise aeg on eestlaste rahvakalendris oktoobris (kooljakuu) ja novembris (Soomes – marraskuu e surmakuu). Surnute mälestamine sügisel kuulub meie vanimate pühade hulka. Kadripäeva ja kadrisid on seostatud esivanemate hingedega, kes tulevad taevast või kuskilt kaugelt meie juurde.

Tartu kunstikooli õpilaste modernses võtmes disainitud kadririided aastal 2016. Idee ja teostus: Anastassija Volobuieva, Olga Hoch. Foto Olga Hoch / ERM fotokogu 

16. sajandi lõpuks kujunes kadripäevast naiste välitööde lõpuaeg, tuli alustada tubaste ketrus- ja käsitöödega, ja selleks jäi kadripäev mitmeks sajandiks. 17. sajandi käsikirjades viidatakse kadripäevale kui Püha Katariina austamise ja teenimise päevale. Võimalik, et kaks kommet sulasid ühte ja sügistööde pühast sai püha Katariina päev.

Katariina Aleksandriast (3.–4. saj.) on müütiline kristlik pühak, keda austatakse nii õigeusu kui katoliku kirikus. Tema kultus pärineb tõenäoliselt mälestustest kristlaste tagakiusamise käigus kannatada saanud naistest, olles nende idealiseeritud koondkuju. Tema sümbol oli ratas või ogaline vokk. Eestis on Katariinale pühendatud viis kihelkonnakirikut ning vähemalt viis kabelit.

Tütarlapsed olid Püha Katariina kaitse all. Rahvaluuleteadlane Ülo Tedre on kadripäevade traditsioone seostanud ka tütarlaste initsiatsiooniriitusega, nende vastuvõtuga täisealiste hulka.

Allikad berta.ee, folklore.ee, wikipedia.ee, lastega.ee.

Kadripäevaga seotud uskumused

• Traditsiooniline toit oli tangupuder, kiisel, lambaliha, soolaga keedetud herned ja oad, kama. Oluline oli kadriõlu, ohvriõlu, mida hüüti kadrikahiks.
• Keelatud oli kõik villaga seotu. Ei võinud kedrata, õmmelda, kududa, lambaid pügada, metsloomi küttida. Ei tohtinud kanasuppi keeta, sest siis söövad kanad kapsad ära.
• Kui kadripäeval on sula, siis on andresepäeval, 30. novembril, külm.
• Kui kadripäeval on külm, siis on külm ka küünlapäeval, 2. veebruaril.
• Kui kadripäeval külmetab või lumi on maas, siis tuleval aastal on oodata head viljasaaki.
• Kui kadripäeval on kõva tuul, siis jõuludeks on ilm ilus.
• Kui kadripäeva ja jõulude vahel on rohkelt härmatist, siis tuleval aastal on rukkilõikuse ajal ilusad ilmad.
• Kadripäeval viskab talvetaat külma kivi merre ja sooja kivi allikasse. Sügis läheb üle talveks.

Allikas Wikipedia