Eestlaste jälg kauges jäises ning tuulises saareriigis on suur. Isegi suurem, kui me arvame. Tuntud inimestest elavad seal või on elanud muusik ja kirjanik Tui Hirv, muusikud Valmar Väljaots ning Mait Trink ja kirjamees Tarvo Nõmm. Viimase eluaastad toimetas Islandil lauljatar Annika Tõnuri. Teadeolevalt on Islandil juba tubli veerand muusikaõpetajatest või koorijuhtidest eestlased. Kohalikel ei jätku lihtsalt Tallinnast väiksema rahvaarvu juures talente.
Eelmise aasta augustist töötab Islandi põhjaosas, Husavikis ja Myvatnis õpetaja ning koorijuhina keilalanna Ilona Laido. Juuni algusest on ta kodus puhkusel ning rääkis elust kaugel maal ka Harju Elule. “Sattusin Islandile väga huvitavatel asjaoludel. Ma ei tahtnud tegelikult üldse minna. Aga klassikaaslaste poeg sattus sinna õppima,” meenutab ta algust. Tema Islandile saatmisel andis muusik Laido noormehele kaasa plokkflöödi ning ka soovituse: “Mängi seal!” Ja suusoojaks lisas naine: kui seal koolis mõni koht vabaneb, siis teata! “Mullu kevadel ütles noormees, et Põhja-Islandil Husavikis on muusikakoolis vaba õpetaja koht. Mina muidugi ei saanud kohe minna, sest juhatan Keilas segakoori “la&Do” ja olen Eestiga väga seotud,” räägib Laido.
Nädala pärast helistas noormees talle uuesti ja päris ankeedi ja avalduse saatmise kohta. “Neil on tarvis muusikaõpetajat. Sina saad ju kõigega hakkama, sest lõpetatud on ikkagi konservatoorium,” kõlas argument. “Mõtlesin oma oskuste üle. Klaverit ja mõnda muud pilli ma mängin. Koore juhin ja ehk saab ka muuga hakkama. Keila koorile “la&Do” leidsin ka tubli asendaja Padiselt ehk Liina Annuse. Sest koor oli tarvis viia juubelilaulupeole,” räägib Ilona Laido.
Alguses harjumatu
Laido saatis kevadel Islandile CV ja muud vajalikud dokumendid. Aga vastust ei tulnud ega tulnud. Husaviki linnas olid kohalikud valimised ja seepärast ei teadnud keegi, mis täpselt edasi saab. Lisaks on islandlaste kindel omadus aeglus. Nende kiire võib tähenda aega mõne nädala või isegi kuu aja pärast. Mai lõpus kinnitati lõpuks, et keilalanna on valitud õpetaja ametisse.
Eestist lendas Laido Islandile mullu augusti keskel, sest sealne kooliaasta algab 24. augustil. “Olin üksi keset suurt ja lagedat saart. Ma ei jõudnud kohe äratundmisele, et see ongi minu koht. Pigem terendas kogu aeg peas küsimus: mis maa see on? Ja miks ma siia tulin?,” meenutab ta esmamuljeid. Ta sõitis pealinnast Reykjavíkist põhjas asuvasse väikelinna Husaviki.
Teadmised olid olemas vaid raamatust loetud tarkuste toel. Teada oli, et kogu riigis elab veidi vähem elanikke kui Tallinnas. Islandil puuduvad perekonnanimed. Rahvastiku tihedus on 103 000 ruutkilomeerise pindala juures väike ja põhiliselt elatakse rannikul. Väga palju on lagedaid kohti, metsa aga napib. “Üldtuntud jutt on see, et kui Islandil eksid metsas ära, siis tõuse püsti. Metsa on tõesti vähe. Viimasel ajal on asutud seda siiski hoolsalt juurde istutama,” räägib Laido.
Kellele Ilona Laido tarkusi jagab? “Husavikis annan muusikakoolis kolmandale klassile üldklaverit. Teise klassi gruppidele plokkflööti ja veidi vanematele kitarri. Lisaks on ka lauluõpetus. Husavikis teen ka kooriga tööd ja mängin kirikus orelit,” kirjeldab naine. Naabruses asuva Myvantni põhikoolis õpib vaid 36 last. Kahel korral nädalas annab Laido neile muusikatunde. Õpetab kitarri, plokkflööti, akordionit, klaverit ja ukulelet.“Neil ka väike bänd, kus ma ise mängin klaverit. Paar väga head lauljat on ka juhendada,” ütleb Laido. Koorid tegutsevad Islandil valdavalt kirikute juures. Laido juhatab seal nais- ja meeskoori.
Kuidas keelega, sest parima tulemuse saavutamiseks tuleb osata kohalikku keelt korralikult? “Oskan veidi rootsi keelt ja selle abil on kohaliku keele õppimine lihtsam. Inglise keelt räägivad väga paljud lapsed. Eriti need, kellel on nn interneti lapsehoidja,” ütleb Laido.
Virmalised on tasuta
Elu Islandil on küllatki arhailine ning kohalikud on suured karjakasvatajad. Kahel korral aastas on paljudel nädalavahetused täiesti hõivatud lammastega. Mais algab nende karjatamine ja sügisel korjatakse nad jälle kokku. Palju kasvab majapidamistes ka hobuseid.
Täiesti omaette vaatepilt ja nauding on Islandi loodus. Et lagedaid ning eluta kohti on palju, siis on sagedased ka lumetormid. Laido on kogenud seda, kui lund on kooli või elumaja ukse ees rohkem kui pool meetrit. Õnneks avanevad kohalikud uksed sissepoole. Unustamatud on Islandi joad. Üks Euroopa suuremaid ehk Dettifoss asub üsna Husaviki lähedal. Joa laius on 100 meetrit ja kõrgus 45 meetrit.
Saareriigis puuduvad sääsed ja puugid. Kuid nende asemel lendab ringi palju väikeseid kärbseid. “Energia tuleb valdavalt kuumaveeallikatest. Kütmisega pole muret. Ja kuigi talvel võib olla pikalt -20 ja enam, on allikad alati lahti,” kirjeldab Laido. Suved on Islandil jahedad ning temperatuur +20 on nende mõistes juba soe ilm.
Klassikalist polaarpäeva ning -ööd Islandil pole, sest polaarjoon läbib vaid riigi põhjapoolseid väikesaari. “Detsembri lõpus on ikka paar tundi valget aega ka. Aga lumi annab valgust juurde. Ja loomulikult muudavad talvepimeduse valgemaks ka virmalised, mida näeb väga tihti ja täiesti tasuta,” ütleb Ilona Laido.
Kas tänavu augusti keskel lendab keilalanna taas Islasndile? “Ikka. Paar lähemat aastat olen paigas, sest pean ennast kultuurisaadikuks. Mais käisid Padise ja Keila koorid seal külas. Minu Keila “la&Do” osales ka ilusasti juubelilaulupeol,” rõõmustab Laido.
