Meie hulgast 16. märtsil 73-aastasena lahkunud Helene Vannari oli armastatud näitleja. Paljudele eestlastele puges ta hinge juba Tik-Taki tiigri Urrina, kuid suurem tuntus Helenele saabus teles „ENSV-s“ tehtud Aino Kessneri rolliga.
Helene Vannari sündis 20. märtsil 1948 Kilingi-Nõmmes. 1970. aastal lõpetas ta lavakunstikateedri. Algselt mõneks aastaks Ugala teatriga liitununa liikus ta sealt pärast tütre sündi edasi Tallinna Linnateatrisse (tollane Noorsooteater). Esimesel aastal töötas ta Linnateatris inspitsiendina ja siis edasi juba näitlejana. Eelmise aasta sügisel tähistas Helene Vannari Linnateatris mängimise 45. aastapäeva, olles sellega trupi kõige kauaaegsem liige.
Helene oli laval julge ja meeldejääv. Tema tugev ja kandev hääl kajab seni veel paljude teatrifännide hinges. Helene võimas monoloog lavastuses „Keskööpäike“ tõi etenduse ajal alati kaasa suure vaheaplausi ning Eesti teatri auhinna parima naiskõrvalosa eest.
Aastal 2021 pälvis Helene Vannari Oskar Lutsu huumoripree-mia. Aasta varem sai selle preemia ENSV sarjas Helene kehas-tatud tegelase Aino poega mängiv Argo Aadli.
Tallinna Linnateater on toonud välja tema ligi viiekümnest osatäitmisest koosneva rolligalerii olulisemad: Eugenia – Mrożeki „Tango“, lav Mati Unt, 1989; amm – Shakespeare’i „Romeo ja Julia“, lav Elmo Nüganen, 1992; kõige vanem naine – Lagarce’i „Olin kodus ja ootasin, et vihma hakkaks sadama“, lav Anu Lamp, 2016; Felicity – Cristoferi „See hetk“, lav Alo Kõrve 2016; Evelyn Thomas – Hare’i „Amy seisukoht“, lav Mladen Kiselov, 2011; Kate Osbourne – McDonaghi „Inishmaani igerik“, lav Jaanus Rohumaa, 2000; Betty – Adamsi „Hall mees“, lav Eero Spriit, 1999; kass Madrusson – Uspenski „Onu Teodor, kass ja koer“, lav Peeter Tammearu, 1998; õnneseen – Vasara ja Komissarovi „Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi“, 1979; meisterlikult esitatud monoloog Valdese ja Lambi eksperimentaalses lavastuses „Keskööpäike“, lav Anu Lamp, 2010.
Helene Vannari lavastuses „Valmisolek on kõik“, 2013. Peale teatri osales ta teles nii tiiger Urrina „Onu Tik-Taki seiklustes“, kohvikupidajana „Wikmani poistes“, ning võrratu kuid ehk mitte kõige positiivsema tegelase Aino Kesslerina „ENSV“ sarjas. Pikk nimekiri on tema saavutustest filmides ja kuuldemängudes.
Helene Vannari pälvis aastate jooksul oma töö eest mitmeid auhindu ja tunnustusi, nende seas 1990. aastal Eesti teatri naispeaosatäitja preemia, 2000. aastal raadioteatri näitlejaauhinna, 2004. aastal Valgetähe 4. klassi teenetemärgi, 2011. aastal teatriliidu naiskõrvalosatäitja auhinna, 2012 Espaki näitlejapreemia ning 2017. aastal Tallinna linna kolleegipreemia parima naiskõrvalosa rolli eest.
Aastal 2021 pälvis Helene Vannari Oskar Lutsu huumoripreemia. Seda preemiat on Palamusel välja antud 1987. aastast ja eelmisel aastal juba 33. korda. Aasta varem sai selle preemia „ENSV“ sarjas Helene kehastatud tegelase Aino poega mängiv Argo Aadli.
Fotod Siim Vahur, Tallinna Linnateater Evelin Võigemast: „Leeni (nii nagu sõbrad ja kolleegid teda kutsusid), oli üleni soe, armas ja lihtne inimene. Tema lõputu huumorimeel, sealhulgas huumor iseenda üle, oli alati südamlik, mitte kunagi kellegi suhtes terav. Pidevalt võis tema suust kuulda – ah, mis nüüd mina… aga selles polnud kunagi kübetki võltsi tagasihoidlikkust. Ta oligi elus üleni tagasihoidlik ja samal ajal laval erakordselt säravate värvidega julge ja teistest erinev näitleja, erakordse koomilise andega. Ma võin liialdamata öelda, et kõik kolleegid armastasid teda. Head teed, meie kallis Leeni…“
Helene Vannari ärasaatmine toimub 2. aprillil kell 14 Salme kultuurikeskuses. Lähedased paluvad pärgi ja kimpe mitte tuua.
