Harjumaa kultuuripärli tiitli pälvis maakonna ballil Aruküla kultuurihing ning -korraldaja Garina Toomingas. Kultuurijuhina täitub tal peatselt 20 aastat, varem on Toomingas saanud maakonna sädeinimese tiitli.
Toomingas on aastast 1999 Aruküla rahvamaja kultuuritegevust juhtiva kultuuriseltsi asutajaliige ja tegevdirektor. Tänavu täitub tal seega 20 aastat kodukandi kultuuritöö juhtimist. Nädala alguses käis maakonnaleht Harju Elu vastsel kultuuripärlil külas.
Kas üllatus tiitlist oli suur või aimasid, et midagi taolist võib tulla?
Üllatus oli suur. Just sellepärast, et mind on esitatud pärli tiitlile ka varasematel aastatel. Aga ma ei ole seda saanud. Küll anti mulle aastal 2003 liikumise Kodukant esimene sädeinimese tiitel. Enne eelmise aasta lõppu mulle vihjati, et midagi tuleb. Aga arvasin saavat teenetemärgi.
Kultuuripärli saamise seletuses on kirjas kaks suuremat tegu – kogumik sajast Aruküla kuulsusest, mis mis ilmus suve lõpus ja lisaks sai mullu edasi arendatud piirkonna mänguväljakut. Sinna lisandusid Eesti juubelile pühendatud kõnnitee ning tasakaalurada. Kindlasti mängis kaasa ka eelnevate aastate tegutsemine Arukülas.
Kelle oleksid Sa ise maakonna kultuuritiitli saajaks valinud?
Kiidan neid, kes enne mind on selle tiitli saanud. Olin väga rahul, kui pärliks sai Ülle Raud Kehrast. Toona ütlesin: minul ei ole mitte millegagi tema kõrvale tulla. Ta on olnud aastaid Kehra kunstide kooli direktor. Ja tema eelnevaid töökogemusi arvestatakse. See annabki pärlile võlu, et seda tiitlit ei anta ühe aasta tegemiste eest. Kultuuritöötaja on inimene, kes korraldab etendusi, filmide näitamist, väljasõitusid, kontserte, huvi ringe jne. Ta on oma maja hing.
Kuidas Sinust sai kultuuritöötaja?
Lugu on pikk ja huvitav, kulgedes üle kivide ja kändude. Olin õppinud aasta praeguses Tallinna ülikoolis kultuurikorraldust ning töötasin kohalikus veinitehases Tarco pudelite etikettide liimijana. Siis oli just selline üleminekuaeg, et majandid olid kadunud ja omavalitsused loodud. Osa valdadest andis aga 1990ndatel kultuuritöö üle MTÜdele ja seltsidele. Nii juhtus ka Raasiku vallas, kus kaks rahvamaja läks seltsidele. 1998 kuulutati välja konkurss kultuurijuhi kohale. Kandideerisin koos Juhan Trumpiga. Juhan oli selleks ajaks juba kõrgharidus käes. Mina muidugi põrusin, Juhan rump valiti ära. 19. oktoobril 1998 oli asutatud ka MTÜ Aruküla kultuuriselts.
Tööd alustanud Juhan Trump kutsus mind tööle, et alustaks koos. Jaanuari algusest 1999 saime mõlemad poole kohaga palgale. Juhan aga lahkus varsti töölt ja 1999. aasta keskel pakuti tegevjuhi kohta. Võtsin vastu. Arvasin, et ega kehvemaks enam minna ei saa ja et ehk ma ikka oskan ka midagi. Andsin nõusoleku. 1. augustist 1999 olen tegevjuht. Õppimist jätkasin põhitöö kõrvalt.
Kui rõõmsalt tulevad siia rahvamajja esinejad, teatrid ja filminäitajad?
Eelmisel aastal ja tänavu on meil palju filme. Seda tänu Eesti juubelile. Kahjuks ei saa siin saalis näidata suuri üleilmseid hittfilme, sest need on blue-ray peal. Sellist aparatuuri kahjuks ei ole. Kuigi kinobuss teeb head tööd ja näitab ka maal palju filme.
Teatritega on nii, et ise peab uurima ja kutsuma. Käisin värskelt kohaliku rahvaga Pärnu Endlas vaatamas etendust “Mitte praegu, kallis!”. Saalist vaatasin, et polegi nagu dekoratsioone. Helistasin esmaspäeval kohe teatri administraatorile. Kutsusin neid Arukülla. Kahjuks on meie lava liiga väike. Sama on ka Rakvere etendusega “Lendas üle käopesa”. Alguses mängiti seda vaid statsionaaris, veidi hiljem teistes suurtes Eesti teatrites. Nüüd on etendust kohendatud niipalju, et 27. veebruaril on “Lendas üle käopesa” Arukülas.
Saalis on pärast uute toolide paigutamist 267 kohta. Varem oli neid 300. Aga istmed on mugavad. Näiteks Von Krahlis ja VAT teatris ei ole istumine nii mugav.
Muusikute tuuridega on nii, et ega keegi sulle ei helista uudisega: minul homme algab talve-, suve- või kevadtuur. Kui midagi uut on, siis vaatan Piletimaailma ja Piletilevi infot. Ja hakkan neid kohe kutsuma Arukülla. Osa eelarveid on paraku suured ja piletihind tuleks siin väga kõrge. Kasulikum on huvilised bussiga Tallinnasse või mujale kohale viia.
Muljeid peab ka kohalikega vahetama. Küsima, mida nad tahavad näha ja keda kuulda. Kogukond on väga tähtis.
Sa ise ju peaaegu et elad rahvamajas?
Jah. (naerab) Just kirjutati ühest restoraniärimehest, kes tänu lapse sünnile on teinud endale reegli: iga päev lähen kella 17st koju. Mina aga ei saa kell 17 ära minna ja maja ust kinni panna. Minu töö on inimesed, kes tulevad pärast enda tööaega siia. Ma pean korraldama nende olemise siin nii heaks ja hubaseks, et nad tulevad ka järgmistel kordadel tagasi. Minule kultuuritöö meeldib. Olen siin kohal nii pilatese, võimlemise, jumalateenistuste kui fotoringi ajal. Samuti muude tegemiste ajal.
Kuidas lapsed ema pideva äraolekuga harjuvad?
Minul on kokku viis last. Neist kaks kasulast. Väiksemad käivad veel koolis, teised on suuremad. Nende elu ja olu on nagu näitlejate lastel, kes on kasvanud üles teatris – üks vanematest või ka mõlemad on õhtuti tööl. Mina katsun teha kodus nii palju asju ära, et perel oleks hea. Õnneks on töökoht kodukohas ehk Arukülas. Ma ei kujuta ette, kui peaksin kaheksast hommikul hilja õhtuni Tallinnas tööl olema.
Värske kultuuripärl
• Garina Toomingas (neiupõlvenimega Paiste) on sündinud 3. jaanuaril 1967. Lõpetas 2001. aastal kultuurinõuniku, tantsujuhtimise eriala toonases Tallinna pedagoogikaülikoolis.
• Ta on korraldanud Raasiku vallas arvukalt kultuuriüritusi: kontserte, teatrietendusi ja festivale (sh Harjumaa täiskasvanute teatrifestival ja Harjumaa harrastustruppide festival), laulu- ja tantsuvõistlusi, näitusi, perepäevi, spordipäevi jne, samuti edendanud kohalikku külaliikumist.
• Ta on pannud alguse Raasiku valla tantsu- ja laulupäevale ning juhtinud rahvatantsurühma Lapulised.
• 2002. aastal sai Toomingas Eesti kultuurkapitali Harjumaa ekspertgrupi aastapreemia. 2003. aastal pälvis ta liikumiselt Kodukant Harjumaa esimese sädeinimese tiitli. On valitud Ida-Harjumaa aasta inimeseks.
