Tänavu kevadel tõmbas Jõelähtme koguduse õpetaja Margus Kirja tillukese traktoriga pastoraadi kõrvale maalapile vaod sisse ning koos kogudusega haritakse seal nüüd esimest ühist kogukonnapõldu.

“Eriolukorra ajal tekkis mõte, et peaks kogudusele soetama väikese aiatraktori,” räägib kirikuõpetaja Margus Kirja. Türi kandist leiti traktorimüüja, kes toob Jaapanist maale vanu väiketraktoreid, tema kaudu soetati nii traktor, mullafrees kui ka vaoajaja.

“Tehnika katsetamisel selgus, et sellega on täitsa võimalik väikest viisi maad harida ja suuremaid vagusid sisse ajada. Nii saigi koguduse hulgas maha hõigatud, et kel huvi ja soovi, on oodatud kampa lööma,” räägib kirikuõpetaja kogukonnapõllu sünniloost. Huvi aiapinna vastu oli suur ja maa sai soovijate vahel üsna kiirelt jagatud. Me ei tea, mis tulevik toob, seega oskus söögiks taimi kasvatada võib osutuda mingil hetkel väga vajalikuks kogemuseks.

Eriolukord andis uue kogemuse

Sellel kevadel riigis valitsenud eriolukord sundis kõiki inimesi aega maha võtma. Igapäevane kiire elutempo asendus järsku rahuliku kulgemise ja kodus püsimise kohustusega ning nelja seina vahel istumisele otsiti vaheldust loodusest – kes avastas enda jaoks matkamise, kes potipõllunduse ja aiamaa harimise.

“Eriolukord pani paljud inimesed mõtlema, kui oluline on oma toit ja omakasvatatud aiakraam. Paljud linnainimesed otsivad taas maa- ja talukohti, kus oleks juures ka haritavat maad,” sõnab Margus Kirja. Koguduse põllu vastu tundsid huvi enim need, kel oma maalapikest pole või elavad linnas. Seose hoidmine maa ja looduga on oluline ka kristluse seisukohalt. Urbaniseerunud inimesele on vaja loodu puudutust, juba Iiob kirjutab oma raamatus, et küsi loomadelt ja lindudelt, need õpetavad sind ja kõnele maaga, et ta teeks sind targaks (Iiob 12:7-8).

Maa harimine ning selles õnnestumine või ebaõnnestumine aitab mõista eluringi, surma ja ülestõusmist. Inimeste seas laialt levinud loodu alistamise hoiak võib põllu pervel muutuda tänulikkuseks Looja vastu ja see omakorda õpetab meid jagama saadut.

Jõelähtme kirikuõpetaja Margus Kirja koguduse traktoriga esimest muldamist tegemas. / Haruldasematest taimedest kasvab pastoraadi aias ka varimagnoolia, mis loo tegemise hetkel oli õide puhkemas. Fotod Signe Valdmann 

Kokku on vagusid umbes kümme, pikematel vagudel kulgu 60 meetri ringis. Vagudelt võib leida nii klassikalisi aedvilju kui ka nende veidi põnevmaid sorte, näiteks kahte sorti musta kartulit, roosat kartulit, spargelkartulit, viit liiki kapsast, mitut liiki sibulat, sellerit ja peterselli, porgandit ja redist, erinevaid herneid ja ubasid, kaalikat, naerist ja mitut sorti peeti. “Mullastik pole siin just kõige parem – tegemist on suhteliselt kuiva ja liivase pinnasega, aga katsetame, mis ja kuidas siin kasvab,” sõnab Margus Kirja.

Rebane silguraksus

Vagudel kasvab ka tomatitaimi, millega käib kaasas tore lugu – nimelt sai üks koguduseliige kingiks kasvuhoonetomati taimi, aga et omal kasvuhoonet polnud, saigi need ühispõllule istutatud – ikka eksperimenteerimise korras – ehk kasvab! Istutades sai iga taime alla ka kolm silku pandud, see on taimedele heaks väetiseks.

Ühel hommikul aga kui kirikuõpetaja aiamaale läks, avanes talle vaatepilt, kus kõik tomatitaimed olid mööda põldu laiali loobitud. Helistas siis taimede istutajale ja vestluse käigus selgus, et taimede alla said silgud pandud – seda õpetaja varem ei teadnud ning siis oli tal pilt kohe selge – silgud olid maa sees juba nädalajagu hapnenud ning nüüd käis kohalik rebane maiustamas. Õnneks oli rebane taimedega nii hoolikas olnud, et need suuremat viga olnud saanud ja istutati aiamaale tagasi.
Kuidas on ühispõllul tööjaotus? “Vagude ajamine, muldamine ja kastmine on minu peal, oma vagude rohimise eest hoolitseb igaüks ise, aga kui aega üle jääb, rohitakse ka naabervagusid,” räägib Margus Kirja. Mõnel on üks vagu, mõnel kaks vagu, aga on ka ühiseid vagusid, näiteks samade seemnetega herneste ja ubade vagu tehti ühine.

Eksperimenteerimine pakub huvi

Lisaks on pastoraadi aias veel ravim- ja maitsetaime peenar. Seegi on paras eksperimenteerimine – jälgitakse, mis kuidas kasvab, vajadusel paigutatakse taimi ringi või istutatakse juurde. Erilisematest imetaimedest kasvab pastoraadi aias näiteks hundihammas. Hundihammast on Eestis kaks või kolm liiki ja need on looduskaitse all. Siinse taime kodumaa on Hiinas ning hiinlased ise loevad hundihammast kolme kõige vägevama ravimtaime hulka, mis neil kasvab – see sisaldab näiteks immuunsussüsteemi tugevdavat seleeni.

Margus Kirja sattus selle ravimtaime peale juhuslikult – nägi populaarteaduslikku filmi, kus oli selle taime imeomadustest juttu ning tekkis suurem huvi ka ise kasvatada. Nii saigi 6–7 aastat tagasi hundihamba seemned soetatud, maha külvatud ja nüüd on isegi juba paar laari tinktuuri tehtud, mida viimati jõulude ajal koguduseliikmetele sai jagatud.

Selleks, et taime juurest saaks tinktuuri teha, tuleb taime vähemalt neli aastat kasvatada, alles siis võib juure maast üles võtta. Eelmisest külvist on alles veel üks taim, sellelt plaanib kirikuõpetaja sügisel seemneid korjata, et uuel kevadel rohkem seemneid maha külvata ja taimi kasvatada.

Päeval, kui loo autor pastoraadi aeda külastas, valmistus kirikuõpetaja parasjagu esimeseks muldamiseks – varahommikul tuli lõpuks kauaoodatud vihm. Nädalavahetusel saabusid ka rohijad.