Homme annab vabariigi president Kersti Kaljulaid Arvo Pärdi keskuses üle tänavused riiklikud teenetemärgid. Valgetähe IV klassi saab kätte Kehra gümnaasiumi õppealajuhataja ja Eesti emakeeleõpetajate seltsi juht Kaja Sarapuu.
Teenetemärkide andmise uudis tuli 29. jaanuaril. 112 tubli Eesti elaniku ja välismaalase hulgas on ka mitu harjulast. Kose vallas elava ja Kehras töötava Kaja Sarapuu tubli töö saab tunnustustatud Valgetähe teenetemärgiga. “Eesti emakeeleõpetajate seltsi juhatuse esimees. Olnud seltsiga seotud selle loomisest alates pea 30 aastat ja seisnud hea selle eest, et seltsist on saanud tõsiseltvõetav emakeeleõpetajaid esindav organisatsioon,” seisab põhjenduses.
Kas olete mitu nädalat hiljem mõelnud, et miks mina ja mille eest tunnustuse saan?
Peamiselt ikkagi emakeeleõpetajate seltsi ühendamise ning juhtimise eest. Ning ilmselt ka emakeele õpetamise eest. Tahan ise, et see oleks olulisem kui seltsitöö. Seda toimetan vabatahtlikult, õpetamine on põhitegevus ja palgatöö.
Homme olen vabariigi presidendilt Kersti Kaljulaidilt Laulasmaal Pärdi keskuses Valgetähe teenetemärki kätte saamas. Siiani pole ma veel keskuses käinud. Aga peatselt plaanime seal korraldada emakeele õpetajate kevadpäevad.
Kellele oleksite ise teenetemärgi andnud?
Ei ole niimoodi mõelnud. Seltsis on näiteks väga häid tegijaid. Võib-olla on nendest mõni ka juba teenetemärgi saanud. Üks suur eeskuju ning õpetaja Raplamaalt on Krista Mägi. Vabatahtlikku tööd teevad enamasti naised. See käib aga pere ja hobide kõrvalt. Ja kõik need tegijad on väärt tunnustust ning tänu.
Tallinna pedagoogilise instituudi lõpetamise järel sai Teist kohe õpetaja Harjumaal.
Noore õpetaja esimene ametikoht oli Oru põhikoolis. Siis oli kool veel seitsmeklassiline. Toona arvasin, et õpetan seal terve tööelu. Aga nüüd arvan, et tööelu pidanuks veel kirjumalt elama. Edasi tuli kümme aastat Kose gümnaasium ning selle järel taas Oru. Nüüd Kehra gümnaasiumis.
Praegu Te tunde enam ei anna?
Neljas aasta töötan kunagise kodukooli õppealajuhata ametis. Tundide andmiseks aega ei jätku, sest kogu kooli õppealajuhatajana on minul palju tööd. Vaid siis seisan klassi ees, kui mõnda kolleegi on tarvis asendada. Muusikatunde olen ka andnud, sest seda ala olen ka veidi õppinud. Laulan ka Kose kammerkooris. Kehras meeldib mulle töötada. Kool on tore, meeskond tubli ja hästi toimiv.
Kuidas on muutunud Teie 35 tööaasta jooksul eesti keel? Kas paremaks, täpsemaks, vabamaks või hoopis lohakamaks?
Ma ei tunneta, et igapäevakeel oleks muutunud. Eks me puutume kokku nendega, kellega oleme enam-vähem ühesugused. Kantseliiti on alati ja on ka tulevikus, võõrkeelseid väljendeid samuti. Aga midagi hullu sellest küll pole. Samas peame olema ettevaatlikud ning valvel, sest keel on ikkagi mingil määral ohus. Peame säilitama oma rahvusriigis oma keele. Paraku ei aita see, kui soovitame õpilastele: kasutage eesti keelt ning tehke seda õigesti. Kahjuks jääb vajandust eesti keele kasutamiseks vähemaks. Nutipõlvkond näiteks räägib vahetunnil kohati juba inglise keeles. Oma noorema lapse pealt näen siiski, et keel ei sure välja. Tema nimelt on hoolas eesti keele kasutaja.
Aga lugemine? Kas teismelised huvituvad lihtsast paberraamatust?
Mina tunnen selliseid noori inimesi, keda huvitab nii paberraamat kui ka lugemine nutiseadmetest. Samuti kirjutamine paberile ja nutiseadmetega. Noored koostavad lugusid ning kirjutavad jutte. Samas on teine pool, kes vajavad tuge, abi ning kellele on tunnid rasked.
Tammsaaret ja Lutsu ikka teatakse?
Kes ja kuidas. Noored loevad sama palju kui täiskasvanud. Aga veidi teistsugust kirjandust. Näiteks ingliskeelseid ja lühitekste. Pikki tekste jääb vähemaks. Ma kardan, et õpetajad ei leiagi kohati aega tegeleda terviktekstidega.
Suurfilmi “Tõde ja õigus” lähete vaatama?
Uuel nädalal kindlasti.
Mida peaks enne tegema, kas esimese osa läbi lugema või filmi vaatama?
Nii ja naa. On juhtunud seda, et mõne raamatu järgi valminud film on viinud raamatu lugemiseni. Ning ka vastupidi. Mulle meeldisid “Seltsimees laps” ning selle kaks järge raamatuna rohkem. Oli suuremat sügavust.
Kas olete väga noriv keelekasutuse üle? Jälgite täpselt, kuidas peab rääkima?
Olen küll noriv. Ja eriti pahaseks saan siis, kui avalikus ruumis kasutatakse valesti. Olen teinud ka vastavaid märkusi.
Kas grammatiliselt või siis, kui keegi räägib osaliselt murdekeelt?
Ikka õigekirjaliselt. Koma kasutamine, vormid “õieti” ja “õigesti”, “vahel” ja “vahest”. Mind pahandab ka see, kui inglise keelest on tõlgitud tarbetekst. Näiteks pikemates tootetutvustustes.
