Eeva Mägi on huvitav kooslus advokaadist ja filmitegijast, kelle loomingut mõtestab sügav, kohati ka toores inimlikkus ja õiglustunne. Film on võitnud Eeva endale, kuid juura ei ole teda ka veel täielikult kaotanud.
Eevast on viimasel ajal palju erinevates kanalites kirjutatud seoses tema viimase filmiga „Mo Papa“, mis kuulub 16 filmi hulka, mis valiti 5500 seast maineka Torino filmifestivali põhivõistlusprogrammi. Eeva on saanud erinevaid auhindu ja tema poeetiline lühidok „Süda Sõrve sääres” (2019) jõudis koguni Oscari longlistile. Eeva töötab endiselt ka vandeadvokaadina ning on Eesti Advokatuuri liige, kuid põhilise tähelepanu ja aja võtab temalt siiski looming. Viimastel aastatel tegeleb ta Mo-filmidega, millest on ekraanidele jõudnud „Mo Mamma“ ja „Mo Papa“. Viimane esilinastus sel sügisel PÖFFil ja hakkas kinodes jooksma alates eilsest ehk 4. detsembrist.
Kui looming on nii erisugune nagu Eeva oma, tekib paratamatult tahtmine hakata teda ennast koorima ja uurima, kust see kõik tuleb ja kuidas ta seda teeb, nö the making of Eeva… Seega võtsime ta luubi alla.
Kuivõrd kirjeldab Sind ennast „sügav, kohati ka toores inimlikkus ja õiglustunne“?
Usun, et need omadused on minus kõik olemas.
Oma varasemates intervjuudes oled rääkinud ürgkaosest, mis on vajalik selleks, et luua. Olen lugenud Sinu vastuseid, aga ma ei loe sealt välja, mis asi see ürgkaos täpsemalt on?
Ürgkaos on miski, mida ongi keeruline sõnadesse panna või sõnadega selgitada, sest see on seisund. Kõige paremini on ürgkaose mõistet hiljuti selgitanud teoloog Rahel Toomik saates „Plekktrumm“, mõtestades seda kui loomingueelset kaost, mis pärineb heebreakeelsest sõnast „tohuvabohu“ (tõlkes „tühi ja paljas“). Ürgkaos on selline loomiseelne segasusseisund, kus kõik on tühi ja paljas. Minu jaoks kirjeldab see väga hästi justnimelt seda seisundit, mis mul filme tehes on: on idee, tundeväli, inimesed – teised loojad, ent kõik on kuidagi tühi ja paljas. Ja selles tühjas ja paljas ruumis tekib ühtäkki täiesti imepärane loomisseisund ning sünnibki stseen. Kuidas see tekib, seda ma ei tea, sest selle jaoks ei saa olla kindlat meetodit.
„Kuidagi on nii, et minu universumi laul on just film. See on nii tugevalt minu sees ja selleks, et seda endast välja saada, anda edasi oma tundeid, pean tegema filmi.“
Kas see ürgkaos peab olema võttegrupis kollektiivne, et looming, kus täpne stsenaarium ja kava puuduvad, saaks vormi võtta?
Jah, see peab olema kollektiivne. See on jagatud kaose seisund – kõik on koos kaoses. See ei tähenda, et me lihtsalt nö passiks kuskil ja ootaks ja ootaks ja ootaks… Ei, selles veidras seisundis kõik otsivad ja pakuvad miskit. Väga tihti ei juhtu tunde või päevi midagi kinolinaväärset, aga siis juhtub, ja siis oleks justkui kogu meeskonda tabanud sama magnetväli, mis tõmbab kõiki täpselt ühes suunas: näitlejad teavad, mida teha, operaator filmib iga liigutuse perfektselt üles, heli on salvestatud, mina ja kunstnikud vaatame ekraani ning pisarad voolavad. Kust see tuleb, ei tea, aga tuleb. Ent seda ei tohi enne ise oma mõistusega hakata segama, suunama, välja pressima, tuleb vastupidavalt kogu ebakindlus ja ebameeldivus, mis sellega kaasneb, välja kannatada, minna sellest ebamugavusest läbi, saada teisele poole loori, ja siis hakkavad imed juhtuma – kõik peab olema justnimelt tühi ja paljas.
Kui suur osa sinu filmidest kannab isiklikku kogemust? Milline neist on kõige autobiograafilisem?
Igas minu filmis on väga palju minu enda kogemusi, mis segunevad teiste inimeste lugudega. Minu enda kogemus saab sageli alguse unenäost, mõnest salapärasest tundest, mis on minu sees kasvanud aastaid. Tihti olen ise need unenäod või tunded juba unustanud, ent kellegi teise elus juhtunud lugu või tunne kutsub selle esile, ja kasvatab seda esimest nö loomingulist impulssi. See kõik kutsub filmiloo ellu ning tekitab koos eluga lisakihte peale, mis annavad loole ja karakterile sügavust ning aitavad karakteril praegust hetke, milles ta on, mõista. Me elame meeskonnaga iga filmi läbi.
Mis tunne on maalida oma isiklikke valusaid kogemusi kinolinale? Ja neid seal näha? Kas selles on ka midagi vabastavat?
Filmi luues ei vaata ma filmi enda isikliku loona, vaid jälgin seda, mida lugu ise tahab jutustada, kuhu see lugu suundub, mis kihte loole veel lisada. Mõtlen filmi tegemise ajal väga palju sellele, kuidas see tunne, mida karakter tunneb, viia vaataja südamesse, et ka tema tunneks sarnast tunnet, ja mõistaks inimese valu, rõõmu, tundeid. Kui ma saan selle kätte ja film on valmis, siis vaatan tõesti filmi jälle väga isiklikult pinnalt ja rõõmustan selle valu, elu ja ilu üle, mis filmi sai.
Sul on huvitav lapsepõlv. Olid palju maal vanaema juures, kus valitses igapäevane korralagedus, oli palju ebakindlust ja ettearvamatust. Kas osa Sinu kaosest võib olla pärit just sealt?
Väga huvitav, et nii küsid. Ma ei ole sellele ise mõelnudki, aga nüüd tõesti… Pähklas, Mamma juures, oli meil korralik kaos. Minu jaoks oli see kaos vabadus. Vast tõesti on sealt paljud asjad alguse saanud. Näiteks Mamma ajamääramine, see ei sõltunud kunagi kellaajast, vaid aeg oli hoopiski miskit muud, see oli sisemine rütm. Selle sisemise rütmi tõttu jäime muidugi alati linnabussist maha… Ma nimetaksin seda kaost, mis oli Mamma ja Papa juures pigem organiseeritud korralageduseks – väga vabastav seisund, eriti, kui ei proovigi selles korda luua.
„Filmi luues ei vaata ma filmi enda isikliku loona, vaid jälgin seda, mida lugu ise tahab jutustada, kuhu see lugu suundub, mis kihte loole veel lisada.“
Filmi tegemine on pikk ja mitmetahuline protsess. Kuidas Sa suudad oma lugu ja selle jagamise tungi säilitada kogu selle protsessi vältel?
Sõna protsess kirjeldab juba ise seda teekonda. On valearusaam, et autor purjetab kogu aeg loomingulisel laineharjal. Igal teekonnal on erinevaid seisundeid, aga midagi salapärast hoiab seda teekonda koos nii, et jaksan selle käia lõpuni ja tean, et sünnib film. Olen mõelnud, mis see on. Ühel ööl sain vastuse. Ärkasin öösel üles, süda tagus. Aga mind ei seganud see südamepekslemine, vaid kuulasin oma südamelööke ja tabasin end mõttelt, et minu süda mitte ei tiksu, vaid tuksub. Mu südamelöökidel on mõte. Mu südamelöögid tekitavad ülemheli, mis ongi minu elu mõte. Elan oma südamelöökide ülemheli rütmis.
Viibid sageli Vilsandil vaikuses ja looduses. Kas Sinu jaoks on veel laul ja päikesel heli?
Viibin kevadel ja suvel väga palju Vilsandil ning mulle on oluline seal üksi olla. Vahel on mitu päeva, kus ma ei räägi ühegi inimesega, küll aga olen seal hakanud rääkima päikese, mere, merikapsa, kivide ja teistega. See algas iseenesest – olin pikalt paadikuuris üksi olnud ning ühel hetkel hakkasin loojuvale päikesele soovima „head teed“. Järgmisel õhtul olin juba põnevil, et mida veel loojuvale päikesele soovida. Pean selle kohta päevikut, kus on kirjas, mis ma õhtul päikesele soovisin. Paadikuuri slipil istudes vestlen merikapsaga, see on selline sõnadeta tundmuslik vestlus. Linnuperesid on huvitav jälgida. See on tõesti selline koht, kus kõigel on oma heli ja laul. Tuulel, paadikuuri kummitustel, majakatustel kaklevatel merikajakatel, hahkidel, pesast väljakukkuval pääsukesel, vaikusel ja tundel. Lõpmata ilus koht, kus kõik saab üheks.
Mulle on Sinu (lühi)filmidest kõige enam meeldinud „Kolmapäev“. Miks seda ETV2 ei näidata? Tegemist on väga omapärase stsenaariumiga, mis on võrratult hästi üles võetud.
Seda ma ei tea, miks „Kolmapäeva“ televisioonis ei näidata. Võiks ju tõesti.
Kui palju on „Mo Mammas“ Sinu vanaema lugu ja kui palju Sinu ja Su ema oma?
„Mo Mamma“ on meie kõigi ja ka teiste lugu. Ta ei ole autobiograafiline, vaid kolme eri põlvkonna naise lugu.
Sul on edukas ja jõuline ema (Maria Mägi-Rohtmets). Kui lihtne oli Sinu jaoks täiesti enda tee loomine ja juura juurest filmi pöördumine?
Mul on tõesti väga jõuline ema. Ta annab ka mulle väga palju jõudu mu teekonnal. Ent tema jõud ei ole suunatud kuidagi minu teekonna takistamisele.
Su filmid kõnelevad otsingutest, leppimistest, ängist ja selle vaigistamisest. Kui palju Sinus endas seda kõike sees on?
Lõpmata palju. Neid filme tuleb veel.
„Ürgkaos on selline loomiseelne segasusseisund, kus kõik on tühi ja paljas. Minu jaoks kirjeldab see väga hästi justnimelt seda seisundit, mis mul filme tehes on: on idee, tundeväli, inimesed – teised loojad, ent kõik on kuidagi tühi ja paljas.“
Miks just film? Miks mitte luule, laul, maal?
Kuidagi on nii, et minu universumi laul on just film. See on nii tugevalt minu sees ja selleks, et seda endast välja saada, anda edasi oma tundeid, pean tegema filmi. See on just tunne, mida tahan edasi anda.
Milline on Sinu unelmate elu iseenda jaoks? Kus Sa tahaksid 20 aasta pärast olla?
Loodan, et ma ei kaota kunagi võimet unistada.
Uurisin Sinu nime tähendust. Eeva on heebrea päritolu naisenimi, mis tähendab „elu“ või „elavat“. Mäetipp on aga jumaliku ilmutuse paik, mäetipule tõusmine on alguse sümbol. Muu hulgas on Eeva nimepäev jõululaupäeval, 24. detsembril. Mulle näib, et siin on tõesti justkui taevased jõud mängus, et Sina pead looma… Kuidas on Sinu suhted Jumalaga?
Ma usun Jumalasse, muud moodi ma ei saaks toimida. Väiksena, kui oma isapoolsete vanavanemate juures Sõrves olin, siis veetsin aega koos oma tädipoja Andreiga, kes on nüüd preester. Andrei aitas juba lapsena mõtestada Jumalat, sain aru, et Jumal ei võrdu Jeesus Kristusega. Tundub väga lihtlabane võrdlus, aga kahjuks nii on, et palju seostatakse Jumalat vaid kristlusega. Andrei suunas mind Sõrves taevatähti õpetades selle poole, et Jumal on midagi väga suurt ja sisemist.
Mis puutub mu nimesse, siis see on tõesti huvitav leid. Ent mägedega seostatakse kohe mäetippe, aga ka mägede külgedel, sees ja orgudes on huvitavad teed, rääkimata settekivimitest, millest mäed koosnevad. Meenub Henry Gee raamat „Elu maal“, mida hiljaaegu lugesin, mille lõpuosas on ilus mõte: „Milline on siis inimeste pärand? Kui mõõta seda elu kestusega Maal – siis seda polegi. Kogu inimajalugu, nii intensiivne ja lühike, kõik sõjad, kogu kirjandus, kõik vürtsid ja diktaatorid oma paleedes, kogu rõõm, kõik kannatused, kõik armastused, unistused ja saavutused ei jäta mõnda tulevasse settekivimisse enamat kui mõne millimeetri paksuse kihi, mis mureneb lõpuks ikka põrmuks ja vajub ookeani põhja.“ Hea on olla elav settekivim.
