Kõuel sündinud Jaan Künnap oli 41-aastane, kui iseseisvust soovivad inimesed Eestis, Lätis ja Leedus kätest kinni võtsid, moodustades Tallinnast Vilniuseni ulatuva inimketi. Toimuvat jäädvustades pildistas ta Canoniga täis mitu filmilinti.
1989. aastal töötas Künnap päästelaevas tuukrina, aga harrastas ka mägironimist. Nõnda viibis ta suvel kolm kuud päästjana Pamiirides. Muuhulgas tõusis mees 7134 meetrit kõrge Lenini mäe tippu, kus ta on üldse käinud kokku viis korda.
22. augustil Eestisse tagasi jõudes polnud mehel aimugi, et selline üritus nagu Balti kett on tulemas. Žiguli ja kolme sõbraga sõitis ta siiski üritust kaema. “Nemad teadsid. Mina tulin mägedest, mina ei teadnud eriti midagi,” muheleb ta.
Canoni peegelkaameraga
Tuukritöö ja alpinismi kõrval oli Künnap aktiivne amatöörpiltnik, kasutades esialgu fotoaparaati Kiev. “Kuna mu koolivenna vend elas Ameerikas, siis ma sain 1987. aastal juba Canoni peegelkaamera,” meenutab ta.
Selle Canoni peegelkaameraga pildistas Künnap 23. augustil 1989 täis mitu filmikassetti. Mees kasutas filmi tundlikkusega 65 kosti. “See oli tavaline mustvalge,” räägib ta.
Žigulis olid lisaks Künnapile veel Toomas Kiige ja Jaan Süld – kõik Tallinna Fotoklubi liikmed. “Profid me ei olnud keegi,” meenutab Künnap. Neljandana sõitis kaasa üks naisterahvas, kuid tema nimi on unustusehõlma vajunud.
“Sõitsime sõpradega Kohila poole. Seal sõitsime edasi-tagasi, tegime need pildid. Kui oli see hetk, et kõik pidid käest kinni hoidma, siis me läksime ka rivvi,” ütleb ta.
“Tookord oli mõnus olla. Kõikidel inimestel oli hea tuju. Väikesed Selga raadiod olid inimestel lahti. Sealt tuli info ja sealt tuli muusika. Suur üritus, massid koos, massipsühhoos,” räägib mees.
Balti keti järel löödi Žigulile jälle hääled sisse ja vaadati rahva äraminekut. “Siis läksime tuttavate juurde, võtsime viina. Võib-olla surusime kätt ka teineteisel, et selline üritus ikka tehti,” ütleb Künnap.
Aeganõudev ilmutamine
Paar päeva pärast suurüritust ilmutas Künnap Balti ketist võetud fotod laeval Tallinn, mis seisis Paljassaare sadamas ja kus käis koos Noorte Meremeeste Klubi. “Ma juhendasin seal fotoringi. Laeva ma olin ise pimiku ehitanud,” meenutab ta.
Ilmutamine nägi tol ajal välja nii, et film võeti pimikus kassetist välja ja keerati spetsiaalse kanalitega spiraali sisse. “Siis kallasin sinna ilmuti, mille temperatuur oli 20 kraadi. Minul oli D76 ilmuti,” räägib Künnap.
Seda kõike tuli liigutada, mis kestis üheksa minutit. “Siis kallasin ilmuti välja, lasin kraanist paar-kolm korda vett peale. Siis tuli sinna sisse kallata viieteistkümneks minutiks kinnisti. Siis võis kaane pealt lahti võtta ja paarkümmend minutit filmi voolava vee all pesta,” ütleb mees.
“Siis riputasin filmi üles. Ühelt poolt, mitte emulsiooni poolelt, tõmbasin kuivatilapiga veel veepiisad ära. Paari tunni pärast oli film kuiv ja sai hakata suurendusaparaadiga pilte tegema,” lisab Künnap.
Balti ketist õnnestus mehel 70–80 fotot. “Ma ei teinud neid ühelegi väljaandele. Selle ürituse peale mul lepingut ei olnud,” räägib ta. Negatiivid saatis ta skannituna kümmekond aastat hiljem Balti keti peaorganisaator Andrus Öövelile. Künnapi sõnul ongi suurem huvi tema fotode vastu tekkinud eeskätt seoses Balti keti aastapäevadega.
Praegu 71-aastane Künnap on endiselt aktiivne. “Tegin Saaremal kolm päeva seikluspargi ronimisvõrku. Nüüd lähen Ruhnu saarele purjetajaid koolitama,” muheleb ta.
