Kindlasti on paljud kahe ilmasõja vahelise perioodi ajaloo huvilised puutunud kokku väidetega, et kunagine Eesti vabariigi kaitsevägede ülemjuhataja Johan Laidoner oli vabamüürlane. Mis on nende väidete allikas?

Aeg-ajalt ilmub mõni artikkel, kus üks või teine inimene, mõnikord isegi ajaloolane väidab, et nii kaitsevägede ülemjuhataja Johan Laidoner kui ka riigivanem Konstantin Päts kuulusid mingisse Rootsi looži, teistel andmetel aga mingisse Inglismaal olevasse looži.

Vabamüürlased tegelevad intensiivselt ise oma ajaloo uurimisega. Näiteks maailma vanim uurimisloož, Inglise ühendatud suurlooži jurisdiktsiooni kuuluv Quatuor Coronati, mis asutati aastal 1886 ning mille toetajaliikmeks võib igaüks hakata olenemata sellest, kas ta on vabamüürlane või mitte, annab kord aastas välja teadusartiklite kogumikku vabamüürluse ajaloost.

Kui mõni riigipea või kõrge aukraadiga kaitseväelane oleks kunagi mõnda välismaisesse looži kuulunud, siis oleks see tänaseks vaieldamatult välja tulnud.

Tõsi, on kaduvväike võimalus, et inimene kuulus mõnda sellisesse looži, mis lõpetas tegevuse ning looži arhiiv ei ole säilinud või arhiiv hävitati. Samuti varastasid NKVD agendid, nõukogude sõjaväelased ja natsistliku Saksamaa sõjaväelased vabamüürlike organisatsioonide dokumente. Ja samas võib täiesti vabalt mõni arhiiv vedeleda kusagil pööningul ning oodata oma avastamise aega.

Aga küsimus, kust kohast on pärit legend, et Johan Laidor oli vabamüürlane, on täiesti tuvastatav.

Antisemiitlik äärmuslike rahvuslaste väljaanne Häire – rahvuslikku poliitikat ja majanduslikku iseseisvust taotlev ajaleht – kirjutab 24. veebruaril 1934: Eesti vabadussõja lõpul paistis kindral J. Laidoneri kuju silma maailma vabamüürlastele. Ei ole ime, et J. Laidoner Inglise vabamüürlaste ülesandel ja huvides saadeti Mossuli õliväljade küsimust lahendama, mis pidi maa pärisrahva silmis muljet sünnitama, et Inglise rahamagnaadid – vabamüürlased – ei ole sugugi huvitet neist õliväljadest. Selle küsimuse lahendamisel olevat antud Inglise valitsuse poolt sir’i tiitel J. Laidonerile, ning Laidoner võivat rahulikult raputada Eesti tolmu jalgadelt ja sõita Inglismaale. Kuid J. Laidoner ei mõelnudki Inglismaale mineku pääle, vaid astus juut Claus Scheeli panga teenistusse, saades seega oma endistele sissetulekutele veel lisaks juurde suurema sissetuleku. 1931. aastal hakkas meie naaberrahval lätlastel ilmuma väga tähtis ajakiri Tautas Vairogs, mis senini on ilmunud juba 32 numbert. See ajakiri tõi järjekindlalt teateid inimsoo verivaenlaste – juutide tegevusest, tema salajastest “tööriistadest” – ühingutest, ordudest, vabamüürlastest, ja teatas tihti, kes on Eestis juutide truud tööriistad – vabamüürlased.

Hoiatus Laidoneri eest

Kui meie Tartu ülikooli professor Ants Piip välisministrina Riiga ehk mujale sõitis, võisime sageli Tautas Vairogsi lehekülgedelt lugeda lp professori nime, kusjuures nimetatakse teda rotaristiks (s.o vabamüürlaste looži liige). Sama ajakiri on mitmel korral eestlaste tähelepanu juhtinud J. Laidoneri kui ühe välismaa vabamüürlaste looži liikme pääle, kelle ees olgu eesti rahvas avalikkude riigiametite usaldamisega äärmiselt ettevaatlik. Samuti on kindral J. Laidoneri kui vabamüürlase eest eestlasi hoiatanud teine Läti ajaleht Perkons Krusts. Kuna aga kõik Eesti ajalehed need hoiatused sihilikult on surnuks vaikinud, peab arvama, et nad seda on mingisugustel mõjutustel teinud.

Kaitsevägede ülemjuhataja, kindral Johan Laidoner (1884–1953). 

Nüüd hoiatab Tautas Vairogs (Rahva Kilp) 1933. aasta novembrikuul nr 30 uuesti eestlasi vabamüürlase J. Laidoneri eest. 15. juuni Päewaleht aastast 1934 kirjutab: Kindral Laidoner Häire toimetajaga kohtus. Toimetaja Eber auhaavamise eest kuueks kuuks vangi.

Neljapäeval tuli rahukogus arutusele kindral J. Laidoneri erakaebus Tartus ilmunud ajalehe Häire vastutava toimetaja Albert Eberi vastu ajalehes avaldatud laimu pärast.

Häire nr 1, mis ilmus 24. veebruaril käesoleval aastal, avaldas kirjutise “Juutide sionistide protokollid ja kindral Laidoner”, milles toodi kindral Laidoneri kohta ette valeandmeid, nagu kuuluks ta inglise vabamüürlaste hulka, ning nagu oleks tal Türgi ja Iraagi vaheliste tüliküsimuste lahendamisel olnud erihuvid ajada. Selle protsessi arutamisele ilmus ka kindral J. Laidoner ise.

Kuulati üle tunnistaja A. Rei, kes jutustas sellest, kuidas J. Laidoner kutsuti Rahvasteliidu poolt lahendama Türgi ja Iraagi piiritüli. See kutse oli austav Eestile.

Kindral Laidoneri volinik advokaat D. Hendrikson palus kaebealust karistada, kuna kirjutisega on haavatud J. Laidoneri au.

Kindral Laidoner võttis ise ka sõna ja ütles, et tema pole kunagi kuulunud vabamüürlaste hulka, ja kui oleks kuulunud, siis poleks temal põhjust seda salata. Piiritüli lahendamisel polnud temal mingeid võimalusi kaitsta kellegi kõrvaliste isikute majanduslikke huve, nagu seda Häire püüab temale ette heita.

Kaebealuse kaitsja advokaat Pikk püüdis väita, nagu polekski ajaleht tahtnud selle varjuheitva artikliga kindral Laidoneri au haavata.

Kindral Laidoner vastas sellele, et võib ju olla mitmesuguseid arusaamisi au mõistest, tema au on igatahes sellise varjuheitva artikliga haavatud, artikli kirjutajal ei võinud teist eesmärki ollagi peale mahategemise.

Rahukogu mõistis Häire toimetaja Albert Eberi kuueks kuuks vangi. Peale selle teda karistati 150-kroonise raha-
trahviga. Kaebealune on kohustatud kuulutama selle otsuse Riigi Teatajas ja Postimehes.

Skandaal levib

Skandaal levis, sellest kirjutasid kõik ajalehed. Näiteks isegi Tapa Kaja, mis annab järgmisel päeval teada:

Ülemjuhataja auhaavamise eest 6 kuud.

Tartu ajaleht Tallinna kohtus.

Neljapäeval pealelõunat lõppes Tallinna-Haapsalu rahukogus kaitsevägede ülemjuhataja kindral Laidoneri kaebuse arutamine suletud Tartu ajalehe Häire vastutava toimetaja A. Eberi vastu.

Teatavasti enne valimisi ilmus ajaleht Häires kirjutus, mille järgi kindral Laidoner olevat vabamüürlane ja vabamüürlaste ülesandel saadetud Väike-Aasiasse lahendama Mossuli õliväljade küsimust. Hiljem, kui kindral Laidoner lahendas õliväljade küsimuse inglaste kasuks, anti talle Inglise kuninga poolt sir’i aunimi.

Toimetaja Eberi kaitsja, Tartu advokaat Rink palus asja edasi lükkamist, mis aga kohtu poolt tagajärjeta jäeti.

Eesti vabadussõja lõpul paistis kindral J. Laidoneri kuju silma maailma vabamüürlastele.

Ilmunud tunnistaja A. Rei seletab, et kindral Laidoner saadeti Mossuli õliväljade küsimust lahendama Rahvasteliidu nõukogu poolt, kus vastava ettepaneku tegi prantslane. Tunnistaja seletuste täiendamiseks esitab kindral Laidoneri kaitsja veel kaks telegrammi ja Rahvasteliidu aruande. Toimetaja Eberi kaitsja esitab kohtule välismaa ajakirja, millest nähtub, et kindral Laidoner kuulub vabamüürlaste hulka; kohus ei võta seda kui mitteametlikku paberit arvesse.

Kindral Laidoner kohtub 1929. aastal Rootsi kuningas Gustav V-ga. Tagaplaanil riigivanem August Rei. Gustav V oli 1907–1950 Rootsi vabamüürlaste ordu Svenska Frimurare Orden suurmeister. 

Ülemjuhataja isiklikult esines kohtus kahel korral pikema seletusega, milles kindla sõnaga ütles, et tema vabamüürlane ei ole. Palub kohut oma laimajat karistada.

Peale pikemat nõupidamist kuulutas kohus otsuse, millega Häire vastutavat toimetajat karistatakse kuuekuise arestiga, peale selle veel 150-kroonilise rahatrahviga, ühtlasi avaldatakse tema kulul kohtuotsus Riigi Teatajas.

Ilmselt see välismaa ajakiri, mille advokaat tõestuseks tõi, oligi lätlaste Tautas Vairogs. Kust kohast nende info pärit oli, sellele ei ole praegu kahjuks mingeid viiteid. Siiski ei ole mingit põhjust kahelda Laidoneri sõnades, et kui ta ka oleks mõne välismaa looži liige, siis pole tal põhjust seda varjata.

Veidral kombel elab äärmusliku väljaande loodud legend tänaseni.