Aruküla huvikeskuse Pääsulinnu akordioniõpetaja Eve Vendt sai kultuurkapitalilt Eesti parima muusikaõpetaja preemia. Tunnustus temale ja veel neljale kolleegile anti üle 22. septembril.
Eesti kultuurkapitali helikunsti sihtkapital ja Eesti muusikakoolide liit andsid pühapäeval, 22. septembril Estonia talveaias üle tänavused 1500-eurosed tunnustused parimatele muusikaõpetajatele. Helikunsti sihtkapitali pedagoogi tunnustuspreemia viie laureaadi seas on Aruküla huvialakeskuse Pääsulind akordioniõpetaja Eve Vendt. Tema kandidatuuri esitasid tunnustusele Pääsulinnu direktor Malle Jaako ning Eesti Akordioniliit.
Kümmekond päeva pärast tiitli vastuvõttu andis Eve Vendt pikema intervjuu Harju Elule. Ikka armsas Aruküla mõisas, kus toimetavad kooli ja huvikeskuse pere, kus õpetatakse pille ning muudki huviharidusega seonduvat.
Mida suur tunnustus teile ja teie Pääsulinnu õpilastele tähendab?
Hea küsimus, nagu tavatsetakse öelda (naerab). Loomulikult on hea meel. Aga ma ei ole kunagi mõelnud, et teen oma tööd tunnustuse pärast. Ja samas läheb kõik samamoodi edasi: õpetused, tunnid ja harjutamine.
Tegelikult on kõik meie õpetajad väärt tunnustust, sest nad teevad oma tööd südamega. Aga võib-olla valiti mind välja tänu headele juhuste kokkulangemisele.
Kuidas te Arukülla õpetama sattusite?
Esimene kool, kus ma pärast Otsa kooli lõpetamist tunde andsin, oli Võru. Sinna sattusin väga noorena koos abikaasaga tööle. Mida me õpetamisest teadsime, on iseasi. Aga ees oli ootamas akordioniosakond ning vanemad pedagoogid. Nende kõrval hakkasin arenema, omandasin nippe ja tarkusi. Neid kasutan siiani. Seega õpetamisoskuse sain seal linnas. Suur tänu! Otsa kooli ajal tegin veidike tööd ka Tallinnas Liivalaia tänaval asuvas Südalinna koolis.
Kui olin 19 aastat Võrus töötanud, tõid teed mind Arukülla. Siin on väga fantastiline kultuuripinnas. Võtame kasvõi kultuuriseltsi ja tema väsimatu juhi Garina Toomingase. See maja on ka väga hea ning sooja auraga. Meie juhtkond eesotsas direktor Malle Jaakoga on soosiv, toetav ja julgustav.
On olnud ka head materjali õpilaste näol. Näiteks kui kokku on 20 õpilast, siis osa neist on väga tugevad. Samas on kogu õpetamise töö kolmnurk: mina, õpilased ja vanemad-kodud. Kui ei oleks vanemaid, kes ei mõtleks laste pillimängule ja toetamisele, poleks ka minu tööl tulemusi. Tihti ostetakse lapsele reisile mineku asemel kallis pill. Mõned vanemad tahavad ise ka mängida. Aastaid tagasi toimetasin lastevanemate ansambliga. Nüüd on see ajapuudusel unarusse jäänud. Mõned toredad vanemad mängivad siiani koos lastega.
Kui kaua olete tänaseks Arukülas õpetanud?
Siin jookseb juba 23. aasta.
Te annate tunde veel ka Lool. Kuidas nii paljuks aega leiate?
Kehras õpetasin ka vahepeal mõni aeg. Aga siis läks aegade klapitamine raskeks. Loobusin Kehrast, kuid kohe oli tarvis minna Loole. Seal ei tahtnud keegi Tallinnast spetsiaalselt tulla. Praegu on Lool viis õpilast ja ansambel. Õnneks on töökoht kodu lähedal ning ma sõidan ringi ka autoga.
Kuidas teie ja akordion kokku said? Pill on ju suur ning raske, seda annab tütarlapsel vedada.
Tegelikult ei ole kõik pillid suured. Praegu õpetan nelja-aastast tüdrukut, kes mängib väikest Hiina akordionit. Sellel on kaheksa bassi. Mina alustasin lapsena ka väikese pilliga.
Mina sattusin muusikaga tegelema tänu musikaalsele ümbrusele ning kodule. Vanaisa mängis kannelt ja viiulit, ema veidike akordionit ning tädi kannelt. Kõik kodused perekondlikud peod olid toredad, sest hästi palju tehti ise muusikat. Sealt tuligi selline loomulik rada muusikani. Naabrinaine oli Meriväljal akordioniõpetaja. Mäletan, kui ta tuli meile koju ning pani doominonupuga rütmi koputama. Ilmselt rütmitunne oli olemas ning minust saigi õpilane alates esimesest klassist. Aga mitte laste muusikakoolis, vaid Merivälja algkoolis oli muusikaklass. Kaheksa klassi õppisin. Pärast seda oli dilemma, et mida valida. Nimelt oli minus ka suur teatrihuvi. Tegin katsed Tallinna 32. keskkooli teatriklassi ning ka Otsa kooli. Sain mõlemasse sisse. Siis tuli austus vanemate vastu, et nad on nii palju minu õpetamisse panustanud. Korralik pill maksis näiteks terve ema kuupalga. Ja ema jälgis, et kord oleks, et ma harjutaks ning ülesanded ikka tehtud oleksid. Sees hakkas kripeldama ja läksin Otsa kooli. Kaheksa aastat noorem õde Mae õppis ka samas koolis. Sealt leidsime endale abikaasad. Mae annab siin Arukülas solfedžot.
Kes õpetusi andis?
Suur nimi Eesti akordionimaailmas ehk Venda Tammann. Suur austus oli tema vastu. Aga Otsa kooli ajal töötas Tammann tegevmuusikuna. Tihti hilines ta seetõttu tundi. Ilmselt kuulub minule kooli rekord, kui ootasin õpetajat kaks tundi. Aga ära ootasin ja tund toimus. Loomulikult ma harjutasin kogu ootamise aja.
Tammannilt õppisin filigraansust, korrektsust ja täpsust. Tema juures pidi kõik olema täpne. Alates noodikirjast kuni sõrmede asendini. Aruküla lapsed kasutavad siiani minu Otsa kooli päevil kirjutatud noote.
Kuidas akordioni õpilasi lisandub? Või hakkab päris oma kätega elava muusika tegemine unarusse jääma?
Eks see virtuaalmaailm jätab õppijaid vähemaks. Aga samas on võrreldes Harju teiste sama taseme muusika- ja huvikoolidega on meil õpilasi palju. Kahjuks on edasiõppijaid vähe. Otsa kool Tallinnas on üpris tühi ning Elleri kool Tartus samamoodi. Põhjus on selles, et lastemuusikakool lõpetatakse reeglina üheksandas klassis. Edasi on vaja saada hea keskharidus, sest kõikidel ei ole muusika tulevane elukutse.
Eks õpilaste meelitamiseks peab ka ise vaeva nägema ning midagi uut välja mõtlema. Meil on iga kahe aasta tagant Võru akordionilaagrid. Igal aastal toimuvad Pärnu laagrid Kihnus. Need on kohad, kuhu lapsed tahavad minna. Aga eeldus on enda partiide korralik äraõppimine. Projektiorkestriga Väikesed Lõõtsad reisime mööda maailma. Viimati reisisime Lõuna-Itaalias. Seda koos Võru õpilastega.
Koos akordioniga mängite kindlasti ka teisi lõõtsalisi?
Nii ei ole. Lõõts, karmoška ning kontsertiina on ikka hoopis teised asjad oma süsteemidega. Otsa koolis õppisin kohustuslikus korras bajaani. Praegu vajaks harjumine ikka kõvasti aega. Ja ei ole ka kapis ühtegi pilli, mida võiks lisaks akordionile mängida.
