Kuusalu vallas, Kolgal elav ajaloolane ning giid Ott Sandrak osutus juhuse tahtel 23. augustil 1989 seisma Pika Hermanni jalamil. Üks käsi vastu torni iidset paemüüri, teine aga järgmises peos.
Inimkett ulatus toona läbi kolme Balti riigi, Tallinnast kuni Vilniuse Gediminase tornini. Teedel ja tänavatel seisid vaheldumisi lihtsad inimesed, riigi- ja rahvarinnete juhid. “Keti idee tuli Eestist. See oli igapidi väärikas järg sellele, mis toimus aprillis 1917 Petrogradis,” hindab Sandrak. Siis marssisid tuhanded eestlased koos lippude ning orkestritega läbi Venemaa pealinna Tauria palee juurde. Tänu sellele tuli 102 aastat tagasi autonoomia ning eestlaste ala liideti üheks kubermanguks. Meeleavaldus oli hästi korraldatud, rahumeelne ning avaldas Venemaa ajutisele valitsusele kiiret mõju.
23. augustil 1989 nõuti kolmes riigis MRP tühistamist ning vabadust. Ei enamat. Seda taas hästikorraldatud ning rahumeelse meeleavaldusega. Maailmas tekitas see suure vastukaja. Moskva parteilastel ja teistel ajas kett loomulikult harja punaseks.
Sellel päeval oli Toompeal, Kuberneri aias ka Ott Sandrak. “Ega seisuslikku järjestust ei olnud. Kohal oli väga eripalgeline seltskond. Minu sattumine esimeseks oli juhus,” meenutab ta 30 aastat tagasi toimunut. Fotodelt on näha, et üsna aia lähedal seisid ketis Mai ja Vaino Väljas, Boris Tamm ning Indrek Toome. Seal oli veel teisigi tuntud inimesi. Aga nad ei seisnud päris torni jalamil. “Kui saabus otsustav kellaaeg (kulminatsioon oli kell 19-19.30-toim.) siis seisin kohe müüri kõrval. Vasak käsi vastu paemüüri ja parem naabri käes. Aga kes minu kõrval oli, ei mäleta. Ilmselt siis mitte tuntud inimene,” räägib Sandrak. Tõenäoliselt saab seda fotode või videote järgi ka tuvastada.
Teletäht Urmas Ott armastas küsida inimestelt nende elu tipphetke kohta. Kas sattumine Balti ketis esimeseks oli Sandraki elu hetk? “Ole nüüd. Keegi pidi sinna sattuma. Minu olemine näitab, et kõik oli tõeliselt üldrahvalik ning demokraatlik,” arvab Sandrak. Toona olid suuremad protestimiitingud koos tuntud esinejatega plaanitud piiripunktidesse. Eesti-Läti ühismiiting toimus Lillis. Peaaegu oleks läinud nii, et Ott Sandraki kälimees Ülo Kaevats (1947–2015) olnuks Eesti poole viimane lüli. Tema pidanuks ulatama käe Läti Tautas Fronte liidrile Dainis Ivansile. “Mina seda toona ei teadnud. Aga Ülo Kaevats kõneles hoopis veidi eemal toimunud miitingul. Ja niimoodi oli Eesti keti viimane lüli hoopis rahvarinde aktivist Laine Tarvis,” teab Sandrak.
Kes oli aga kogu 675 kilomeetrit pika ja kahemiljonilise osalejaga keti täiesti viimane lüli, seda ajaloolane ei tea. Kett lõppes teatavasti Vilniuses, iidse Gediminase torni juures. “Olen sellele mõelnud. Ehk mõni Leedu kunagise Sajudise juht teab,kes seal seisis,” pakub mees välja.
MEENUTUS:
Leelo Tungal,
kirjanik:
Seisime kogu pere ja naabritega kuskil Kohila kandis. Lapsed mõõtsid ära, et meie peret oli umbes kaheksa meetri jagu.
Kudusin kõigile sinimustvalged peapaelad ja terve nõukogude aja diivani sees peidus olnud lipu võtsime kaasa. Autode parkimisega oli tegu. Aga kõik olid haruldaselt kenad ja lahked.
