Juunis 30 aastat tagasi avanes Eestis esimene mobiilsidevõrk, mille mõju järgmiste aastakümnete tehnoloogilisele arengule ja inimeste igapäevaelule ei osanud tollal keegi ette kujutada. Mis siis 30 aastaga muutunud on?

1991. aasta 1. juunil avas äsjaloodud Eesti-Rootsi-Soome ühisettevõte Eesti Mobiiltelefon NMT 450 (Nordic Mobile Telephone) võrgu, mida said kasutama hakata esimesed kliendid. Tõsi, nii kõnehind kui ka mobiiltelefon ise olid tollaseid sissetulekuid arvestades ülikallid ning 1991. aasta lõpus kasutas EMT-teenuseid kõigest 150 klienti.

Ettevõte tegi tollal praegu üsna humoorikana mõjuva prognoosi, et Eestis on turgu suurusjärgus 6500 mobiilikasutajale. Tegelikult arenes mobiilside järgmiste aastate jooksul väga kiiresti ning on praeguseks üks meie elu kõige märgatavamalt mõjutanud tehnoloogiaid.

1991. aasta lõpus kasutas EMT-teenuseid kõigest 150 klienti. Ettevõte tegi tollal praegu üsna humoorikana mõjuva prognoosi, et Eestis on turgu suurusjärgus 6500 mobiilikasutajale.

Hoolimata kõrgetest hindadest hakkasid mobiilileviga kattuma suuremad linnad ja tähtsamad maanteed ning 1992. aasta lõpuks oli võrgus ca 2500 klienti. Arvestades tollast palgataset ja kõneminuti hinda (kohalik kõneminut oli üle 5 krooni, keskmine palk sel aastal oli 549 krooni), oli see väga suur arv. Rääkimata selle aja praeguses mõistes hiigelsuurte telefonide hindadest, mis jäid suurusjärku 10 000–20 000 krooni.

Esimese põlvkonna NMT-mobiilsidevõrk, kus telefoni sai kasutada tõesti ainult helistamiseks, suleti 2000. aasta lõpus. Kusjuures see võrk ise ei teadnud aastatuhande vahetusest midagi – Y2000 potentsiaalsete probleemide vältimiseks keerati 1999. aasta viimastel minutitel keskuse kell aasta võrra tagasi.

1993: 2G-ga tulid sõnumid ja mobiilne parkimine

Samal ajal kui NMT oma võidukäiku tegi, tuli turule juba ka järgmine mobiilsidepõlvkond ehk GSM (Global System of Mobile communications – 2G). Esimesed GSM-tugijaamad hakkasid tööle Tallinna kesklinnas 1993. aasta sügisel, seda esialgu küll Soome võrgu osana. Päris oma GSM-võrgu käivitas Eesti Mobiiltelefon (EMT) 1995. aasta jaanuaris.

GSM tekitas täiesti uue lisavõimaluse lühisõnumi ehk SMS-i näol, mis on kasutusel alates 1996. aastast. Samal aastal liitus EMT-ga 100 000. klient.

Tehnoloogia arenes suure kiirusega edasi ning ühel hetkel tekkis vajadus ka üle mobiilivõrgu toimiva andmeside järele. Esimeseks teenuseks selles vallas sai GSM Data ehk tavaline dial-up ühendus üle kõnesidekanali, mis pakkus andmeedastuse kiiruseks 9,6 kbit/s.

Järgmisena astuti juba IP-maailma ja tekkis teenus GPRS (General Packet Radio Service), kiirusega kuni 64 kbit/s ja seejärel selle täiustatud variant EDGE (Enhanced Data rates for GSM Evolution) – andmesidekiirusega kuni 236 kbit/s.

Aastal 2000 tegi EMT revolutsiooni, mis kestab välismaailma jaoks siiani – autosid sai mobiili abil parkima panna. Samal aastal tehti algust ka mobiilse positsioneerimisega, kus 112 sai võimekuse leida eksinud hädasolijaid kiiremini.

2000ndad: selfid ja mobiil-ID

Uue aastatuhande alguses oli aeg küps kolmanda mobiilsidepõlvkonna tulekuks.

2003. aasta sügiseks oli EMT-l valminud testvõrk ja Tallinnas Peterburi teel asuvas ettevõtte tehnokeskuses tehti esimene mobiilikõne 3G-võrgus. Tehnika oli sel ajal veel üsna arengu algfaasis ning testtelefoni tuli hoida suurema osa ajast laadimises. Aga tehnika astus taas pikkade sammudega edasi ja juba 2005. aasta suvel avati Eesti esimene 3G-võrk lõppkasutajatele.

Selfiarmastajatele on ehk huvitav teada, et piltide tegemine ja saatmine teistele mobiiliomanikele sai võimalikuks aastal 2003, kui turule tuli MMS-teenus (multimeedia sõnum). Esialgu oli ainult keeruline leida sõpru-tuttavaid, kellele MMSi saata.

Äramärkimist väärib veel ka see, et 2007. aastal tutvustati Eestis maailmale uudset mobiil-ID teenust, mis muu maailma jaoks on siiani üsna ulmeline.

LTE ehk 4G-tehnoloogia omapära on see, et kui GSM-i puhul oli kasutusel kaks sagedust (900 MHz ja 1800 MHz) ning 3G puhul samuti kaks (2100 MHz ja hiljem ka 900 MHz), siis 4G puhul on võimalik kasutada praktiliselt kõiki mobiilsides kasutusel olevaid sagedusalasid.

Ja eriliseks teeb selle veel see, et võrk oskab kokku liita samal ajal töötavate erinevate sagedusplokkide ressursid. Seetõttu on võimalik saavutada seda, et andmesidekiirused on tänaseks jõudnud 1 Gbit/s kanti.

2020: 5G pakub rohkem

10. novembril 2020 avas Telia lõppkasutajatele Eesti esimese 5G-võrgu. Millised on ootused sellele uuele põlvkonnale ja mida uut me ootame 5G-st, mida ei suuda eelnevad tehnoloogiad meile pakkuda? 4G on tegelikult väga hea tehnoloogia, mis oskab erinevate sageduste ressursse kokku liita ning pakkuda klientidele tänu sellele väga suuri kiiruseid ja andmemahte.

Uue põlvkonna tehnoloogia võtab kasutusele ka uued sagedusvahemikud – see on põhitegur suuremate kiiruste ja andmemahtude saavutamisel. 5G-d ei iseloomusta ainult suurem läbilaskevõime, vaid see teeb võimalikuks paljude seni kättesaamatute teenuste realiseerimise. Oleme vahepealsete aastakümnetega ka palju targemaks saanud ega alahinda enam uute tehnoloogiate potentsiaali.

Tänase seisuga on olukord pigem selline, et võimalused, mida meile 5G võiks pakkuda, ületavad tunduvalt seda, mida me nendega peale hakata oskame.

Kui palju maksis helistamine aastal 1993?

1. juunil täitus 30 aastat ajast, mil Eestis sai kasutama hakata mobiilsidet. Seoses ümmarguse tähtpäevaga otsis Telia välja vanad hinnakirjad, mis näitavad, kui palju maksis mobiiliga helistamine GSM-ajastu algusaegadel.

Eesti Mobiiltelefoni (EMT) poolt 1993. aastal kehtestatud esimene GSM- ehk 2G-võrgu hinnakiri näitab, et mobiiliga helistamine oli tol ajal üsna kallis lõbu.

Oktoobris 1993 kehtestatud hinnakirjast selgub, et esmalt pidi mobiilside klient tasuma liitumismaksu, mis ulatus 360 Eesti kroonini. Sellele lisandus veel teenuse kuutasu, mis oli 180 krooni.

Lisaks tuli mobiilside klientidel arvestada sellega, et eri aegadel – näiteks argi- ja puhkepäevadel – kehtisid mobiiltelefoniga helistamisel erinevad kõnetariifid. Ehk siis tariif A tähistas kõneminuti maksumust argipäevadel vahemikus kell 08.00–18.00 (v.a puhkepäevad ja pühad) ning tariif B kehtis vahemikus kell 18.00–08.00 (k.a puhkepäevad ja pühad).

Siinkohal tasub välja tuua ka fakti, et Eesti keskmine brutokuupalk oli 1993. aastal veidi üle tuhande krooni kuus, täpsemalt 1066 krooni.

Üks Soome mark maksis aga sõltuvalt valuutakursist ca 2,5 Eesti krooni. Seega võis kümneminutiline kõne näiteks USA-sse maksta ligemale veerand toonasest keskmisest brutokuupalgast.

Lisaks üsna soolasele kõneminuti hinnale tuli mobiiliomanikul sel ajal arvestada ka teiste tasudega – seda siis eeskätt juhul, kui kliendil oli soov saada lisateenuseid. Näiteks mobiiltelefoni numbri vahetus maksis 360 krooni. Samuti oli GSM-võrguga liitumisel vajalik pangagarantii või tagatismaks 5000 krooni ulatuses.