“Mina olin siis nelja-aastane ja vend Jaan seitsmene. Isa ise oli 40, kui erariietes tšekistid ta arreteerisid ja Pagari tänavale viisid,” kõneleb eakas naine Siiri-Maie Ronimois oma isa Vladimir Roopere ja kogu nende pere saatusest.
Poolsada inimest kogunes võidupühal, 23. juunil Kiili vallas Lähtse külla, et pidulikult avada aktiivsele ühiskonnategelasele, poliitikule ning Eesti Wabariigi kohtu- ja siseministrile Vladimir Rooperele mälestuskivi tema sünnikohas Vana-Paala talus.
Kohal olid Kiili valla esindajad ja haridusjuhid, kaitseliidu esindus ja üliõpilasseltsi Raimla – kuhu kuulus ka Vladimir Roopere – liikmed. Ja loomulikult palju ümbruskonna elanikke, kes teadsid Roopere pere traagilisest saatusest.
Põgenes Sõktõvkari laagrist
“Seni polnud mul kohta, kus isale sünnipäevaks küünal süüdata või lillekimp asetada, ta hukkus ju vangilaagrist põgenedes. Isa mõisteti kaheksaks aastaks vangi. Ta saadeti Sõktõvkari laagrisse,” kõneleb tütar rasketest aegadest.
Kui Eesti oli iseseisvuse taastanud, siis Vladimir Roopere rehabiliteeriti. Ta oli esimeste hulgas, kes rehabiliteeriti koos vara tagastamisega.
“Tagastamise aluseks pidi olema surmatõend ja siis saimegi laagrist surmatõendi, millel oli kirjas, nagu ta oleks mingisse haigusse surnud.
Tegelikult oli teisiti. Vend Jaan elas aastaid Kaug-Põhjas, töötas seal Leena kullakaevanduste juures ja tema sai siis ühe tuttava kaudu Sõktõvkari laagri arhiivi. Tuli välja, et laagris oli olnud ülestõus, sest seal olid väga viletsad elamistingimused. Nälg, külm ja metsatöö.
Vangid korraldasid ülestõusu ja põgenesid taigasse. Mingi õrn lootus oli Kanadasse jõuda, aga muidugi nad ei jõudnud. Nagu vend ütles, et polaarrebased sõid nad lihtsalt ära. Nii et niisugune lõpp oli isal. Ta jäi teadmata kadunuks,” rääkis Siiri-Maie Ronimois, tänades kõiki neid, kes on ta isa mälestuse jäädvustamisele kaasa aidanud.
Kõige soojemad tänud ütles tütar aga Ardo Niinrele, Kiili gümnaasiumi ajalooõpetajale ja kohaliku ajaloo uurijale, kes on veetnud pikki tunde arhiivides, et dokumentide põhjal täpselt välja selgitada Vladimir Rooperega juhtunu. Ja tegi selleks ka kõik, et vähemalt mälestus Vladimir Rooperest edasi elaks – hauakivina tema sünnitalus.
Kompromissitu võitleja
“Vladimir astus üliõpilasseltsi Raimla ridadesse 1929. aastal, olles juba neli aastat Tartu ülikoolis õigusteadust õppinud. Nagu väga paljud temaga ühel ajal sündinud eesti noored mehed, oli temagi võidelnud I maailmasõjas, siis vabadussõjas ja alles sõdade lõppedes sai asuda koolipinki poolelijäänud haridusteed jätkama. Haridust omandades ja hiljem poliitikas ja ühiskondlikes ametites tegutsedes oli ta sama järjekindel ja kompromissitu nagu vabastuslahingutes,” kõneles üliõpilasseltsi Raimla esindaja.
“Vladimir Roopere kuulus küll kaitseliitu, aga nagu teame, sundis toonane valitsus kaitseliitlasi relvad loovutama. Kaitseliitlased ise saadeti vangilaagritesse, perekonnad küüditati,” meenutas 80 aasta taguseid traagilisi sündmusi kaitseliidu esindaja Ülo Kutsar.
Tütar Siiri-Maie Ronimois avas hümnihelide saatel pidulikult isa mälestuskivi, eemaldades sellelt sümboolse sinimustvalge lindi.
Kivi püstitamisele aitasid kaasa Eesti Memento liit, Eesti Memento liidu Harjumaa ühendus, Kiili vallavalitsus, Kiili gümnaasium, Renott Kivi OÜ, Efekt AS, Heiki Mikomägi, Andres Siim, Veiko Raja, Mati Orumaa.
