Veel pool sajandit tagasi halliks keemikutelinnaks olnud Maardu on kasvanud roheliseks väikelinnaks oma traditsioonidega. Endine Maardu linnapea, nüüdne riigikogu liige Vladimir Arhipov (pildil) meenutab linna kasvamist.

17. juulil 1980 ehk 45 aastat tagasi sai Maardu linna õigused. Kui kaua teie, Vladimir Arhipov, olete Maarduga seotud?

Kolisin Maardusse üheksa aastat hiljem, 1989. Nende 35 aastaga on linnast saanud mulle midagi palju enamat kui lihtsalt elukoht – Maardu on minu elu keskpunkt, minu kodulinn, kus elavad minu lähedased ja mulle südamelähedane kogukond. 

Millisena mäletate esimest kokkupuudet Maardu kui linnaga?

Olen näinud, kuidas linn on ajas muutunud – kuidas hallist keemikutelinnast on saanud roheline, hooliv ja arenev elukeskkond. Tunnen uhkust, et olen saanud sellest osa nii tunnistaja kui ka kujundajana.

Saabusin Maardusse pöördelistel aegadel, mil inimesed otsisid oma kohta uues elus. Maardu oli siis kompaktne, väike töölislinn tüüpiliste paneelmajadega. Vaatamata keerulistele aegadele linn elas: lapsed mängisid sisehoovides, naabrid suhtlesid omavahel – selles lihtsas igapäevaelus oli tunda inimlikku soojust. Just see siirus mind toona köitis. Siin leidsin sõpru, mu lapsed läksid kooli, hiljem sündisid lapselapsed. Linnast sai minu jaoks tõeline kodu.

Maardu oli juba tol ajal paljurahvuseline linn ja see kultuuride mitmekesisus rikastas. Pühasid tähistati laialdaselt ja sõbralikult, need tõid kokku eri rahvustest inimesi. Linnas liikus palju noori, sport oli au sees ja kogukonnavaim tugev – inimesed tundsid ja aitasid üksteist. Mul oli võimalus siin oma ettevõte rajada ja otsustasin proovida.

Paari viimase aastakümnega on hall keemikutelinn Maardu kasvanud roheliseks linnaks. Kui mitu puud oled teie Maardusse istutanud?

Ma ei oska täpset arvu öelda, aga kindlasti on neid mitukümmend. Iga puu on omaette väike lugu, sümbol ajast ja soovist muuta elukeskkonda paremaks. Eriti eredalt meenub istutamine Orumetsa tänaval, kus nüüd kasvab kaunis pärnaallee – need puud annavad varju, loovad rahu ja harmooniat ning meenutavad mulle sealt möödudes alati kui oluline on järjepidevus.

Samuti istutasime koos hakkajate inimestega pihlakad Muugale, Viljapuu puiesteele. Vaatamata väga tuulisele kevadpäevale tuli istutama nii noori kui vanu. See ei olnud lihtsalt järjekordse haljasala rajamine, vaid kogukonna ühine panus tulevikku.

Maardu, mida ümbritseb tööstusmaastik, vajab teadlikult kujundatud rohelust. Ma usun, et ükski linn ei muutu roheliseks ainult haljastusprojektide kaudu, vaid läbi mõtteviisi muutuse – läbi inimeste, kes hoolivad, kes istutavad, kastavad ja hooldavad. See on ühine pingutus, mille vilju saavad nautida nii praegused kui tulevased põlvkonnad.

Millistel teemadel volikogu töös osaledes püüate nüüd kaasa rääkida? Mis on täna Maardule mõeldes teie südameasjaks?

Minu roll volikogus ei piirdu ainult hääletamisega – pean oluliseks kaasa mõelda juba varasel ideede sünniperioodil – löön kaasa aruteludes, jagan oma kogemusi ja pakun lahendusi.

Eriti südamelähedased on mulle teemad, mis puudutavad linna jätkusuutlikku arengut – olgu selleks investeeringud või sotsiaalsed tugisüsteemid, mis tagavad, et abi jõuab nendeni, kes seda kõige enam vajavad või nutikas, kaasaegne ja säästlik taristu.

Pean oluliseks, et Maardu areneks tasakaalukalt – et siin oleks hea elada nii täna kui ka aastate pärast. Et meie linn oleks koht, kus inimene tunneb end turvaliselt.  →