Öösel oli lund veel kõvasti juurde sadanud. Tuisu tantsitatud lumevaalud katsid ka tihedaima metsa, raiesmikul oli tuul lund kuhjates lausa pidu pidanud. “Kerge ei saa täna olema, ei jahilistel ega põtradel,” ütles Vääna Jahiseltsi esimees, jahipealik Hillar Kukk eesootavast päevast kõneldes.

“Täna, nagu ikka, laseme kuni kaheharuliste sarvedega põdrapulle, ühe vasikaga emasid – vasikas ikka enne – ning viie ja enama sarveharuga põdrapulle trofeeks,” meenutas jahipealik jahireegleid. Kohustus oli ka kõiki metssigu lasta.

Kogunevaid jahilisi hüppab autokastist uudistama halli pika karvaga jõuline koer, kangesti haski moodi.
“Norra põdrakoer, Kosta nimi,” annab peremees uudistajaile teada. “Norras on seda koera üle tuhande aasta karu- ja hundijahil kasutatud,” kiidab ka Val Rajasaar. Koeral on kaelas oranž rihm – just sama värvi, nagu on jahiliste vestid.

Küülikute juurest põdrajahile

Sõrve-Liikva kandis võetakse positsioonid sisse – ajajad hargnevad mööda külateed, ikka nii, et üks oranž vest teist näeks. Arvutuste kohaselt saab nii ehk kilomeetri pikkuse ahela. Igale ajajale öeldakse ka number, mitmes ta ahelikus on – tihedas metsas seda hõigates ei lähe ahelik sassi. Uudishimulik ajakirjanik võtab koha sisse Val Rajasaare kõrval – kes oskaks jahist veel rohkem teada kui loodusmees. Hakkame ahelikus minema, ikka karjudes, küll oma numbrit, küll lihtsalt jahhoo… Kütitav põder ei julge ju ometi karjuvatest erksatest vestidest läbi joosta.

Hollandi mees Maarten. 

Kõnnime, siis sumame ja sumpame. Läbi kraavi, üle lageda raiesmiku, kus lumi tublisti üle põlve, siis metsas, kus tormimurd hullem on kui mistahes lumevaalud lagedal.

Avaruses on näha pikk ajajate rivi. Ja see, kuidas rivi ühest otsast hakkab teise otsa poole liikuma sarvedeta põder.Tema järgi aga kaks veel. Ema kahe vasikaga. Nemadki ei kuulu laskmisele. Aga neil pole ka julgust ahelikust läbi minna. Mingu siis sinna, kuhu julgus lubab. Järgmiseid aastaid ootama.

Nüüd siis järjekordne rägastikumets. Mitu kilomeetrit me küll juba maha trampinud oleme? Ajaliselt ehk poolteist tundi, kui… Kõlabki esimene pauk, siis teine, kolmas. Hääle järgi – oleme kütiliinile lähedal. Tahtmatult hakkavad jalad kiiremini üle tuulemurru turnima.

Seal ta siis ka on, tänase päeva eesmärk – põder. Kaks sarvenukki püsti. Kuidagi kahju on – vaatab puu all lamades otse silma.

„Loomi on siinkandis palju, väga palju,“ ütleb loodusemees Rajasaar. „Kui kütid tasakaalu ei hoiaks, ei mahuks loomad allesjäänud loodusmaastikku enam ära ning elu läheks ebamugavaks ja ohtlikumakski võrdselt nii loomadele kui inimestele.”

Üks oranž vest tuleb veel põtra uudistama. Saab aru, et olen siin uus. Ega temagi palju põdrajahil käinud pole, ütleb ta nagu lohutuseks. Inglise keeles. Ainult „põdrajaht“ tuleb maakeeli. Rohkem on Maarten – nii on mehe nimi käinud Hollandis „rabbitit“ (küülik inglise keeles) laskmas. Nüüd elab mees aga Harku vallas ja tahab Vääna jahiseltsi liikmeks astuda. Tore uudis Vääna seltsi meestele.

Jahimehed, põdra lasknud Ivo Jaagant (paremal), Nikolai Tihomirov ja Heiki Kangur. 

„Võtame liikmeks igaühe, kel jahipidamise õigus ja teistega kokku klapib. Enne on vaja läbi teha katseaeg,“ kõneleb jahipealik Hillar Kukk. „Aga ega me selle pärast välismaalastele veel jahilubasid müüma hakka. Meil riigiplaaniks kohustus lasta 33 põtra, sellega saame ise hakkama, oleme vahel naabritelgi abis käinud.“
Maartenile vastus meeldib. Nagu Eestimaa talv ja põdradki. Hollandis sellist elamust ei saa. Ja seda ei tohi raha eestki ära müüa.

Koer kannul

Pisikese eine ajal – ATV on puhkeplatsile kokku vedanud neli lastud põtra – selgub tõsiasi, et üks haavatud noor põder on veel metsas. „Ei tohi haavatud looma metsa surema jätta,“ on jahimeeste ühine arvamine. Nüüd peab tegutsema Kosta. Peremees ta natuke veritsevatele jälgedele juhatabki. Rohkem pole Kostale vaja – õpetatud koer läheb, tark kiip veel koeratarkusele lisaks kaelarihmas peidus. Jahimeestel pole muud kui nutitelefonist Kosta liikumist jälgida. Ja arvata, kuhu põder välja jookseb.

„Loomade radu kogenud kütid juba juba oskavad aimata,“ arvab Val Rajasaar, kes ka ise jahimees, aga rohkem ilma püssita metsas meeldib käia. Varsti kostabki pauk – viies põder on lastud.

„Tavaline jahipäev oli,“ võtab jahipealik Hillar Kukk päeva kokku neile, kes esimest korda jahil. Kogenud kütid teavad seda isegi.