Kuidas taltsutada endas möllavat viha? Ei peagi taltsutama, selle võib ka välja elada, kuid õigel moel ja õiges kohas.

On teisipäeva õhtu. Lapsed Viimsi noortekeskuses koonduvad Grete Sutropi (33) ümber, kes alustab rahuliku sugestiivse joogametoodikaga. Mõned lapsed on kükakil, mõned lausa teki all. Taustaks mängib mahe muusika.

Järk-järgult kütab Grete lapsed üles. Hüpatakse, vehitakse kätega, siis karjutakse patja. Lisaks on põrandal suur paberipoogen, kuhu lapsed Grete soovitusel kirjutavad, mida vihastades tohib teha ja mida mitte.

Viharavi koolitus kulmineerub ajalehtede purustamisega. Kõrgele õhku lendavad Viimsi Teataja tükid, aga ka Päevalehe ja Õhtulehe ribad. Õhk on pingest paks.

Siis korraga toimub leebumine. Tund aega kestnud koolitus ongi läbi. Noortekeskuses valitseb taas vaikus, tasapisi hakatakse samme kodu poole seadma.

Koduperenaisest treener

Ehkki Grete Sutrop näib õbluke ja habras, on tegemist kolme lapse emaga, kes igapäevaselt pühendub perele, aga mitte ainult. Nelja aasta eest hakkas ta tegelema joogaga.

“Ma olen laste ja noorte joogaõpetaja. Kuna ma elan ise siinkandis, siis ma lihtsalt mõtlesin, et äkki ma saan kuidagi siin kasulik olla oma oskuste ja teadmistega,” räägib Grete.

“Ma rääkisin Viimsi noortekeskuse juhatajaga ja tema arvas, et selline viharavi võiks olla midagi, mida siin on vaja. Me otsustasime, et proovime,” seletab ta.

“Ma ei ole varem otseselt viharavi teinud, aga ma olen oma tundides kasutanud neid võtteid. Selline viharavi koolitus on mul esimene,” tunnistab Grete.

Grete ja Jane paberipoognaga, kuhu lapsed kirjutasid, mida vihahoos sobib teha ja mida mitte. 

Ajalehtede puruksrebimise idee sai ta internetist. “Ma loen artikleid, siis ma vaatan, mis tundides töötab. Paljud võtted on täiskasvanute joogatundides ka olemas, mis ongi viha vabastamise harjutused. Need ma panin juurde.”

Kui lihtne või raske on sellise koolituse kokkupanemine? “Kokkupanemine ei ole üldse raske, sest kogu see tehnika on mulle teada juba joogast, aga keeruline on alati see, millised lapsed mulle satuvad, kui hästi nad seda vastu võtavad, kui palju ma pean programmi muutma koolituse jaoks,” räägib Grete.
“Ükski tund ei ole sarnane teisega. See kõik oleneb lapse tujust, meeleolust, mis tal on päeva jooksul juhtunud. Kui üks laps grupis juba on natukene teises meeleolus, siis lähevad teised temaga kaasa. Praktika näitab, kuidas sellega toime tulla ja milliseid tehnikaid kasutada,” väidab Grete.

Üritusi võiks olla rohkem

Mida arvavad osalejad toimunust? “Hästi meeldis,” ütleb Maris Tõnisson (8). Mis meeldis aga kõige rohkem? “See, kus sa pidid patja karjuma.”

“Lõbus, väga nalja sai,” arvab Markkus Mätlik (15). Milliseid vajalikke teadmisi omandati? “Ma ei tohi oma õele molli anda,” meenutab ta.

Markkus vihastab keskmiselt korra päevas. Tavaliselt tabab teda vihahoog koolis matemaatikat õppides. “Paar ülesannet teen vihikusse, siis ülejäänud loen telefonist otse,” kirjeldab ta oma käitumist matemaatikatunnis.

“Väga huvitav tundus,” arvab Viimsi noortekeskuse töötaja Jane Saks (28), kes toimuvat ühe silmaga kõrvalt jälgis. “On tore, kui keegi tuleb ja teeb lastele mingi ürituse.”

“Minu jaoks need võtted võib-olla ei olnudki nii ahhaa momendid, aga just see, kuidas noored ise mõtlevad. See oli kohati üllatav ja isegi võib-olla kurvastav. Nad ikkagi on vihased,” arvab Jane. “Minu jaoks oli see veidike šokeeriv.”

Jane sõnul võiks sääraseid üritusi noortekeskuses rohkem olla. “See on noortele vahelduseks.”