Eestis on läbi aegade töötanud tuhandeid tuuleveskeid. Sajad neist on tänaseks kas kadunud või muutunud varemeteks. Kaido Haagen pildistas aastate jooksul peaaegu 400 tuulikut ning koondas need ka albumisse.

Viimsi vallas toimetavale fotograafile Kaido Haagenile on Eesti erinevad rajatisegrupid ja nende jäädvustamine vägagi tuttavad. Aastal 2010 ilmutas ta raamatu tuletornide loost. 2016. aasta kevadel näitas Haagen Soolalaos aga raudteejaamade ning -peatuste fotosid. „Sinna palju ei mahtunud. Raudteejaamad said küll kõik läbi käidud ja pildistatud. Tänaseks on lisandunud Avinurme sümboolne peatuskoht-paviljon, mis teenindab muuseumiraudteed,“ ütleb mees.

Kaido Haagen ja mullu detsembris ilmunud raamat Eesti tuuleveskitest. Foto Allar Viivik 

Koos tuletornide ning raudteejaamadega huvitus Haagen ka Eesti tuuleveskitest. Need sõitis ta ise aastatega läbi. „Ühendasin meeldiva kasulikuga, sest ka paljud tuuleveskid ei asu sarnaselt vaksalitega mitte suurte maanteede ääres. Nii ei saagi öelda, et päeval X hakkasin sõitma ning päeval Y lõpetasin tuulikute jäädvustamise,“ iseloomustab ta aastatepikkust tööd.

Kogu fotomaterjal ilmus mullu detsembris Postimehe kirjastuse välja antud esinduslikus albumis „Eesti tuuleveskite lugu“. Selles on 400 leheküljel jäädvustatud 390 tuulikut. „Seal on vaid fotod, kaardid ja tuulikute nimed. Ning folklorist Marju Kõivupuu saatesõna taustast ning loost,“ kommenteerib Haagen.

Lugudeks on vajalikud lisalehed

Ta lisab ka, et kui koguda kokku ehitamiste, ümberehitamiste, ümberkohandamiste, omanike, möldrite ja veskitega seotud inimeste lood, siis lisanduks veel mitusada lehekülge. „Loomulikult on sellest kahju, et ei mahu. Aga mina ei ole ajaloolane ega kirjanik. Minu töö ja huvi on jäädvustused. Seepärast tõmbasingi piirid,“ ütleb ta.

Vasalemma mõisakooli lähedal asuvast tornist ei arvagi, et tegemist veskiga. 

Kaardid on raamatus maakondade kaupa. Lisaks mustvalgetele ning värvilistele fotodele on juures ka tuulikute täpsed koordinaadid, et raamat oleks kasutatav ka reisijuhina.

Harjust on koos Tallinna vabaõhumuuseumi tuulikutega raamatus 24 veskit. „Võib-olla on mõni veel kusagil peidus, ma ei tea. Sest ideaalset varianti kõikide hõlmamiseks ei ole. Aga juba on tulnud teavet mitmest veskist, mille jäljed looduses näha,“ rõõmustab Haagen.

Nagu eespool mainitud, seisab osa veskeid asustusest eemal keset metsa või võsa. Haagen ütleb, et mitut veskit ta suvel ei näinudki. Seepärast tuli fotod teha hilissügisel, kui puud raagus.

Erinevalt Harjumaast on Saaremaa kaart veskite asukohtadest punetamas. Erinevatel andmetel oli maakonnas kunagi 1200–2000 tuuleveskit, praegu on neist alles ehk sadakond. Saares oli ka hulk 5–7 veskiga nn tuulikumägesid. Täna on alles vaid viie tuulikuga Angla mägi.

Et oleks emapuu või kere alles

Mis oli kriteerium, mille järgi Haagen veskit pildistas? Ehk mis peab jäädvustuseks alles olema? „Pukktuulikul ehk sellel, millel kere koos tiibadega liigub, peab olema alles emapuu. Ning hollandi tüübil (millel on kividest või puidust kere ja liigub vaid ülemine tiibadega osa) oleks kivist või puidust kere näha,“ loetleb ta. Kivihunnikuid ja kohti, kus kunagi veski asus, Haagen valdavalt ei pildistanud. Kuid aastatega jäädvustas ta vähemalt kaks veskit, mida tänaseks enam alles pole. Neist üks Ida-Virus, mis jäi ette karjäärile ning lammutati.

Raasiku vallas asuvast Perila veskist on alles vaid varemed. Fotod Kaido Haagen 

Aeg on tuuleveskeid väga erinevalt kohelnud. „Kui hollandi tüüpi tuulikutel katus ja tiibade osa kadus, siis jäid kivimüürid vihma, tuule ning jää meelevalda. Aastakümnetega lagunevad ka müürid,“ loetleb ta põhjuseid, mis viivad rajatised varemetesse.

„Ideaalset varianti kõikide tuulikute hõlmamiseks ei ole. Aga juba on tulnud teavet mitmest veskist, mille jäljed looduses näha.“

Loomulikult on keresid, mida on ehitusmaterjali jaoks lammutatud. Ta toob näiteks Perila tuuliku kivikere, mis püsivat püsti ausõna peal ning võib varsti kokku kukkuda.

Raske kasutust leida

Õnneks on ka vastupidiseid objekte, mille olukord on aastatega paremuse poole liikunud. Haagen toob näiteks Kostivere mõisa tuuleveski kivikere, mis seisis aastaid varemetes. 2014. aasta kevadeks ehitati poolenisti varisenud müüride sisse kunsti- ja käsitöökeskus Ajaveski. Ehk siis moodne klaasist sisu. „See on üks võimalus vana veski kehandi väärtustamiseks. Sisuliselt uus maja vana sees,“ kiidab Haagen. Ka Kose valla Habaja hollandi tüüpi tuulik on aastatega korrastatud ja seal toimetab Veskimaja.

„Eks väga raske on tuulikusse uut funktsiooni leida. Näiteks hollandi tüüpi kivikehasse on raske rajada näiteks elamut, sest müüre on võimatu soojustada. Seinad on ju pool meetrit kuni meeter paksud, kuid külmad,“ loetleb Haagen põhjuseid, miks kümned ja kümned veskid niisama jõude seisavad. Paljud on kaitse all ning nende korrastamiseks peab tellima eriprojekti ja ehitama peavad vastavate oskustega firmad.

„Tähtis on, et see olemasolev säiliks. Ehitage kivituulikutele katus peale, et müürid edasi ei laguneks. Näiteks Hingu tuulik Laitse rallipargi kõrval on hea näide,“ ütleb Haagen.

Huvitav nähtus on ka tuulikute kolimine, mida võeti ette juba sajand ja rohkem aastaid tagasi näiteks koos omaniku vahetumisega. Värskem näide on Tallinna loomaaia tuulik, mis seisab alates 2018. aasta detsembrist Lagedil Johannes Tõrsi rajatud vabadusvõitluse muuseumi õuel. Selle rajas 1990-ndate lõpus samuti meistrimees Tõrs.

Valik Harju tuulikuid raamatust

• Maardu mõisa tuuliku varemed.
• Habaja. „Kui tuuliku kere katuse peale saaks, võiks inimesed veel järgmiselgi sajandil seda tuulikut uudistada,“ loodab Haagen.
• Audevälja. „„Puithollandlane“, kellesse omanik on heaperemehelikult suhtunud,“ ütleb mees.
• Vasalemma. „Selles pigem veetorni meenutavas neljakandilises ehitises ei oskaks kunagist tuuleveskit aimatagi. Aga konstruktsioon seisis kivitorni otsas,“ räägib Haagen.
• Kiiu, mis asub tuntud tornist-kohvikust veidi eemal. Alles on kivist keha, kuid ei midagi enamat.