„Selleks, et pakkuda igale õpilasele tema võimete järgi parimat haridusteed, peaksime tegema nii, et huviharidus ei algaks siis, kui koolipäev läbi saab, vaid oleks üha enam koolipäeva osa,“ leiab Viimsi kooli ja selle teadmiskeskuse juht, keemiaõpetaja Peeter
Sipelgas.
Miks ja kuidas hakkasite õpetajaks ja koolijuhiks?
Minu sattumine kooliõpetajaks toimus täiesti juhuslikult. Kui õppisin Tallinna ülikoolis loodusteadusi – keemia, füüsika, bioloogia ja geograafia –, siis kooli ja kodu vahele jäi Lehmja põhikool. Nägin Õpetajate Lehes kuulutust, et sinna otsitakse osalise koormusega loodusainete õpetajat ja läksingi õppimise ajal õpetajaks.
2004. aastal kandideerisin Võsu põhikooli juhiks ja osutusin valituks. Ise elasin Rae vallas, mistõttu igapäevane sõitmine tööle oli üsna ajakulukas, ja siis tuli otsustada, kas kolida sinnapoole või leida siinpool uus väljakutse. 2006. aastal sain Viimsi keskkooli loodusainete õpetajaks ja sellest ajast olen selle kooliga seotud.
Hakkasime Viimsi koolis arendama õpilasteadust, sõlmisime koostöölepingud kõikide Eesti avalik-õiguslike ülikoolidega, et luua andekatele õpilastele täiendavaid võimalusi oma annete avastamiseks ja arendamiseks. Lõime õpilastele teadmiskeskuse, et juba algkooliõpilased saaksid osaleda loodus-, täppisteaduste ja tehnoloogiavaldkonna huviringides. Loodusainete õpetaja töö kõrval olin nii õpilasteaduse koordinaator kui ka teadmiskeskuse juht.
2020. aastal kandideerisin Viimsi kooli juhiks ja osutusin valituks. Väikese koormusega jätkan ka õpetajana.
Kuidas muudate keemiaõppe õpilastele huvitavaks ja arusaadavaks?
Keemia puhul on huvi tekitamine üks lihtsamaid asju, sest see on seotud igas aspektis igapäevaeluga. Ei ole ju olemas midagi, mis ei koosneks millestki. Klassiruumis tuleb luua koostöine õpikeskkond – kus õppijal on turvaline õppida ja õpiülesanded pakuks piisavalt pingutust.
Usun, et õpetajana suudan õpilasi kõnetada ja luua väga hea partnerlussuhte. Ja siis saab õpetada nii, et aine oleks õpilasele kaasahaarav, aga samas annaks õppijale vastutust ja voli ise tegutseda.
Keemia tundub paljudele lastele keeruline. Miks see nii on?
Keeruline on aine sinnamaani, kuni õpilasel tekib arusaamine, miks ta seda õpib ehk tekib uudishimu ja ta hakkab seoseid looma. Minu meelest baasteadmised ja nende peale loodud seosed ongi aine õpetamise juures võtmesõnaks. Me omandame õpingute jooksul terve hulga nn teadmistetükke ja nüüd on vaja need kombineerida uueks väärtuseks. Kui õpilane neist aru saab, pole keemia kellegi jaoks keeruline õppeaine.
Põhikoolis polnud keemia mu lemmikaine, aga gümnaasiumis loodi baasteadmistele tugevad seosed ja kui tekkis arusaamine, kuidas asjad toimivad, siis see muutus.
Kas teie õpetamise meetodid mõjutavad ka teie tundide ülesehitust?
Ma ei oska öelda, kas mu tunnid on teistmoodi üles ehitatud. Minu meelest on hästi oluline õpilaste kaasamine. Selleks saab kasutada erinevaid aktiivõppemeetodeid ja digitaalseid tööriistu, et iga õppija klassiruumis tunneks ennast puudutatuna.
Minu kui õpetaja jaoks on kõige tähtsam see, et õpilased esitavad küsimusi ja arutlevad ning kui nad tunnist ära lähevad, ütlevad, et said asjast aru.
Kuidas saaks riik reaalaineid populariseerida? Tundub, et täna suurem osa lastest pigem laulab kui ehitab robotit…
Kui me vaatame, kui palju on tänapäeval õpilasi kaasatud väljaspool koolipäeva huviharidusse – kultuur, teater, muusika, kunst – ja kui vähe on lastel võimalusi osaleda loodus-, täppisteaduste ja tehnoloogia valdkonnas, siis riigi tasandil peaksimegi suunama oluliselt rohkem ressurssi nende võimaluste loomise juurde.
Alates 2011. aastast juhendan ise teadusringe ja näen, et õpilastel on uudishimu reaalainete vastu olemas, aga teise kooliastme keskel suretatakse see ära, kui aine muutub liiga teoreetiliseks ja puudub praktiline väljund. Peame pakkuma lastele teadmiste rakendamiseks praktilisi võimalusi. On vähe tõenäoline, et noor läheb tulevikus edasi õppima inseneeriat või programmeerimist, kui ta pole varem selle valdkonnaga kokku puutunud või alles ülikooliõpingute alguses saab aru, et see polegi tema valdkond.
Näiteks Viimsi kooli puhul oleme ümber mõtestanud tehnoloogia õpetamise. Meeskondadega lahendatakse elulisi probleeme, kus fookuses on nii kriitilise mõtlemise kui ka meeskonnatööoskuse arendamine.
Milliseid väljakutseid näete tänapäeval õpetaja töös ning kuidas neid lahendada?
Eks õpetaja töö on tänapäeval väljakutseterohke, sest muutused meid ümbritsevas maailmas toimuvad kiiresti ja võtmesõnaks on kohanemine. Üha enam tuleb mängu tehisintellekt ja digitaalsed tööriistad muutuvad õppeprotsessis olulisemaks, pakkudes personaliseeritud ja interaktiivseid õppimisvõimalusi.
Kui tahame, et tehnoloogiad jõuaksid reaalselt kooliellu, on õpetajal väga suur roll ja vastutus selles osas, aga peab olema ka paindlikkust, et õpetajad jõuaksid kohaneda.
Me peame üha enam looma võimalusi, et tuua huviharidus koolipäeva, mitte et huviharidus algaks siis, kui koolipäev läbi saab. Huviringidest võiks saada igapäeva koolielu üks osa. Me peaksime sinnapoole liikuma, kui räägime personaliseeritud haridusteest – et pakkuda igale õpilasele tema võimete järgi oma haridusrada.
„Järgmisel aastal läheb Viimsi kool üle pikemale ainetunnile – 80 minutit, mis annab õpilasele rohkem võimalusi süvenemiseks, et poleks kogu aeg ümberlülitusi ühelt ainelt teisele.“
Peeter Sipelgas
Millised on praegu koolijuhi suurimad väljakutsed?
Eks ikka see, et Eestis jääb kvalifitseeritud õpetajaid aasta-aastalt vähemaks. Eriti reaalainete, matemaatika-, füüsika-, keemiaõpetajaid. Koolijuhil muutub aina keerulisemaks meeskonna mehitamine ja koos hoidmine.
Nende väljakutsetega toimetulemiseks püüame luua koolile oma näo ja sisekliima, lähtume ühtsetest väärtustest. Loome erisusi koolikorralduses ja õppekavas, et kõnetada uusi õpetajaid ja pakkuda väljundit neile, kes meil juba on. Järgmisel aastal läheb Viimsi kool üle pikemale ainetunnile – 80 minutit, mis annab õpilasele rohkem võimalusi süvenemiseks – et poleks kogu aeg ümberlülitusi ühelt ainelt teisele.
Täna on palju erivajadusega lapsi ning õpetaja peab sageli vaeva nägema, et kõik saaksid tunnist kasu. Kas õpetajatele on täna ehk liiga suured nõudmised?
Kui klassiruumis on 24 õppijat ja igaüks on eriilmeline ning õpetaja peab üles leidma igaühe võimed ja maksimaalselt neid arendama, siis õpetajale on tõesti ootused kohati ülikõrged. Kompetentsid, mis õpetajal on, vajavad kindlasti pidevat täiustamist ja üha olulisemaks saab tugivõrgustike loomine õppija arengu toetamisel. Erivajaduste osas on meil ka eriklassid, kus õpetavad vastava kompetentsiga õpetajad.
Kuidas kool toetab õpetajate professionaalset arengut ja täiendõpet? Kuidas motiveerite õpetajaid?
Viimsi kool on viimased kolm aastat olnud Tallinna ülikooli kooliarendusprogrammis, et toetada õppijast lähtuvaid tõenduspõhiseid muutusi koolikultuuris. Õpetajatele on loodud õpiringid – kord kuus, kui õpilastel on iseõppepäev, siis on õpetajatel õpiring. Nendes me tegeleme erineva temaatikaga, eelmisel aastal keskendusime psühholoogilistele baasvajadustele ja sel aastal oleme toetanud õpetajaid pikemale tunnile üleminekul.
Kuidas suhtute koolipäeva algusaja muutmise plaani?
See eelnõu, mis sätestab kooli alguse ajaks kell 9.00, on juba saadetud kooskõlastusele. Aga Viimsi kooli näitel oleme juba niikuinii järgmisel õppeaastal üle minemas hilisemale, kella üheksasele algusajale.
Õpilased on tõesti hommikuti unised ja kui alustame hiljem ja mõtestame ajakasutust, siis see on hea lahendus.
Koroonapandeemia aegu arendati Viimsi koolis aktiivselt distantsõpet videosilla vahendusel. Räägiti, et tulevikus võiks üks väga hea õpetaja anda oma erialatundi kogu Eestimaa lastele. Mis sellest mõttest sai?
Koroona tõi välja, et meie IT-pool vajas restart’i. Ehitasime välja Office 365-l põhineva platvormi kõigis valla koolides. Prangli saarel puudus siis ajaloo- ja ühiskonnaõpetaja ning nad olid liidetud Viimsi kooli vastavasse tundi.
Üle video õpetamine eeldab, et kohapeal on inimene, kes õpilasi toetab. Kasutegur sõltub sellise inimese olemasolust.
Õpetajate puuduse kontekstis on see vaid aja küsimus, mil seda laiemalt hakatakse tegema. Kui ikka õpetajat klassi ette panna ei ole, siis see on üks võimalikke lahendusi.
Kas sellisel õppel on õpilaste arvu poolest üldse piiranguid?
Teoreetiliste teadmiste jagamisel piiranguid pole, aga põhikooliõpilase puhul on väga oluline tagasisidestamise protsess ja abiõpetaja rollis peab olema keegi, kes oleks võimeline seda välja kandma. →
TEHISARU JA ÕPE
President Karis: AI on abivahend nii õpilasele kui ka õpetajale
President Alar Karise eestvedamisel toimus Jõgeva gümnaasiumis õpilaste ja õpetajatega arutelu, kuidas tehisaru õppetöös kasutada ja Eesti koolides haridusuuendust korraldada.
„Tehisaru muudab ja murrab kõikjal, eelkõige hariduses. See on abivahend nii õpilasele kui õpetajale, abiõpetaja iga õpilase kodus. Nüüd, kus seda ratast enam tagasi ei keera, on oluline ühtne arusaam ja võrdsed võimalused,“ lausus president Karis.
„Kooli esmane ülesanne sealjuures on õpetada küsima ja tulemust kriitilisemalt hindama. Tehisaru ei asenda, vaid täiendab, ta teeb meist targemad õppijad, oluline on, kuidas teadlikkust tõsta ja õppeprotsessi ümber korraldada,“ märkis president.
Selle aasta veebruaris kuulutas president Karis välja haridusprogrammi, mille käigus saavad Eesti koolinoored ja õpetajad tasuta juurdepääsu maailma juhtivatele tehisintellekti õpirakendustele.
