Möödunud nädalavahetusel toimus Kuressaares rahvusvaheline konverents „Viikingid enne viikingeid“, kus eksperdid arutlesid Salme laevamatuste tähtsuse üle.

Teatavasti leiti Saaremaalt Salme külast 2008. aastal 11,5 m pikkune laev ja 2010. aastal 17,5 m pikkune ja 3 m laiune viikingilaev. Esimesse oli maetud seitse, teise 34 meest, kes uuringute järgi pärinevad Kesk-Rootsist Mälari kandist. Maetuile oli kaasa pandud rikkalikult hauapanuseid – mõõku, kamme, mängunuppe, ohverdatud loomi ja linde. Paljude meeste luudel on tuvastatud lahinguvigastused. Tegu oli ainsa nii massilise laevamatusega maailmas, mille tähtsust Eestis on alahinnatud.

Salme kui viikingiaja piiri nihutaja

Uppsala ülikooli arheoloogiaprofessor Neil Price ütles konverentsil, et Salme on üks suurimaid avastusi eelviikingiajast. „Kuigi klassikalise viikingiaja alguseks peetakse aastat 793, kui põhjast tulnud sõdalased ründasid Lindisfarne’i kloostrit, on see tegelikult täiesti absurdne,“ ütles Price. Salme laevamatused pärinevad 750. aastast või isegi veidi varasemast ajast ning annavad võimaluse viikingiaja piire nihutada.

Uppsala ülikooli teadur Charlotte Hedenstierna-Jonson ütles, et Salme suuremalt laevalt leiti märke purje kasutamisest, mis võib viidata olulisele tehnoloogilisele läbimurdele ja viikingite ajastu algusele, sest just purje kasutamine andis võimaluse kaugemaid viikingiretki ette võtta. Laevad ei tähendanud ainult tarvilikkust puidu järele, vaja läks ka palju tõrva, rauda ja purjematerjali, milles näeme suurt kasvu alates 700. aastatest, märkis ta.

Tartu ülikooli geoloogiaprofessor Alar Rosentau ütles oma ettekandes, et Sõrve poolsaar oli Salme sündmuste ajal saar, mida lahutas Saaremaast Salme kandis 80–100 m laiune ja 2–2,5 m sügavune väin.

Uuring näitas, et tuulevaikne ja liivane väina idaosa oli üks paremaid võimalikke randumiskohti. Salme laevad tassiti 130–170 m rannajoonest eemale ja olid matmise ajal 2–2,5 m üle merepinna.

Arheoloog Marika Mägi tõstatas küsimuse, et Salme puhul on teatud asju hakatud justkui enesestmõistetavana võtma, kuigi need põhinevad hüpoteesidel. Näiteks see, et kaks laeva on maetud ühel ajal ning on sama sündmusega seotud. Suuremas laevas oli laipade vahel liivakiht. „Tavaline tõlgendus oleks, et ülemise kihi omad on nooremad kui alumise omad. Miks mitte Salmes?“ küsis Mägi, kelle ütlust mööda näeb ta Salme leius mitte rüüsteretkede algust, vaid muistist, mis näitab Põhjala ühist kultuurisfääri.

„Kui küsida, kust saabus Eestisse viikingiaeg, siis õige vastus oleks arusaadavalt Suur-Kagu-Eesti.“ Mauri Kiudsoo

Salmes kaevanud arheoloog Ragnar Saage selgitusel võib kahe laeva samaaegset matmist näidata peatne metallurgiline uuring, kui võrreldakse kahte mõõgatükki, millest üks pärineb ühest, teine teisest laevast, aga mis paistavad kokku sobivat.

Viikingiaja tähtsus on seotud veeteega

Arheoloog Mauri Kiudsoo sõnade järgi langevad Salme laevamatused kokku idaviikingite tegutsemise algusega, kui läänemeresoomlaste iidsele asualale rajati Aldeigjuborgi keskus (750. a).

Viikingiaja edenedes muutus aga üha tähtsamaks Soome lahe lõunarannik, mille kõrvalt möödus viikingite peamise veekaubatee Austrvegri (Idatee) haru, mis sai alguse Birkast Rootsis, kulges piki Ahvenamaad, pöördus siis Soome lahe kitsaimas kohas nüüdse Tallinna poole ja kulges piki Eesti põhjakallast, läbis Peipsi-Pihkva järve, Velikaja jõge ja jõudis Dneprit mööda Mustale merele.

Teine haru jõudis välja Kaspia merre.

„Veeteede võrgustik ei tekkinud üleöö, vaid seda kasutasid meie esivanemad juba sajandeid enne viikingiaega. Viikingite osaks jäi üksnes selle seostamine ühtseks tervikuks,“ rõhutas Kiudsoo, tuues otsekontaktide näiteks meilt leitud kolmanda-neljanda sajandi Rooma mündid. Otsekontaktid on hästi jälgitavad ka kuuendal sajandil, kui kaugel lõunas valmistatud ehetega hõbeaarded on koondunud Peipsi-Pihkva järve valgala territooriumile, viidates veetee kasutamisele. Ka viikingiaja alguse leidude ja hõbeaaretega paistab Kiudsoo andmeil silma just sama piirkond. „Nii et kui küsida, kust saabus Eestisse viikingiaeg, siis õige vastus oleks arusaadavalt Suur-Kagu-Eesti,“ ütles Kiudsoo.

Tallinna lähistel ühines Idateega Lääne-Eesti kaubatee, mille tähtsus kasvas pärast Birka kaubalinna kadumist 975. aasta paiku. „Selle tee võtmeroll oli Gotlandi saarel, kust tulnud kaupmehed võtsid Kura sääre juures suuna põhja poole ja purjetasid läbi Väikse väina Soome lahte,“ ütles Kiudsoo.

11. sajandi teine pool oli tema selgitusel meie esivanemate kõrgaeg, millest on teada umbes 80 aardeleidu. Aardeid analüüsinud Ivar Leimus on leidnud, et 11. sajandil olid just meie esivanemad need, kes kasutasid Dnepri veeteed kõige viimastena põhjala rahvastest, sest meilt on sellest ajast välja tulnud araabia münte, aga mujalt põhjamaadest peaaegu pole. „Nii et meie alustasime Dnepri veetee kasutamisega ja meie olime ka viimased,“ ütles Kiudsoo.

Kuigi klassikalise määratluse järgi lõppes viikingiaeg 1066. aastal, kestis see Kiudsoo arvates Läänemere regioonis kauem, ja nüüd hakatakse jõudma ühisele seisukohale, et see algas mõnevõrra varem – Salme laevadega 750. aasta paiku ja lõppes mõnevõrra hiljem, 1100. aasta paiku.