Kui skandinaavlased on oma viikingiajaloost teinud suurepärase turismimagneti, siis eestlastelgi oleks samadele alustele võimalik rajada väga korralik ja Eesti jaoks rikkust tootev turismiharu, millel oleks kõlapinda kogu maailmas.
Selles on veendunud Steve Hindrekson, kes koos Riho Neemega hakkas juba 2006. aastal Harjumaal Saula kandis Pirita jõe äärde viikingiküla ehitama. Palju on juba tehtud, kuid nii mõndagi veel teha. Koht on igati sobiv – lähedusest on tulnud välja viikingiaegne rauasulatuskoht ja aardeleide.
Viikingiajalugu on vaeslapse rollis
„Eestlased on tagasihoidlik ja viisakas rahvas, mõneti aga liiga silmapaistmatu. Kui teised rahvad oma ajalooga valdavalt suurustavad ja lisavad ajalookäsitlusse asju, mida enamik ajaloolasi ei pruugi tunnustada, siis meie teadurite tagasihoidlikkus ületab kõigi teiste omi,“ arvab Hindrekson.
Viikingiajal oli naistel tunduvalt rohkem õigusi kui kristlikus kultuuris. Nagu hiljaaegu Saaremaalt Salmelt välja kaevatud kaks viikingilaeva koos 41 sõdalase säilmete, nende mõõkade ja hauapanustega tõestab, on Eestil päris kõva viikingiajalugu. Ka muinaspõhja saagades nimetatakse saarlasi otsesõnu viikingiteks.
„Kindlasti on riik meid muinas- ja viikingiaega uurivate projektide ja leidude teadusuuringute rahastamisel vaeslapse rolli jätnud, mis omakorda annab tugeva tagasilöögi just siis, kui leidude ja detektoristide hulk on hüppeliselt kasvanud,“ ütleb Hindrekson. Seepärast jäävad paljud leiud avastamata, mille tulemus on tema hinnangul meie vägeva muinasajaloo hävimine ja juhtlõngade kadumine.
Viikingilaevad olid ehitatud nii, et neid saaks ümber koskede ja teiste takistuste tassida. Ka ajaloolane Mauri Kiudsoo on öelnud, et Eesti on viikingimaa, sest meie juurest läks mööda viikingite muistne kaubatee Austrvegr ehk Idatee, mis algas Rootsist, kulges üle Gotlandi ja Ahvenamaa umbes Helsingini, kus on Soome lahe kitsaim koht – siit pöörati lõunasse, Eesti poole ja purjetati piki põhjarannikut edasi itta.
Üks kaubatee haru pöördus Narva jõge ja Peipsit-Pihkvat mööda lõunasse ja jõudis kokkuvõttes välja Mustale merele ja Bütsantsi. Seda, et eestlased sellest kasu lõikasid ja ka ise seilasid, tõestavad rohked hõbeaarded, mis viimastel aastatel on välja tulnud. Ning kui viikingaeg sai mujal läbi 11. sajandi keskel, siis meil kestis see edasi.
Nii võib Hindreksoni kinnitusel öelda, et Eesti oli tõenäoliselt viimane koht, kus viikingid elasid.
Viikingiküla taaselustab muinastavasid
Hindrekson taaselustab oma viikingite külas toonast aega mitmel moel. Praeguseks on planeeritavast külast valmis vaid peaaegu pool. Valminud on põhihoone, restoraniosa, öömajad, kalatiik, saun, lasteala ja muidugi püstpalklinnus. Selle ees oleval nn lahinguväljal saab korraldada ka kontserte ja teatrietendusi. Nii laatasid kui ka kontserte saab Hindreksoni ütlust mööda korraldada ka jõe ääres, kuhu kerkib puidust terrass, mille peale mahub viis viikingitelki – aga kui need ära ühendada, tekib 35-meetrine telk.
Peamaja kõrvale on kerkimas Pealikute maja, kus kõik hõimud ilusti ära mahuvad. Lähiajal lubab ta valmis ehitada mahuka Pealikute maja, kus saab pidada igasugu sündmusi ja üritusi. „Sinna tuleb ka muuseumiosa, kus on koopiad eri arheoloogilistest leidudest,“ lisas Hindrekson.
Järgmine suurem objekt on aga maa-alune 50 meetri pikkune Teadmiste tunnel, mida läbides jõutakse tänapäevasest viikingikülast päris autentsesse ossa, kus saab omal nahal Muinas-Eesti ja viikingikultuuri kogeda. „Seal magatakse nahkade vahel, sulatatakse soomaagist rauda ning lõkketulel liha küpsetades kõlab muistne regivärss. Isegi levi pole,“ kirjeldas Hindrekson.
Suvi toob põnevaid üritusi
Mis oleks rajatised ilma elavate üritusteta? Hindreksonil on seegi põhjalikult läbi mõeldud.
Juba 10.–12. juunini toimub festival, mis keskendub ellujäämisoskustele ja kultuurile.
Muuhulgas saab ka mööda Pirita jõge laevaga sõita, sõudmist õppida ja aaret otsida.
25. juunil toimub nii noorte, naiste kui ka meeste meeskondlik vibuturniir, millele saavad registreeruda kõik soovijad. „Seljas peavad olema muinasriided, et ajastu hõng paremini esile tuleks, aga neid saab laenutada ka kohapeal,“ ütles Hindrekson.
Ürgpuu Yggdrasil kasvab keset elamist. See tähistab elu allikat ja kestvust. Turniir on tema selgitusel eriline sellepärast, et mõõduvõtmine toimub mitut moodi, näiteks lastes teise inimese tagant või kükitades.
7.–10. juulini leiab viikingikülas aset rokifestival Barbarfest, kus peaesinejaks põhjanaabrite raskeroki üks lipulaevu Korpiklaani.
18.–22. juulini toimub viikingiküla lastelaager, mille eesmärk on Hindreksoni sõnade järgi kasvatada noorem põlvkond vapraks ja iseseisvaks noorviikingiks, kes oskab metsas magada ja saab hakkama kõige raskemas olukorras. „Lapsed magavad muinastelkides, toimuvad viikingiteemalised töö- ja õpitoad, juhendaja käe all saab proovida ehtevalu ja nahatööd, valmistatakse pehmikmõõk ja kilp, visatakse oda ja kirvest, lastakse vibu, minnakse viikingilaevaga sõitma, toit valmib pajas muistse kombe kohaselt; läheme ka tõrvikutega Siniallikatele ohvriande viima,“ kirjeldas Hindrekson. Muuhulgas saab ka mööda Pirita jõge laevaga sõita, sõudmist õppida ja aaret otsida. On ju Pirita jõe äärest leitud mitu viikingiaegset aaret, sh Koselt üks suuremaid hõbeaardeid.
Üritusi tuleb teisigi, aga need tipnevad järgmise aasta alguses võimsa, kolm päeva kestva Viikingite talvetralliga. „Erinevalt senistest talvetrallidest on see laiale ringile avatud, tahame et avalikkus sellest osa saaks. Toimuvad tippspetsialistide loengud ja töötoad viikingiajast,“ ütles Hindrekson. Loomulikult käib asja juurde ajastutruu riietus ning mõõga- ja vibuturniirid, samuti mõõduvõtmine kirveviskamine ja odatorkamise alal.
Fotod Viikingite Küla Samal ajal jätkab Hindrekson viikingiküla ehitamist ja arendamist. „Viikingiküla on nagu Tallinn, mis kunagi valmis ei saa,“ muigab ta.
