Nii nagu kaunid eevatütred, ilus muusika ja suured sekeldused on ikka saatnud Tarmo ja Toomas Urbi, pole neist pääsu ka Palmse mändide all. Veel enam, „Vihmana ma sajan“ võtab kontsentreeritult kokku vennaste elu ehedamad seigad. Nii heas kui halvas.
Minu ellu tulid vennad Urbid juba koolipäevil Tartu 8. keskkoolis. Esmalt Tarmo Urb muusiku ja lauljana, legendaarse kirjandusõpetaja Vello Saage õpilasena, kes kooli aktustel ja teistel pidulikel puhkudel kitarriga ikka oma laule laulis. Tihti koos pinginaaber Tarmo Pihlapiga. Laulsid hästi helisevaid laule. „Olen ilmas“ ja „Imeline aas“ läksid kuulajaile oi kui sügavale südamesse. Ilmselt ka lauljale endale.
Toomas Urb tuli hiljem – väljapeetud korvpallipoisina, kellega me teed mitmetel puhkudel ja juhtudel ristusid. Vendade isa Uinot teati Tartus spordi- ja napsi-, aga ka laulumehena. Tarmo ja Toomase ema Viiu oli isa Uino vastand – tõsine ja pühendunud. Samuti laululuinimene, kelle olemuse teda lavastuses kehastanud näitleja Hele Kõrve oma sugestiivse mängu, eriti aga hingestatud lauluga, hästi ära tabab. Nagu tabasid suvelavastuse autor Toomas Uibo ja lavastaja Andres Puustusmaa hästi ära 70-ndate Tartu olustiku. Palju lõbusaid noori ja palju võõras mundris inimesi; KGB hoone Vanemuise tänavas, kultuuritempel Vanemuisest diagonaalis üle tee. Nii et ema Viiu oli alatihti mures poeg Tarmo pärast, kes oli suure riigi hammasrataste vahele jäämas. Lavastuse üks kõige liigutavamaid stseene ongi ema helisev valu oma poja pärast.
Lõpuni ei veena
Valu algas aga varsti pärast seda, kui Tarmo Urbi laulud enam kooliseintelt vastu ei kajanud. Siis tuli vene keele õpetaja, kõigi poolt austatud Anna Ivanovna Krjukova ühel päeval tundi, ja selle asemel, et oma bravuurikal häälel hakata meile Puškinit pähe taguma, sosistas hoopis: „Tarmo üritas üle piiri välismaale põgeneda, pandi kinni.“ Uudis jahmatas kuulajaid palju kaugemal kui meie pisike klassiruum. Mis võis tunda ema, kui isegi kõrvalisest isikust õpetaja ei julgenud seda kõval häälel välja öelda. Hele Kõrve Viiuna kandis miimika ja tekstiga valu välja. Mida mõtlesime aga meie, tema koolikaaslased? Mis oli karismaatilise koolivenna, paljude lemmiku, sellise teoni viinud? Ta lauludes helises küll vabadus, kohisesid imelised aasad, lendas ka musta pori näkku, aga teisedki laulsid vabadusest. Ansambel „Ruja“ ja Urmas Alender laulsid Hando Runneli luulet, meie esimese punkansambel Propelleri ja Peeter Volkonski ülesastumine 1980. aastal Kadrioru staadionil viis noorte rahutusteni Tallinnas. Meie tuntumad trubaduurid Jaak Joala, Anne Veski, Tõnis Mägi ja Marju Länik tiirutasid aga mööda suurt kodumaad, teenisid suurt raha. Mis viis aga ühe noore trubaduuri, pigem ehk Casanova, selleni, et teda nii vangla kui hullumaja ähvardas. Pelgalt laulude eest ei pandud kinni isegi tol ajal. Ka tüdrukute jahtimise ega peopanemise eest mitte. Tarmol polnud vaja end sõjaväe eest samuti hullumajja peita, sest ajaks kui miilits ja julgeolekuteenistused tema ellu aktiivselt sekkusid, oli tal sõjaväeteenistus juba läbitud. Kas kolm ja pool aastat allveelaeva madrusena Kroonlinnas, millest esimene pool aastat oli õpperood Leningradis – kas see oli karistus noorukile katse eest üle piiri Vabasse Maailma põgeneda? Küsimus, mille pärast KGB tema vastu sellist viha pidas, jäi Palmse sumedas suveõhtus otsese vastuseta. Raivo E. Tamm rõhutab küll julgeolekukindral Karl Kortelainenina, et „…elavad siin kaks venda, laulavad oma laule, tööl ei käi – nagu meid poleks olemaski,“ aga need sõnad pole lõpuni veenvad.
Kes olid hullud?
Tegelikult on autor ja lavastaja andnud vastuse õhku jäänud küsimusele hoopis omal moel. Nagu kauneid eevatütreid tiirles toona ümber vendade Urbide, polnud neist pääsu lavalgi. Ema ja tütre ehmatava kohtumise ühel Urbide olengul mängivad vaimukalt välja Amanda Hermiine Künnapas ja Piret Kalda. Kusjuures ema mängiv Piret Kalda kehastab selles rollis käima peale jäänud KGB kaastöötajat, tütar Armanda Hermiine aga Urbide üht andunud fänni. Ka ülejäänud peolised teatud taktis õõtsuvas vanas Volgas – Piret Hiie-Kivi, Helani Männaste ja Danae Taamal – nägid välja nagu tolle aja seksisümbolid. Polnud paha.
Omaette trio – tõenäolisemalt humoorikaima koosluse selles etenduses – moodustasid kõigile vastanduvad Raivo E. Tamm KGB kindralina ja tema nuhid Piret Kalda ja Tarmo Männard. Kortelainen-Tamme siht oli selge, tema tõusis lavastuses polkovnikust kindraliks, nuhid olid kõikuvamad elemendid. Piret Kalda lõbutses tööülesandeid täites koos vennastega ja Männarti kehastatud seltsimees Kukest sai etenduse lõpustseenis maakultuurimaja juhataja härra Kotkas.
Läbi humoorika teksti, mille näitlejad usutavalt välja mängisid, tegid autorid naerualuseks kõikvõimsa kolmetähelise organisatsiooni, andes nii vastuse etenduse põletavaimale küsimusele. Hullud ei pea ju tingimata olema need, keda hullumajja topiti. Nagu ka vangimajja. Lavastuse üks tipphetki on kindlasti Tarmot kehastava Jan Ehrenbergi sugestiivne laul „Ivani Palve ehk saja teine“ koos ülestunnistusega: ma kirjutasin selle laulu Petrozavodski vanglas surmanuhtlust ootavale Ivan Kossovskile.
Austajad või hullumaja personal? Jan Ehrenberg Tarmo Urbina oli hädas mõlematega. FOTO: Kalev Lilleorg Kindralil puudusid lampassid
Vendasid Urbisid, Tarmot ja Toomast kehastavad Jan Ehrenberg ja Priit Volmer mõjuvad ehedalt, isegi väliselt ehedalt, sarnanedes ka päriselus näidendi kangelastele. Vastupidiselt vahel liigagi impulsiivselt tegutsevale Tarmo Urbile alias Jan Ehrenbergile on Toomast kehastav Volmer oma rollis sõnaaher ja väljapeetud. Kui Estonia solist Priit Volmer aga Palmse mändide all vennaste laule laulab, jääb kuulama isegi tuul männilatvades.
Seda tüüpi suveetendustes – „Kremli ööbikud“, „Rohelised niidud“, „Ada. Rääkimata lugu“- teevad näitlejad tavaliselt mitut rolli. Nii saab selleski lavaloos lisaks vendade Urbide lauludele kuulata Marju Kuuti Amanda Hermiine Künnapase esituses, Rene Soom kehastab aga Urbide sõpra Peeter Toomat. Nii Soom kui Künnapas kõlavad väga vahetult.
Raivo E. Tamm, kes astub üles nii Urbide tõsimeelse kingsepast vanaisa Johannese kui KGB kindralina, päris kindralini siiski ei küüni – pükstel pole lampasse ega õlgadel kindralipaguneid. Seda eksitust võib etenduse tegijaile ette heita ainukese „mittedokumentaalse“ faktina. Aga ajalugu see ei muuda. Sümboolne ajalugu on ka ühislaulmine etenduse lõpuks. Vabaks me ju ennast laulsime. Ja vendadel Urbidel pole selles mitte kõige väiksem osa.
KOMMENTAAR
Dokumentaalsust 90 protsenti
TOOMAS UIBO
suvelavastuse autor
Tegin Tarmo ja Toomas Urbile ettepaneku kirjutada neist suvelavastus. Olin varasemalt koos Ott Kiluskiga kirjutanud näidendi „Minul on vari“, mida mängisime kahel suvel seal samas Palmses. Peale mõningast mõtlemist andsid vennad mulle nõusoleku. Olen siiani äärmiselt tänulik neile selle usalduse eest. Loo ettevalmistamisele kulus rohkem kui pool aastat ja kokku pea 20 tundi intervjuusid. Loomulikult lugesin ma ka kõikvõimalikke arhiivimaterjale, alates hilisematest intervjuudest Eestis ja USAs, kuni 70ndate ajaleheartikliteni välja. Lugemine andis loodetavasti õigema tunnetuse, kuidas midagi kirjutada. Mis puudutab loo dokumentaalsust, siis eks teatril on siiski eelis luua ennekõike atmosfäär ja tunnetus toimunud eluseikadest, teha ka üldistusi kui vaja. Teater räägib tunnete ja emotsioonide keeles, kuigi jah, dokumentaalsust on selles ju väga palju. Julgen öelda, et lausa 90%. Hullumajadesse ei läinud Tarmo omal algatusel, nagu paljud teised sõjaväeteenistusest pagejad. Tegemist oli ikkagi kõige ehedama tagakiusamisega võimude poolt.
