Vähe on maailmas maalilisemaid vaatepilte neist, mis avanevad Lõuna-Hiina mere Ha Longi lahel. Muidugi – ilu on vaataja silmades. Aga seal, Punase jõe deltasse tekkinud lahel näeb Eestimaa sügishallusest väsinud silm mõneski mõttes ebamaist. Ebamaist rikkust ja… vaesust.
Vahel on hea üksinda laevale jääda, mitte joosta grupiga amokki jälle midagi uut vaatama. Sest siis võib see uus ise segamatult sinu juurde hiilida.
Selle eest, et nad tulevad, oli meid hoiatatud. Aga et nad sedaviisi tulevad, ainult paadiaerude vaiksel solinal, ei osanud küll arvata. Aga korraga oli ta kohal, paadinina vastu laeva parrast. Ja ise – see ehk kümneaastane, või mine neid lõunamaa neidiseid tea? – rõõmsalt naeratamas, paadist oma kaupa pakkumas: kilinaid-kulinaid, siidisalle, riisikorjaja kübaraid, puuvilja, cocat ja alkoholi… Mida kõike tema pisikeses paadis küll polnud. Lisaks üks vastsündinud kitsetall, nabanöör kõhu all vonklemas.
Ja selliseid pakkujaid on terve sotsialistliku Vietnami linna- ja külatänavad täis, aga ka Indohiina pärli, Ha Longi lahe veed. Ostjaid oli hoopis vähem, hetkel mina üksinda. Ehk sellepärast oli tüdruk nõus ka iseendast pajatama – et kuulajaga side saada. Tema nimi oli Thi – grupijuht Martti Kalda käest kuulsin pärast, et tõlkes tähendavat see luuletust, salmi, nii nagu kõik Vietnami naisenimed midagi tähendavad.
Egas midagi, kuulasin siis seda luuletust. Elas Thi sealsamas karstikaljude taga järgmises lahesopis, kus oli nende küla – vee peal paatidel kõikuvat mõnisada niisket hurtsikut. Vaatasin osutatud suunda – peale madala päikese, mis hakkas vee kohal kõrguvatele rohelistele kaljudele laskuma, ei näinud ma midagi.
La Hongi lummus
Lummav vaatepilt – merest kõrguvad võimsa troopikametsaga kaetud kaljunukid-saared, järsem taimkatteta sein oma lubjakivivalevusega päikest tagasi helkimas. Neid saari-saarekesi olla siin lahes 1600. Ja nende keskel väike harimatu tüdruk oma paadist kaupa pakkumas. Koolis Thi käinud ei olnud – nii ta kinnitas. Siin polevatki kooli, pealegi tuleb äraelamiseks tööd teha, millal seda aega siis õpikutele jääb. Õõtsuvate koduseinte vahel on ema talle õpetanud natuke veerimist ja rohkem arvutamist – dollarid tuleb osata ju kokku rehkendada. Ka kaks õde ja vend teevad sama tööd – sõidavad pisikeste paatidega suurte turismilaevade vahel, pakuvad oma kaupa.
Laevu siin jätkub, turiste veel rohkem. Iga päev seilab Ha Longi lahel sadu laevu, pardal tuhanded ja tuhanded turistid kogu maailmast, kes kõik seda Indohiina pärli oma silmaga näha tahavad, piiluda maailma ühe suurima karstikoopa Sung Soti sügavusse, nautida La Hongi lahe paradiislikku kliimat. Legendi järgi varjavat just siin end Vietnami kaitsev draakon, kes kunagi laskus taevast ja, aitamaks kohalikke, sülitas merre jadeiite ja teisi kalliskive. Ainulaadsed saared ja kaljunukid olla tekkinud aga draakoni sabalöökidest kui elukas sissetungijaid põrmu paiskas.
Uuemad uurimused kinnitavad aga, et nii see päris polnud: see maailma anulaadseimaid looduskooslusi tekkis merevee pealetungist ja taganemisest karstisel maapinnal miljoneid aastaid tagasi.
Hea äri
Oli see siis draakon või merevesi – mul oli vaja Thiga viisakalt äri ära lõpetada. Et ma ta käest tõesti midagi osta ei tahtnud – kõige vähem tahtsin lapse käest kanget alkoholi! –, küll soovisin teda aga pildistada, siis pakkusin paari dollarit.
Vietnamis on käibel küll ka oma raha, dong, aga kõik turukauplejad eelistavad USA dollarit.
Thigi oli mu pakkumise üle väga rõõmus. Paraku andis ta teada, et turisti käest ei tohi ta dollareid niisama vastu võtta, ta peab mulle midagi müüma. Näiteks ühe pisikese banaani. Olin nõus. Nii pistiski tüdruk pisikese banaani kalamehe kahvale sarnanevasse pika varrega varustatud võrku ja ulatas üles laeva pardale. Mina võtsin juba riknema kippuva puuvilja, panin kotti oma dollarid ja saatsin alla tagasi. Äri oli tehtud, mõlemad pooled vägagi rahul, keegi polnud petta saanud.
UNESCO egiidi all
Või ikkagi oli? Iga päev künnavad La Hongi lahe vett sajad ja sajad turiste sõidutavad laevad, seda paika väisavad aastas miljonid välismaalased. Ametliku piletistatistika järgi on selle aasta esimese üheksa kuuga külastanud Ha Longi lahte 6,1 miljonit turisti, kulutades selleks koha peal sadu miljoneid dollareid. Paradiisliku lahe kaldale kerkivad aina uued luksushotellid. Ja sealsamas kõrval, kõikuvates hüttides elavad kohalikud elanikud, elab väike Thi, kel hariduse saamise võimaluski puudub.
“Prantsuse kolonisaatorid viisid maavarad, USA sõjardid tapsid miljoneid, nüüd müüme maailma üht loodusimet väheste dollarite eest,” ütles üks kohalik laevamees elutargalt. Kõik see on toimumas UNESCO maailmapärandi egiidi all.
